John Ruskin – romantik gootika lummuses

John Ruskin aastal 1863. Foto William Downey. © National Portrait Gallery, London

„Mind paneb muigama paljude lootusrikas juubeldamine ilmaliku teaduse uute saavutuste ja inimlike ponnistuste tarmukuse üle, otsekui oleksime jälle tagasi aegade hakul. Silmapiiril on ühekorraga päikesetõus ja saabuv torm.“ – John Ruskin, 1849

RAAMAT
John Ruskin „Arhitektuuri seitse lampi“ (1849), tõlkinud Vaike Vahter, Katre Ligi, järelsõna Jaak Kangilaski, kirjastus Ilmamaa, Tartu, 2013, 308 lk, sari „Avatud Eesti Raamat“.

John Ruskin (1819-1900) oli viktoriaanliku Inglismaa säravamaid kunstikriitikuid ja -ajaloolasi, mitmekülgne  kultuuritegelane, literaat, kunstnik ja õpetlane. Konservatiivse kristlasena kritiseeris ta klassikalist kultuuri ning püüdis nii maalikunsti kui arhitektuuri vallas tekitada huvi keskaegse kultuuripärandi vastu. Ruskini ideed omandasid 19. sajandi Inglismaal, aga ka mujal Euroopas, suure mõju. Näiteks historitsistlik neogooti arhitektuur, mida leidub ka Eestis, lähtus paljuski just Ruskini ideedest. „Arhitektuuri seitse lampi“ on 30-aastase Ruskini tempokas ja emotsionaalne tekst arhitektuurikultuuri alusväärtustest. Kuigi Ruskin oli oma noorpõlve teose suhtes hiljem väga kriitiline (aastal 1880 nimetas ta raamatut „kasutumaks kõigist, mis ma eales kirjutanud olen“), rajas just see 1849. aastal ilmunud tekst teed Ruskini laiemale tuntusele.

Ruskin tajus, et lääne ühiskonna kiire areng mõjub halvasti traditsioonilistele väärtustele. Seepärast häiris teda raudtee levik, tööstuslik tootmine ja linnastumine. Tema kriitikas moderniseeruva  maailma suhtes on teatud sarnasusi Walter Benjaminiga, kes ligikaudu sada aastat hiljem kirjeldas modernse ühiskonna killustumist ning ajalooliste narratiivide katkendlikkust. Erinevalt Benjaminist, kes oli sidusa ühiskonna ja harmoonilise elu võimaluste suhtes skeptiline, püüdis noor Ruskin säilitada usku, et kooskõla on ühiskonnas saavutatav, kui selleks kehtestada üldkehtivad reeglid.

Ruskini jaoks on arhitektuur „esimene kõigi kunstide seas“ ning väljendab ühiskonna moraalseid tõekspidamisi. Ta sõnastab arhitektuuri seitse alusprintsiipi, mida kutsub (suunanäitajate tähenduses) lampideks: ohvrimeel, tõde, vägevus, ilu, elu, mälu ja kuulekus. Kuivõrd arhitektuuril on mälu funktsioon, siis peab ehituskunst olema ajalooline. Ruskini arvates pole meil õigust vana arhitektuuri lammutada, sest see ei kuulu mitte ainult meile, vaid ka tulevastele põlvedele. Kaunis ehitis on väärt pinda, millel ta seisab, ning just vana arhitektuur on linnade suurim väärtus.

Ajalugu tuleb Ruskini sõnul ühiskondliku elu ja uue arhitektuuriga orgaaniliselt siduda. Lugejale jääb aga ebaselgeks, mis on lisaks gooti arhitektuuri stiilielementide need ajaloolised eeskujud ja õppetunnid, millelt õppida. Üks konkreetne ettepanek Ruskinil siiski on – väärtustada käsitööd ning seista vastu tööstusliku tootmise ülemvõimule. Kuivõrd arhitektuur on Ruskini arvates olemuselt ajalooline, siis peaks ka uus arhitektuur lähtuma ajaloolistest eeskujudest, eelkõige gootikast. Ruskin on samas ebalev, kas ühtse arhitektuuristiili kehtestamine ikka tooks kaasa soovitud ühiskondlikke tagajärgi.

Paiguti moraliseeriva ja programmilise, keskaegset gooti arhitektuuri idealiseeriva tekstiga annab Ruskin suuniseid oma kaasaegsetele arhitektidele. Autori isiklik sümpaatia kuulub Itaalia romaani ja vara-gooti arhitektuurile. Eeskujulike ehitistena mainib ta näiteks Giotto kampaniili ehk kellatorni Firenze toomkiriku kõrval ning Püha Markuse katedraali Veneetsias.

Ruskini „Arhitektuuri seitse lampi“ köidab kindlasti arhitektuuriajaloo- ja restaureerimishuvilisi ning neid, keda paelub  19. sajandi Euroopa kultuurilugu. Emeriitprofessor Jaak Kangilaski kirjutatud järelsõna raamatu eestikeelsele väljaandele visandab Ruskini eluloolise tausta ning paigutab tema ideed kunstiajaloolisesse, aga ka laiemasse ühiskondlikku konteksti. Kangilaski tekst on vanameistrile omaselt ladus, tempokas ning doseeritud paraja hulga põnevate faktidega. Tõlkijaid ja kirjastust tuleb tunnustada Ruskini teose eesti keelde vahendamise eest. Nüüdisarhitektuuri huvilised aga ootavad endiselt, et eesti keelde jõuaks senisest rohkem ka tänapäevaste arhitektuuriteoreetikute tekste (Aureli, Kipnis, Eisenman, Hays jt).

Tekst ilmus toimetatud kujul 17.04.2014 Eesti Ekspressis.

Giotto di Bondone kavandatud Firenze toomkiriku kellatorni (1334-59) ehisraamistik. John Ruskini gravüür aastast 1855, mis illustreeris raamatu "Arhitektuuri seitse lampi" 8. väljaannet. © www.victorianweb.org

Piibumehed*

Louis I. Kahn ja Salki bioloogiauuringute instituut, La Jolla, California, 1959-65. Fotomontaaž: Society of Architecture Photography

Louis I. Kahn (1901-1974) on tembeldatud 20. sajandi üheks tuntumaks ja omalaadsemaks arhitektiks. August Komendant (1906-1992), tema konstruktorist ja konsultandist koostööpartner aastatel 1956-74, aga üheks 20. sajandi silmapaistvamaks ehitusinseneriks. Mis neid mehi ühendas, on kvaliteetne arhitektuur ja meeletu ambitsioon, pürgimus millegi käsitamatu, tabamatu, ent ometi nii konkreetse ja matriaalse järele.

Komendant meenutab oma raamatus 18 Years with Architect Louis I. Kahn koostööd Kahniga ja annab korduvalt mõista, et eravestlustes oli Kahn lahke, pingevaba ja tunnustas ka oma kolleegi tööd. Avalikus suhtluses seevastu andis Kahn Komendandile harva „krediiti“ ehk ei tõstnud teda esile kui ehituskonstruktorist abilist, tänu kellele tema majad püsti seisid: näiteks meditsiinilaboratoorium Philadelphias, Pennsylvanias (1956-61), unitaristide kirik Rochesteris, New Yorkis (1959-63), Salki instituut La Jollas, Californias (1959-65), Kimbelli kunstimuuseum Fort Worthis, Texases (1967-72).

Näiteks alloleva kõrghoone kavandi kohta ütles Komendant, et see ei seisaks püsti, et seda poleks võimalik ehitada ei konstruktiivsetel ega majanduslikel põhjustel. Ometi on see Philadelphiasse aastatel 1952-57 kavandatud kõrghoone, mida Kahn kujundas koos oma kolleegi, arhitekt Anne Tyngiga (1920-2011), saanud oma efektse maketi ja eskiisjooniste tõttu üheks Kahni tuntumaks tööks. (Tõsi, Anne Tyng on hiljem andnud mõista, et põhiliselt oli tegu siiski tema enda kavandiga ning Kahn aitas teda selle juures minimaalselt.)

The City Tower, Philadelphia, Pennsylvania, arhitektid Louis Kahn ja Anne Tyng, 1952–57, ehitamata. Repro: Domus

Komendant oli tõeline macho, üliprofessionaalne ja -konkreetne, modernistliku meelelaadiga ehituskonstruktor, kes siiski pidas lugu ka esteetilistest kvaliteetidest. Kahn oli arhitektina põikpäine ja järjekindel oma metafüüsilistes taotlustes. See, kuidas Komendant Kahnile kõik tema solvangud andeks andis, oli märkimisväärne. Eks ka vastupidi, Kahn pidi taluma Komendandi sirgjoonelist kriitikat. Olgu siin ära toodud üks Komendandi põhjendus, miks kaks nii erinevat inimest teineteist 18 aastat taluda suutsid. Erakordne otsekohesus minu meelest. Mehed igatahes väärisid teineteist oma ambitsioonikuses. See lõik ehk seletab ka üldisemalt seda, miks nii erinevad, ent ülimalt karismaatilised inimesed suudavad teineteise lähedust taluda ja koostööd teha.

„I have been asked many times why I tolerated that Kahn never publicly gave me any credit. For example, in the Salk project which is mainly advanced structural engineering and for which Kahn knew exactly my decisive role in its design and construction. I told them that it was because Kahn had such excellent challenging ideas and working with him had given me the opportunity to carry out my own advanced concepts. If I see that something valuable is going to waste because no one is fighting for it, it gives me satisfaction to do my utmost for its realisation. Of course, it makes me sad that Kahn only privately appreciated my work, but I know that every professional in this field realises my contribution to his success." (August Komendant, 18 Years with Architect Louis I. Kahn, Aloray Publisher: Englewood, New Jersey, 1975, p. 131).

Merike Phillipsi joonistus oma isast, August Komendandist. Repro: Ehituskunst

*Tegelikult ma ei tea, kas Kahn suitsetas.