Märkmeid kriitika võimalikkusest ja ’maitsest’

Kas selline asi nagu ’maitse’ laiemalt kui ühe indiviidi „tajumaailmas“, üldse on olemas? Saab olemas olla? Mis asi on ’maitse’?

Väga oluline on eristada tajuakt ja maitseotsustus-/arvustamis-/väärtustamis-/hinnangu andmise akt.

Maitse sõltub nii teose kvaliteedist kui teose pakutud naudingust/meeleheast, kuid need ei ole omavahel tingimata seotud.

Mul ei teki isiklikku sidet terminiga ’maitse’. On see võime mingeid kvaliteete, omadusi eristada; võime analüüsida ja hinnangut anda?

Kas esteetilistel arvustustel on objektiivset, „tegelikku“ väärtust?

Kust ikka tulevad need ’kunstikategooriad’? Kendall Waltoni „Categories of Art“.

’Eristusvõime’ tundub oluline. See on nüansside tajumise oskus. Aga siit johtub mu küsimus: miks see eristusvõime „hea“ on? Miks nüansside tabamine väärtuslik ja asjakohane on? Miks teadmine ja teadlikkus head on?

Aga…tuleb välja et Bourdieu nimeline prantsuse mees on kirjutanud asjast nimega ’distinction’. No see ongi seesama eristusvõime. Mulle meeldib! Bourdieu arvates on ’maitse’ sotsiaalne kategooria. Olen sama meelt. Kultuuriliselt sõltuv.

***
Analüütiline kriitika on kuiv, kinnine ja tuletab oma reeglid keele struktuurist (?) või keele „võimaldavuse ruumist“, sellest kuidas on üldse midagi võimalik analüüsida. No sellisel juhul pole analüüs loov. Kuidas sellises ruumis üldse uus teadmine saab sündida?

Mis on tõlgenduse roll ikkagi?

***
Sõjafotod. Aidsi-haigete fotod. Kas need on esteetilised? Nende teoste esteetilisus tõuseb esile selle viisi kaudu, kuidas nad esitavad muid (nt eetilisi) väärtusi, kuidas neid väärtusi paistesse toovad.