Henri Lefebvre: sotsiaalne ruum on sotsiaalne toode

Neomarksistlik filosoof ja ühiskonnakriitik Henri Lefebvre on analüüsinud ruumi sotsiaalseid aspekte. Loobudes Marxile omasest materialistlikust tootmise-käsitlusest, vaatleb Lefebvre kogu ühiskondlikku elu tootmisprotsessina. Tööjaotus ja tootmissuhted ei ole tema arvates aluseks mitte ainult füüsiliste esemete ja vara tootmisele, vaid mõjutavad otseselt ka kultuuriliste praktikate – näiteks kommete ja tavade, aga ka õpetuste ja filosoofiate kujunemist. Seepärast on ’ruum’ Lefebvre’i arvates eelkõige sotsiaalne produkt – ühiskonna poolt erinevate tegevusviiside vastastikmõjus looduv ning raskesti piiritletav sfäär, mille teke sarnaneb tootmisprotsessile. Ruum on tema arvates vahetus sõltuvuses indiviididest, sotsiaalsetest gruppidest ning nende ühiskäibes olevatest ruumikujutustest, mis aluseks ruumipraktikatele. Lefebvre’i poolt kuvatavat ruumi võib iseloomustada kui dialektilist, inimlikes ja kultuurilistes vastastõmmetes looduvat dünaamilist välja, mis on oma olemuselt lahutamatu ajafaktorist ja seepärast pidevas muutumises. Lihtsustatult – ruum on Lefebvre’i jaoks ajalis-ruumiline sotsiaalne toode.

Lefebvre eristab ruumi kolme laadi: füüsiline, vaimne (mentaalne) ja sotsiaalne. Füüsiline on eelkõige seotud meie oma keha ja vahetu elukeskkonnaga. Vaimne seevastu on seotud indiviidi (või ka sotsiaalse grupi) mõtlemise, kujutluste, ideede ja kontseptsioonidega. Sotsiaalne ruum omakorda on seotud inimestevahelise suhtlemise, käitumise ja tavadega. Lisaks laadidele kõneleb Lefebvre ruumi, mis oma loomuselt on eelkõige sotsiaalne, kolmest väljundist: ruumipraktikad, ruumirepresentatsioonid ja representatiivsed ruumid.

Ruumipraktikad on kõige vahetumalt seotud ruumi sotsiaalse laadiga. Konkreetse ruumipraktika abil luuakse indiviidi poolt (teatud sotsiaalses grupis ja keskkonnas) seda sama sotsiaalset ruumi, mille osa see konkreetne praktika ning indiviid ise, on – sotsiaalne ruum reprodutseerib iseennast ruumipraktikate abil.

Ruumirepresentatsioonid on vahetus seoses ruumi vaimse laadiga. Ruumi representatsioonideks saab pidada neid kontseptuaalseid süsteeme ja struktuure, mille abil ruumist mõeldakse ja kõneldakse, ning mille abil ruumiideid vahendatakse. Lefebvre’i kohaselt on ruumi representatsioonid enamasti verbaalsed märgisüsteemid (keeled).

Representatiivsete ruumide printsiip sisaldab endas arusaama indiviidi personaalsest, isiklikust ruumist. Representatiivsetes ruumides põimuvad indiviidi füüsis, mälu, kujutlused, psüühika. See on iga inimese ’eluruum’, indiviidi unikaalne ’tajumaailm’ või ka ’elumaailm’, mis on keele abil ainult osaliselt vahendatav. Lefebvre’i arvates on representatiivsetele ruumidele omane passiivsus (ruumi kasutamine), samas kui ideoloogiale ning professionaalsetele teadmistele tuginedes loodud ruumi representatsioonidele on iseloomulik aktiivsus (ruumi kujundamine, loomine).

Lefebvre ei omista ruumi representatsioonide loomist ja vahendamist otseselt ühelegi ühiskonnagrupile, kuid tema ideele toetudes võib väita, et poliitikud, linnaplaneerijad, arhitektid, ka arhitektuuriajaloolased ja –kriitikud, tegelevad ruumi representatsioonidega – loovad ruumi ja suunavad selle tõlgendusi. Tavalised inimesed (näiteks linnaelanikud) seevastu on seotud representatiivsete ruumidega, kohanedes ja mugandudes professionaalide poolt kujundatud ruumiga. Abstraktne, ideede ja kontseptsioonide keskne ekspertide ruumikäsitlus mõjutab seega otseselt subjektiivset, lihtsa kasutaja (argi-) ruumi, mis on eelkõige seotud elamise, mitte mõtlemisega. Vaatamata kontseptuaalsete ruumirepresentatsioonide survele, sõltub inimeste representatiivne ruum seega paljuski isiklikest kogemustest, kasvatusest, isikuomadustest, mälust ja muust individuaalsest.

Ruumitootmisprotsessi mõistmine eeldab Lefebvre’i poolt eristatud aspektide terviklikku käsitlemist, kuid tuleb meeles pidada, et tegemist pole jäiga mudeli või struktuuriga, vaid just ruumi erinevate (osa-) aspektidega. Lefebvre’i tehtud eristus ruumipraktikate, ruumirepresentatsioonide ja representatiivsete ruumide vahel võimaldab analüüsida arhitektuuri tavapärasest erineva nurga alt. Kui üldjuhul on arhitektuurikriitika objektiks ehitatud keskkond ise, siis Lefebvre’i teooria lubab pilgu alla võtta ehitatud keskkonna, selle kujundajate ja kasutajate omavahelised suhted.

Lefebvre’i kirjeldatud representatiivsete ruumide mõistet, mis märgitseb inimese isikliku tajumaailma protsesse ja toimimist, võib võrrelda prantsuse filosoof Gaston Bachelard’i käsitlusega inimese kujutlusvõime arhitektoonikast. Bachelard kirjeldab oma raamatus „Ruumipoeesia“ poeetilise (kunstilise) kujundi tajumise protsessi ning selle ladestumist meie mälus, teadvuses ja tunnetuses. Tema arvates on poeetilise kujundi mõju inimese teadvusele kõige otstarbekam vaadelda arhitektoonilisse (kujutlus-)ruumi paigutuvana. Nii võrdleb ta inimese tajumaailma ülesehitust majaga – meie kõigi meeleruumis on olemas oma kelder, pööning, sahtlid, kapid. Osa ruume on avalikud, osa salajased. Nagu Lefebvre representatiivsete ruumide puhul, omistab ka Bachelard inimese isiklikele kogemustele ja mälule suurt tähtsust. Iga meie kogemus ladestub, filtreerub, kondenseerub meie isiklikku tajumaailma ning mõjutab vähemal või rohkemal määral meie tulevasi kogemusi nii endast kui teistest inimestest, nii keskkonnast kui selle erinevatest protsessidest.

Seda viisi, mil moel meie representatiivsed ruumid (Lefebvre) aktualiseeruvad, on asjakohane iseloomustada kolmanda prantsuse filosoofi, Michel De Certeau käsitlusega (argi-) praktikatest. Nii De Certeau kui Lefebvre seostavad ’praktikate’ teostamise indiviidi (argielulise) toimetamisega, kuid kui Lefebvre seostab oma arusaama ruumipraktikatest eelkõige sotsiaalse sfääriga ning rõhutab ruumipraktikate olulist rolli olemasoleva sotsiaalse ruumi taastootjana, siis De Certeau tõstab esile praktikate individuaalsuse ja sõltuvuse konkreetse inimese motiividest. De Certeau arvates on iga individuaalse praktika olemuslikuks osaks taktika, mis on alati vahetult tingitud või informeeritud konkreetse inimese huvidest, soodumustest ja vajadustest. Kuigi individuaalsed argipraktikad on alluvussuhtes võimudiskursuse strateegiliste, planeerimis- ja juhtimiseesmärkidest tõmmestatud praktikatega, rõhutab De Certeau, et ükski individuaalne praktika ei allu strateegilistele praktikatele täielikult. Iga inimene toimib regulatiivses keskkonnas ennekõike oma vajadustest lähtuvalt ning olemasolevaid regulatsioone taktikaliselt ära kasutades või mugandades. Lefebvre’i ruumipraktikate idee taustale paigutuna saame öelda, et iga indiviid taastoodab sotsiaalset ruumi ainuomasel, isiklikul viisil ning iseenda vajadustest ja huvidest lähtuvalt.

Lefebvre’i ruumiteooria kesksed mõisted:

RUUMI VÄLJUND	RUUMI LAAD	RUUMI KOGEMUS
Ruumipraktika	Sotsiaalne	Tajutud (perceived)
Ruumirepresentatsioonid	Mentaalne	Mõistetud (conceived)
Representatiivsed ruumid	Personaalne (sh füüsiline)	Elatud (lived)

Olemisvalla määratlus

Me oleme olemistõmmetes. Me oleme alalistes olemistõmmetes kõikelooduva olemisnägelikkuse tõmbevallas. Olemisvald iseeneses on äärmustõmmestatud. Väljaline enesemääratlus osutub ainuliseks, vältimatuks ja samas olemisvõimatuks, tühjuseks. Kallutatud suhtestruktuur ilmestab tõmbest irrutatud meedet, sest tasakaal on rikutud.

Me tõdeme tasakaalu konstandi põhjavat rolli olemismääratlusel(t). Maailma loomus on tasakaalust rippuv, kuid tasakaal ehk (ka) harmoonia ei pruugi tähendada rahulikku ja staatilist, vaid pigem just vastastõmmetes looduvat olemiskorda.

***

See on intuitiivne kirjutus. Kirjutis (tulem). Kui tekst üle lugeda, siis see tundub mõistlik, aga ma ei olnud otseselt teadlik selle kirjutamisest. Mind huvitab keele roll mõtlemise juures. Mis on see, mis minu peas ajab ette need sõnad, mida ma eelpool kasutasin? Ja kas hilisem tundmus kirjutise loogilisusest (minu enda ideede maailmasse sobivusest) tuleneb kirjutisest endast või on see mu aju alaline analüütiline tegevuspraktika – püüd näha tervikut ja korda näilises kaoses?

1. Arvan, et intuitiivse kirjutuse puhul ei ole tekst ega sõnakasutus tõeliselt intuitiivne, vaid tingitud (olgu alateadvusest, mõttestruktuuridest, kognitiivmustritest või mistahes muust). Aju (?), aru, mõistus ei oska olla kaootiline – kas see saab nii olla?

2. Jah, me püüame igaljuhul korda luua, segadust mõtestada. See, mis esmakirjutatu ülelugemisel tundub tuttav või loogiline võib-olla ongi see struktuur või olemisloogika, mille kohaselt või mida (?) ma väljendasin. Uhh kui segane. Aga umbes nii nagu mu A. Carlsoni ühe mudeli (millise?) kriitika puhul tõdesin tsirkulaarsust (loodus-kategooriad-teadlased-kategooriad-loodus ILU).

Mul on tunne, et ma suudan fenomenoloogilist teksti luua, kirjutada ainult tunnetuslikult, mitte analüütiliselt. See tundub palju sügavam. Analüütiline on komponeeriv, lihtne matemaatika ja pinnaline, igav, väljakutse nagu puudub. Õigemini puudub teotus (või lubadus) lunastusest (miks ma seda ütlesin?)

Lugedes Merleau-Ponty "Cezanne'i kahtlust"

Mul on tunne, et mida enam üritada rääkida tervikkogemusest ja vastastikkususest, seda enam tuleb defineerida osapooled, koostiselemendid, osategurid - see aga tähendab jällegi eristamist.

Fenomenoloogia püüab ületada keha ja vaimu dualismi, kuid on selle jaoks esmalt sunnitud keha ja vaimu teineteisest selgelt lahutama.

Mis ikkagi on see autentne tervikkogemus? Kui keel (ja võib-olla kogu mõistuslik tegevus) on kogemuse suhtes sekundaarne ehk sellele järgnev, seepärast ka vahetust kogemusest eraldatud, siis ei saagi ju loota, et keele abil oleks võimalik seda vahetust ja autentsust kirjeldada, seda esitada, sellele osutada (?). Mu meelest jääb üle ainult keele enese autentsus - ja sellega tegelevad nii poeedid kui analüütilised filosoofid. Aga siiski, tegelikult ka Heidegger. Veelkord, saan aru niinimetatud esmakogemuse kirjeldamise, väljendamise, vahendamise, esile toomise, tähelepanu juhtimise soovist ja selle atraktiivsusest - see oleks ju midagi selget (?) meie maailmas-olemise meele, mõtekuse, tegelikkuse kohta - aga mind ikkagi vaevab see küsimus keele ja mõistuse võimalikust sekundaarsusest. Kui keel ja mõtlemine on sekundaarsed, siis pole algkogemuse või kogemuse esmasuse kirjeldamine ju võimalik.

Samas kui oletada, et mõistus, aru (?) on ka ise osa kogemuse esmasusest (näiteks osad kognitiivteadlased väidavad, et meie emotsioonid ja mõttekonstruktsioonid, kontseptsioonid, mõisted, loogilised mehhanismid (?) pole teineteisest üldse lahutatavad), siis on vahetu kogemuse edastamine osaliselt (?) võimalik. (?) Lisaks veel nende väited, kes pooldavad seda, et keel suures osas määrabki meie kogemuse maailmast. Viimasel puhul on minu jaoks segane, mida ja milliseid omadusi siin keelele ikkagi omistatakse. Igaljuhul peab ta olema midagi enamat pelgast märgisüsteemist või primitiivsest keelest Wittgensteini mõttes.

Tulles veelkord tagasi vahetu kogemuse ja kogemise ehk kogemuse esmasuse juurde, siis minu jaoks on igaljuhul kindel see, et maailm ja olemasolu ehk olemine ehk Dasein (?) saavad oma mõtekuse ja meele (?) just selles faasis ehk olukorras ehk asjade seisus ehk asjaoludel. 'tähendusloodumus'. Tähendus loodub vahetus kogemuses. (Kas see on sama mis 'elu muutub mõtekamaks'?)

Tähendusliku hetke (miks hetke?) miinimum on see kui olukorra 'A' mõju inimesele on suurem nullist. Samas, mis see null ('0') on? See on abstraktsioon pelgalt. Lisaks ei tea ma, mis ühikutes seda mõju saaks mõõta.

'0' ehk olematus ehk mitte-olemine ripub ära (?) meie olemiskogemusest ehk me ei oska ette kujutada mitte-olevat ilma olevat tundmata, ilma seda kogemata.

Iga analüütiline, tehniline abstraktsioon on võrdväärne metafoori, analoogia, kokkuleppelise märgiga, sest eeldab, isegi nõuab, kujutlusvõimet. Mis seal vahet kas kujutleda nulli ('0') kui mitte-olevat või mõnda poeetilist kujundit (-miks mul siin Sartre'i viide?-), mis osutab eksistentsiaalsele tühjusele? Mõteka ehk tähendusliku olemise seisukohast pole vahet milliseid märke või sümboleid või mõttekonstruktsioone (???) kasutatakse. Selles mõttes võib osutuda tõeseks võrrand matemaatika=poeesia Nad on lihtsalt oma olemis-laadilt erinevad, kuid tähendusliku ehk mõteka eksistentsi (?), inimkogemuse seisukohalt pole neil vahet.

Märkmeid ‘rütmi’ ja ‘liikumise’ kohta

Rütm arhitektuuris
Muusikateooria definitsioon + muud definitsioonid vaata järgi (sagedus, taktimõõt jne; Lefebvre’i rütmikategooriad: isorütmia, eurütmia, arütmia)
Lefebvre’i jaoks on rütmid vahetult seotud meie kehakogemusega – käsitleda võiks Siiri Vallneri Rakvere treppi ja Okupatsioonide muuseumi. Lotte lasteaia puhul visuaalne rütm (?)
Deleuze’i „Difference et Repetition“ – erinevus on ’identiteedi’ alus
Steve Reichi muusika; „City Life“
Trammid ja lennukid – isikliku kehakogemuse kirjeldus. Ühistransport.
G.Perec’i linnaruumi kirjeldused (tõlgituna Vikerkaares ka osaliselt
Bioloogilised rütmid
Loodusrahvaste ja pärimuskultuuride väga keerukad rütmikompositsioonid (see pole ratsionaalne neil, see toimib kuidagi spontaanselt; ratsionaalselt pole ükski muusikaakadeemia parima koolitusega lääne muusik võimeline omandama sellist polürütmiat nagu mõnel Kagu-Aasia või Lõuna-Aafrika rahval olemas – rütm on neile osa elutunnetusest (?)). Totaalne polürütmia.

Rütmi olemasolu (kirjelduses, käsitluses) eeldab seda tekitavate osiste kirjeldust, äratundmist, teadvustamist (?) Rütm kui osiste suhe? Aga kui osised pole „stabiilsed“? Millele ’rütm’ tugineb? Mis rütmi tekitavad? Kas rütm on ainult taju ja teadvuse „probleem“ või on ta „objektiivselt“ olemas?

visuaalne rütm

heliline/heliga seotud rütm – mis on heli? – Stockhauseni 16Hz, millest allapoole tajub inimene, mitte helisid vaid vibratsioone (II kuidas kurdid äikest ja pikset tajuvad + kurtide vibroklass vibreeriva põrandaga + Evelyn Glennie), kõrgemal aga just helidena (kuula M.-M. Lill Klassikaraadio Nyydmuusika saates Stockhausenist).

Heli on eelkõige võnge, laine. Heli on füüsika. Aga kas rütm on ka füüsika? Kõigest füüsika? Kas ’füüsika’ vähendab tähendusloomelist väärtust? – viimane lause kõrvaline

puudutused, lõhnad, maitsed; näiteks kooli tulles Viru keskuse tunneli pesumajast möödumine regulaarselt (igal hommikul) – värske, intensiivne lõhn + tuul (tuul on väga ebaregulaarne, aga mis on ta seos rütmiga?) === Rütmi olemuslik osa on temporaalsus – kas seda ainult helide puhul? EI, kõigi meelte ja isegi visuaalse puhul, sest vaatlusakt ei saa toimuda kestuseta (vt Bergsonilt ka rütmide kohta + küsida ema käest, kuidas ta praktikuna rütmi lahti seletab).

Korduvus kui teadvustamise põhjustaja (tajuaparaadi ehk keha kaudu), ajendaja (J kuidas see sõna kirjutatakse?). Kas polürütmiat on võimalik linnaruumis teadvustada? Tegelikult ju pole taju ja teadvuse erisust. Rütmi seostatakse tihti rituaalse, animaalse ja seksuaalsega (vt Kurvitz surmatango või oli see saatanlik tango?), eriti siis kui rütm pole rangelt kontrollitud, vaid „hakkab oma elu elama“ – sugestiivsus, transs ja hüpnoos.

Mis hetkel rütm ’tähenduslikustub’? Kas teadvustamine (ikka) on tähendusliku kogemuse eelduseks? Pigem on ’tähenduslikkuse’ puhul tegemist teadvustamise erineva ’määraga’. Aga ’täiesti teadvustatut’ ja ’täiesti teadvustamatut’ pole olemas.

NB! Uuri Merleau-Ponty (MP) ’vaikset intentsionaalsust’, mille ta arendas välja ja edasi Brentano===Husserli ’intensionaalsusest’. (FRA keel kuluks ikka ära)

Ei ole olemas piiri rütmi/mitterütmi vahel. Rütmi kontsept aitab mingeid asju, nähtusi esile tuua, aga ei ole kindel et ta ise „eksisteerib“.

Okupatsioonimuuseumi kaldtee. Akende rütm; mis on kuldlõikel pistmist rütmiga? === Kas helide puhul tunduvad need rütmid „paremad“, mis tunduvad olevat pärit, kuuldukse loodusest? Kust läheb piir loodusliku/tehisliku vahel?

Vallneri Pärnu võimla kui ’taktiilne isorütmia’.

Kas Paldiski elamu on „jõllitav staatika“? :D Ei usu, see on fotode probleem.

(Kontekstiväline: sellistest kildudest on raske „kulgevat“ teksti kirjutada – väga pikk teema. Aga siin mainin ainult, et voolavalt kirjutades kujuneb ’vastasloogiline’ kirjutusviis. Paradoks, kus täpselt lugedes on tegemist arusaamatusega, kuid „voolavalt“ lugedes saad aru, et just tänu sellele ebaloogilisusele tuleb asja mõte, tunnetus palju paremini ja vahetumalt esile – CDL)

Rütmi olemuslik osa tundub olema korduvus. ’Täielik korduvus’ on võimalik ainult (matemaatilise) ideaali tasandil. Tehnoloogia abil toodetud rütmid. Elektroonika kasutamine muusikas. Derrida ’erinewust’ peaks rütmi aspektist uurima. Deleuze ka.

Rütminähtusi arhitektuuris veel: liftid, uste-akende avamine-sulgemine; mägiraudteed, majad ratastel.

II suure teemaga ’liikumine arhitektuuris’ – Milline on rütmi ja liikumise suhe? Need pole ju identsed kategooriad? Ja ega iga rütm pole ainult, pelgalt liikumist iseloomustav parameeter? Mingis mõttes on kogu liikumine olemuselt rütmiline === paljukestuseline, palju- ehk mitmerütmiline ehk polürütmiline. Aga mis hetkel me hakkame rütmi tajuma? (vt Pauline von Bonsdorffi doktoritööd – teeb ka rütmianalüüsi) Mis hetkel meile rütm asjakohaseks muutub? Näikse, et kontsept (s.o. ’rütm’) ja teadvustamine on vahetult seotud. Aga kui me konkreetselt ei mõtle ’antu’ rütmilisusele? Kas siis kui ei teadvusta, siis pole rütme ’antus’ olemas? II Husserli päike

Rütmi taju on ka arvatavasti seotud terviku ja korrapära tajumisega (vt looduse teemat eespool). Mis roll on rütmil näiteks muusikateraapia teoorias? Ja praktikas? Muusikateoorias üldse? Kas rütmiga saab ravida? Hävitada? Jah saab, pean täpsemalt uurima. Näiteks Tiibeti munkade jörin võib eurooplastes väga negatiivseid aistinguid esile kutsuda. (Kontekstiväline: avatud olemine eeldab teadvustamist ?)

Kas rütm tugineb regulaarsus-printsiibile? Kas rütm loodub ’vastastikkususes’ või ka ainult „ühepoolselt“?

Liikumisest:

’kinesteesia’ – Husserl === Stein

Mark Patterson (’puudutusfilosoofia’)

„Mobiiliestetiikka“ (toim. Haapala 2006?)

Paul Virilio

W. Benjamin

MP: minu suhe teiste kehadega

Eeldused: absoluutset ruumi ei eksisteeri; ruumi ei ’eksisteeri’ üldse, vaid ruum loodub erinevates ’tõmmetes’. Ruum on mitte ’mis’, vaid ’kuidas’! Ruumi teisenemine aja „suunas“.

Universumil puudub keskpunkt. Kuid uuri ’maa’ rolli…äkki see ikka on „tugipunkt“?

Arengupsühholoogid on uurinud muusika mõju lootele ja võrrelnud seda lapse tulevase muusikameeldumusega (CDL: paranda sõnastus õigeks). Raseduse ajal ema poolt kuuldud muusika on tuttav ja seepärast vähemalt neutraalne kui mitte positiivne kui hiljem võrreldakse laste meeldumisi.

Mis on maavärinate mõju inimesele? Geoloogilised rütmid. Või merelainete loksumine? Pidi rahustama? Miks hälli kõigutamine rahustab?

NB! Kirikukellad – aeg ja ruum ühinevad. Kella heli toob aja paistesse (?). Või ruumi hoopis? Segunevad pigem…jätkem avatuks…

Olemisontoloogia alusmõisted:

’tähendus’ === ’tähenduslik hetk’=== ’tähenduslik koht/paik’

’kogemus’ – kehalisel tajul põhinev (CDL: puudulik sõnastus)

EETIKAST: sellisel lähenemisel üldisemas plaanis on probleeme, aga ma ütlen veelkord, et käsitletava (?) instrumentaliseerimist/vahendistamist tuleb „vaos hoida“. Mind huvitab inimene ja tema kogemus, aga „hea“ kogemus (ettevaatust formalism!!!) ei ole eesmärk omaette. Küsimus on minu huvist inimese ’kogemuse’ vastu, mitte selle ülimuslikuks pidamises. ’Tähenduslikkuse’ all ei pea ma silmas pelgalt kognitiivset, teadvustavat, vaid identiteeti ehitavat, eksistentsiaalset olemasolu toetavat, sidusust kinnitavat.