Kunstiteose analüüsil tuleks esmalt püüda „kaardistada“ teose „väli“ – teha kindlaks erinevad seosed ja see „ruum, kus teos „paikneb“. Selles mõttes peaks analüüs lähtuma teosest enesest, mitte „vaatlema“ seda teatud hermeetilises irdsuses, nö objektiivses suletuses.
’Teos’ on intensiivsus, tohutult keerukas tähendussuhete võrgustik, millest teose füüsilised materjalid (juhul kui need on olemas), esindavad vaid ühte modaalsust. On ohtlik minna liikvele irdsetest ja abstraktsetest kategooriatest, taksonoomiatest, mis alistavad teose ja kasutavad seda ära.
Teos on alati vähemalt kahetises olemises, et mitte öelda funktsioonis – nii suure tähendussõlmena kui ühendava ja vahendava niidina. Teos ei ole kunagi täielik objekt või täielik atribuut.
***
Mu meelest on Pollocki maalid vahetu looduse väljendus. Spontaanne abstraktsus toob ilmselgelt esile loodusseadused. Gravitatsioon näiteks. Formalistliku kunstiteooria lähtekohad on paljuski pärit loodusest endast.
Formalistlik kunstiteooria on vahetult seotud analüütilise filosoofia esteetika traditsiooni hoiakute ja kategooriatega.
’Sümmeetria’ mõiste lähtub looduskeskkonnast. Kontsepti abil loodust luubi alla võttes suur üllatus – näe ongi sümmeetriline. Tautoloogia. Suletud argument.
Esteetilised või muud kvaliteedid, omadused, mida teoses hinnatakse: intensiivsus, komplekssus, terviklikkus, rütmilisus (?), loogilisus, =selgus (?), =arusaadavus (?), =loogiline struktuursus, sümmeetrilisus
Kas meil oleks ilma abstraktsete kontseptideta võimalik rääkida ’sümmeetriast’?
Aga kuidas on ’terviklikkusega’? Kas terviklikkuse taju on samuti loodusest? Sisetunne ütleb, et JAH. Terviklikkus kui loomulikkus, vastastikkusus. // Näiteks ma arvan, et proportsioonitaju on otseselt seotud keskkonnakogemusega. (Kultuurilised mõjutused on samuti olulised, aga praegu olgu need meie „vaikivateks saatjateks“.)
Kõik keskkonnad alluvad loodusseadustele. // kas ’loodusseadus’ on inimlik (loodust inimesestav) mõiste? Kas on olemas looduse kord sõltumatult inimese eksistentsist?
Mu oletused võivad tugineda teatud süsteemiteooriale. Paralleel ’absoluudiga’.
Mul on tunne, et keel elab, õieti sõnad elavad täiesti oma elu.
Kõik sõnad on metafoorid, märgid.
***
Kunstnikud peavad kunstist rääkides silmas midagi muud kui kriitikud; kunstnikud kirjeldavad objekti loomist. Muidugi on ka filosoofilisi kunstnikke nagu kontseptualistid, kelle jaoks kontseptsioon ehk mõte „käib objekti ees“.
Teosest veel… Shakespeare’i „Hamlet“ on eelkõige Shakespeare’i „Hamlet“, alles seejärel saab se’st rääkida (võib-olla ainult!) kui teosest. ’Teos’ ei saa „käia“ konkreetsete teoste ees, vaid peab ise kujunema vastavalt nähtusele (s.o. teosele) endale. Partikulaarne „käib“ alati universaalse „ees“. Üksikjuht on esmane; üldistus saab kujuneda tagantjärele, kuid mitte ettepoole.
Mis asi on ’olemistõde’? Midagi olulist, elulist, midagi, mis viitab oleva modaalsusele, laadile. Küsimus, mis seda olemislaadi iseloomustab: KUIDAS
/Kogemuse kirjeldusel on tähenduskogemuse jagamise funktsioon./
Kuidas on seotud tähendusloomeline akt ja mõiste? Kas tekkinud tähendust saab käsitleda olemasolevate mõistetega? Äkki loob iga tähenduslik hetk uue mõiste/laiendab olemasoleva(te) tähendust? Ütlen veelkord: mõisted peaksid järgnema tähenduslikele hetkedele.
Mõnede inimeste arvates kogeme me tähenduslikuna seda, mida suudame sõnastada, ning mõista seda, mida oleme varem kogenud. Kas sellisel juhul on üldse võimalik uusi asju tähenduslikuna kogeda? Kas keel kujundab meie kogemust maailmast, meie tähenduslikke hetki, meie „äratundmisi“ ja „mõistmisi“? Tõenäoliselt mõjutab, aga on väga raske öelda, mil moel.
Kvaliteet ja sellega vahetult seotud loojameisterlikkus ehk originaalsus on väga tihti, võib-olla, et alati, vastandlike reaktsioonide allikaks. Kvaliteet on alati millegi väga selge, tugev „sõnastamine“, artikuleerimine. Kvaliteet loomingus ilmneb muu hulgas uuenduslikkusena – arvan, et uuega harjumisega seotud raskused on eelnimetatud konfliktide peamiseks põhjuseks. Näiteks Alvar Aalto hiline looming. Konfliktide põhjuseks võib olla ka erinevate väärtuste vastuolu. Näiteks üks konkreetne hoone kui teos paigutub korraga mitmesse tähenduskonteksti, väärtussüsteemi ning ei suuda kunagi kõiki kerkivaid nõudmisi ja ootusi rahuldada. Esteetika, eetika, religioon, keskkond, ajalugu, poliitika, ühiskond jt – kuidas need kategooriad omavahel seotud on? Kuidas üks konkreetne teos nende kontekstide kaudu LOODUB, nendesse paigutub (?), nendes ennast väljendab (?)?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar