Professor Husserl kiirustab hingeldades mööda koridori, ta on peaaegu hilinemas. Jõudnud auditooriumi ukse juurde, näeb ta selle kõrval mediteerivat hindut. "Vabandage, auline härra, kas tohiksin Teid enda tagasihoidlikule loengule paluda?“ küsib Husserl. Hindu vaikib ja naeratab sõbralikult. Husserl kohmetub ning astub üksinda uksest sisse.
Husserl punnitas kogu elu nii et higi laubal, kuid hoolimata meeletust pingutusest ei jõudnud kunagi oma eesmärgini. Mitu tuhat lehekülge käsikirjalisi materjale, enamik mitteavaldamiseks – no milleks?! Husserl oli rahutu ja otsiva loomusega ning ta ei loobunud kunagi oma unistusest, et kord on võimalik teostada täiuslik reduktsioon. Ma ei tea, kas Husserl tundis end kannatavat, aga ju otsis lunastust temagi. Oleks tal olnud julgust selle hinduga koridori mediteerima jääda … Vot see oleks olnud tõeline minek asjade endi juurde.
Aga miks see hindu loengusse ei tulnud? Arvan, et sellepärast, et ta oli juba algusest peale seal, kuhu Husserl salajas lootis jõuda. Hindul ei jäänud muud üle kui ainult naeratada ja edasi mediteerida, sest Husserl poleks selgitusest niikuinii aru saanud.
Kerkib küsimus: mida hindul võrreldes Husserliga ei ole? Hindul pole filosoofiat, võiks lääne inimene öelda. Ent hindul loomulikult on oma filosoofia, mis oma loomult lihtsalt teistsugune kui lääne filosoofia. Hindul pole lääne filosoofiat? Jah, sellega võib nõus olla.
Kellele on filosoofiat vaja? Ma ei tea. Ent kui filosoof jõuab suure punnitamisega sinna, kus mediteeriv hindu algusest peale kohal oli, siis saab selgeks vähemalt üks asi – see, et pole mõtet filosofeerida elumõtte leidmiseks. Filosoofia on üsna kohmakas ja ebaefektiivne vahend õnne saavutamiseks. Mediteerimine on õnne leidmiseks tõenäoliselt märgatavalt efektiivsem vahend. Filosoofiat pole mõtet oma isikliku hingelise heaolu saavutamise nimel instrumentaliseerida. Õnn ja filosoofia on kaks erinevat asja ning nende vahelised seosed on hägusad. Ent…
Selleks, et saada heaks filosoofiks, tuleks filosoofiat kõigepealt armastada - loobuda kõigist muudest isiklikest salasoovidest ja eelarvamustest ning võtta filosoofiat sellisena nagu ta on. Alles filosoofina, filosoofiat armastava filosoofina, võib ehk saada õnnelikuks. Niisiis, õnnelikuks võib saada mitte filosoofia enda, vaid filosoofiks olemise kaudu. Selle nurga pealt vaadates tundub loogiline, miks Husserl mediteerima ei jäänud. Usun, et ta oli vaatamata oma elukestvale filosoofilise käsikivi veeretamisele eudaimoonilises mõttes õnnelik.
2 kommentaari:
Jah, õnnelikkus on vaid otsuse asi.
Filosoofide (nende räigemate) arust on hindud hullud, jooga ja medit. on põhim. autistlik põgenemine.
Ooo.. aitäh kommi eest :)
Jah, lääne filosoofia on enamasti väga tõrjuv ida mõjutuste suhtes. Mu meelest on suur osa lääne filosoofiast uppunud keele sisse ja seda sellisel moel, et ei tajuta üldse enam tegeliku elu (mis iganes see ka poleks) ja oma abstratktsete maailmakirjelduste vahelist seost.
Keelemaailm on ka muidugi väga huvitav, aga mind isiklikult häirib see, et sõna peetakse kaalukamaks kui näiteks kogemust ennast.
Postita kommentaar