kolmapäev, 27. november 2013

Kultuurirahvas kõverpeegli ees

Ma eile NO99 teatris ei käinud, kuid selles jutusaates sõnastati mitmed teemad, millele olen ise viimase 10 päeva jooksul palju mõelnud. Näiteks võimu ja vaimu vastandamise tinglikkus. Tegelikult on ka vaimul ehk kultuuriinimestel oma võim, olgugi, et teistsugune, ning see eeldab samuti vastutamist.

Ka on saates tabav võrdlus loomeliitude ja parteide vahel. Kuidas on näiteks Eesti Arhitektide Liidus või Eesti Kunstnike Liidus asi sisedemokraatiaga? Või värske vere, arvamuste paljususe, teovõimega? Milline on loomeliitude mandaat esindada kogu kultuurivaldkonda? Selliseid teravaid küsimusi on veel.

Üks teema, mis raadiosaates otseselt jutuks ei tulnud, on must-valged vastandamised, demoniseerimine, häbimärgistamine. Milleks pilgata Sven Grünbergi ja teisi, kes on avalikult julgenud sõna võtta, kuid pole diskussiooni lukku löönud, üheselt poolt valinud, Langi ja Kenderit hukka mõistnud vmt?

Kuidas saab poliitikule ette heita sisulisest dialoogist loobumist, kui ise tehakse sedasama vestluskaaslase häbimärgistamisega? Võiks ju arvata, et tänases maailmas on võimalik valida rohkem kui kahe arvamuse vahel. Aga vahel - eriti sotsiaalmeedias ringi vaadates - tundub, et mitte. Võiks ju ometi arutleda kirglikult, ent sisuliselt, mitte teisi sildistades ja spekulatsioone tekitades, neid võimendades.

Mul on kahju neist inimestest, kes said Sirbi skandaalis teenimatult kannatada, kuid ma olen kaugel sellest, et näiteks Kenderit või Langi kõiges ja üheselt hukka mõista. Kaugel sellest, et Sirbis endise olukorra täielikku taastamist taga igatseda, kaugel sellest, et loomeliitudega kõiges kaasa ujuda. (Täpsuse huvides - kuulun ka loomeliitu, olles Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu liige.)

Praegust olukorda võiks võtta kui võimalust kultuurielu üle järele mõelda, võtta kui võimalust ka kultuurirahval endal peeglisse vaadata ning oma hoiakute ja suhtumiste üle järele mõelda. Kas meil ikka on alati ja kõiges õigus? Kas vaim ja võim on alati nii üheselt defineeritavad? Kas eksisteerib tõesti ainult üks tõde? Õigupoolest millised on need teemad, millest oleks vaja, kuid me tegelikult ei taha, rääkida?

Fotol Ateena agoraa. Allikas: Wikipedia.

neljapäev, 21. november 2013

Lauttasaari Water Tower: in Defence of the Cultural and Architectural Landmark


Having heard from a friend that the municipality of Helsinki has decided to demolish the elegant Lauttasaari water tower, I felt severely disappointed. As an architecture historian I would hereby like to argue against the municipality’s decision. In my opinion, demolition of the water tower doesn’t make sense in neither cultural nor economic terms, because the building, despite its current condition, is architecturally and culturally valuable.*

Reasons to save the water tower
The Lauttasaari water tower was designed by architect Ossi Leppämäki and engineer Paavo Simula in 1956-57 and put into use exactly 55 years ago, on 13 November, 1958. A mushroom-shaped building has two large reservoirs which during their use ensured water pressure and supply for the neighbouring areas. The water tower’s main architectural value comes from its innovative building technique. According to Ville Elomaa, it is one of the first buildings in Finland built with pre-stressed reinforced concrete. The tower is also valuable because of its futuristic form – it is a modern and elegant architectural icon which designates Lauttasaari in the wider urban landscape of Helsinki.

The water tower is not only a visual symbol in landscape but also a cultural icon that has become part of the local identity and folklore. At least three generations of local citizens have grown up in Lauttasaari, having the water tower as a silent and friendly witness to their daily routines and personal lives. After its removal from the water supply system, the tower has been used as a venue for art events, most remarkable of which has been the light installation “Water Flower” (2000) by the Dutch artist Harry Hollands. The water tower has also become part of popular culture through different cartoons, logos and even comedy shows. Through the years guided tours have provided occasional access to the tower. Therefore, one could say that the cultural importance of the now 55-year-old water tower has grown in time and could provide a good basis for its future use not only as a building but also as a cultural symbol of Lauttasaari.

Positive scenario for the future
Allow me a small side-step to the southern bank of the Gulf of Finland. Last year, a newly renovated building of the Estonian Maritime Museum opened in the former seaplane hangars at the Seaplane Harbour in Tallinn. Before the renovation, the historical reinforced-concrete structure of the hangars was in a terrible condition. Yet, architects (KOKO Architects) and engineers (from the Technical University of Tallinn) found an excellent solution to save the building and after three years of intensive renovation the museum opened its doors in May 2012. There was a lot of scepticism before the renovation works began but the newly opened museum building stood up to the critique. It has turned out to be an international success not only in terms of architectural and engineering solutions but also in terms of its cultural significance and visitor numbers.

The water tower in Lauttasaari is of course a very different building in terms of size and possible use if compared to the Maritime Museum in Tallinn. Yet, the success of the museum in Tallinn shows that even a building in a bad condition can have a chance not only to survive but provide new cultural as well as economic value for the local area. In order to do that, you just need a good idea and willingness to implement it.

In order to save the Lauttasaari water tower as architecturally and culturally important building, it certainly needs a new function. Mere conservation is probably not enough, because it fails to provide functional flexibility and add new cultural as well as economic value. To get the water tower back in use, it needs not only conservation or renovation, but a severe reconstruction by adding newly designed spaces.

I’d personally suggest the Helsinki municipality to cancel the demolition plan and instead organize a two-phase architectural competition. The first phase could be an ideas’ competition in order to find a suitable function as well as a broader vision for the building and its surroundings. The second phase should focus on architectural design and implementation of ideas from the winner(s) of the first phase. It is important that local inhabitants are included and have the possibility to envision the future of the Lauttasaari water tower. Therefore I suggest the first, ideas’ phase of the competition to be also open to non-professionals.

Lauttasaari doesn’t have many architecturally interesting buildings. Demolition of the water tower would impoverish its local surroundings and urban environment. If the currently closed water tower was reconstructed and opened to public, it could establish itself as one of the cultural and architectural landmarks of Lauttasaari.

Further information
Ville Elomaa “Lauttasaaren vesitorni”. Lauttasaari-Seura, 2009.
Lauttasaaren vesitorni puretaan keväällä. Helsingin Sanomat, 9 September 2013.
Seaplane Harbour in Tallinn, KOKO Architects.

*This article was originally published in the Lauttasaari newspaper on 21 November 2013. Photos for the current blogpost were taken from Wikipedia.

Water tower in the landscape of Lauttasaari. Photo: Wikipedia

reede, 15. november 2013

Friction in Public Space

Reflections to the lecture by Pier Vittorio Aureli, AA, London, 13.11.2013

We should consider public space not only as a representation and platform of the common, i.e. as a (relatively) free and neutral, consensus-defined space for public activities, but also as a governmental tool to boost economic development and implement social control.

Friction between 1) the necessity of investments (financial capital), 2) a degree of social consensus (collective) and 3) methods of control (governance) seems to constitute the defining matrix of the (capitalist) urban condition to this very day.

Can we recognise the contemporary tools, technologies and methods meant to boost economy and implement social control? What is the role of the digital in relation to the collective vs. the capital & control aspects of our contemporary city?

reede, 8. november 2013

Konsensuskultuur

Tänase Eesti Arhitektuurikeskuse välkloengu põhjal võiks arvata, et Eestist ongi saanud turvaline põhjamaa, riik, kus kõik on ühel meelel ja õnnelikud. Mitte arhitektuur ja REVOLUTSIOON, vaid arhitektuur ja KONSENSUS oleks pidanud õhtu pealkiri olema. Isegi Visible Solutions'i tööde kapitalismikriitiline sisu hakkab oma üle-estetiseeritud vormi taha ära kaduma. Arhitektuurist otseselt ei räägitud, avalik ruum ja kodanikualgatus jäid märksõnadena kõlama.

Olukord meie riigis "normaliseerub", vabakond teostab ennast, üksteise vastu ollakse viisakad, liialdusi ja ekstravagantsusi ei soosita, sest see on piinlik ja ebasünnis. DIY mentaliteet ja vintage esteetika on ülevoolav. Kas selles olukorras on revolutsiooni üldse vaja? Kui jah, siis milles see seisneks? Ma ei tea. Aga ma igatahes igatsen neid tüüpe, kes oskavad esitada küsimusi asjade sügavamate põhjuste kohta. Seada olemas olevat kahtluse alla.

Le Corbusier' "Vers une architecture"'i (1923) tööpealkiri oli "Arhitektuur või revolutsioon". Raamat lõpeb lausetega: "Arhitektuur või revolutsioon. Revolutsiooni on võimalik vältida." Corbu rääkis sellest, et arhitektuur kui ruumikultuur peaks vastama moodsa inimese elutunnetusele ja tema vajadustele. Kui arhitektuur selles ebaõnnestub, toimub revolutsioon.

Kas meie kaasaegne ruumikultuur vastab meie elutunnetusele? Mis nägu on vabakonna võitu manifesteeriv arhitektuur? Kas pole ohtu, et vabakonna arhitektuur piirdubki pelgalt ajutiste ruumihõivamistega? Lauake iseküpsetatud koogikestega keset Soo tänavat.

Vabakond kaaperdab avaliku ruumi oma õnneterroriga. Konsensuskultuuri põhiomadus - inimesed peavad olema õnnelikud. Või vähemalt välja paistma õnnelikuna.

Corbu tahtis ka mingis mõttes, et inimesed oleks õnnelikumad, et valitseks konsensus uue ruumikultuuri osas. Aga sel agendal oli oma tugev arhitektuurne väljendus. Milline on tänase konsensuskultuuri nägu, milline on vabakonna arhitektuur?