Keel on oma olemuselt ruumiline. Iga sõna, iga termin sisaldab endas kirjeldamatut polümorfset avarust, mis ei ole abstraktselt tühi, vaid platoopõiming, kus formeeruvad ja lahustuvad arusaamad ja identiteedid – tähendussõlmed. Sõnades peituv ning neis ilmnev ruumilisus on vahetult seotud tähenduslikkusega. Need tähendussõlmed on seda suuremad ja keerukamad, mida enam on kogejal olnud tähendusloomelisi hetki.
Ma ei pääse kunagi oma keelelisest väljendusest ja ma saan alati põgeneda keelearhitektuuri salakambritesse, kuid end selle käigus ikkagi paljastades. Iga tegu sisaldab endas avaldumist/avaldamist ja peitmist/peitumist samaaegselt. Mu keelekeldrites podisevad sõnadekatlad ja hoolimata oma ihast neist valitseda, libisevad tähenduslikud väljendused kõigist minu varjatud ja kaalutletud sõnavõttudest. Ei ole võimalik põgeneda keele eest.
Keelepööris neelab kõik endasse ja pillub samaaegselt tohutul hulgal kehakogemuspõhist tajumaailma konstitueerivaid ilmumikirjeldusi. Mu ihu on kätketud mu keelde ja mu keha kummardab keelele. Mu käsi teeb keelelisi väljendusi ja mu sõnad vormuvad sõrmepuudutustest.
2 kommentaari:
mõtteid keelest
keel on väike ihuliige, aga kiitleb suurte
asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa!
Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust.
Jah, igasuguste loomade ja lindude, roomajate ja mereelajate loomust suudab taltsutada ja ongi taltsutanud inimese loomus,
aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki.
Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi,
kes on sündinud Jumala sarnasteks.
Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine.
d.
---
Kui ma midagi olen öelnud, siis see kustub, kaob juba minevikku. See on üks põhjus, miks ei saa keele abil väljendada seda päris maailma ja asjade olemust. Just keele ajalise ja ruumilise olemuse tõttu. Ei saa ühe hetkega läbi lugeda tervet raamatutäit mingi objekti,nt õuna kirjeldust, samas kui ühe hetkega seda õuna tunnetada saab (kuidagi). Keele abil võid tunnetada vaid seda konkreetset tahku asjast,mis sul hetkel sõnadena meelel on ja seega vaid ühekülgset asja tahku.
Kuid olles sellise põhjaliku kirjelduse läbi lugenud ja meelde jätnud, tekitab see mus siiski selle tunde õunast.
A noh,lõppu niikuinii ei jõua, kuna maailm on ajaliselt ja ruumiliselt lõpmatu (lõpmatu tühjusehkmitte miski). (Seda lõiku ära läbi mõtle, mu oma hüp(n)otees.)(mitte et muu ka poleks)(copyright'itud mõtted)
Aga keel (st mõtlemine) on tõesti inimese vangistaja, üleliigne "teadvus". Mitte aint kristluses...või kes seda ei tea.
Postita kommentaar