John Ruskin – romantik gootika lummuses

John Ruskin aastal 1863. Foto William Downey. © National Portrait Gallery, London

„Mind paneb muigama paljude lootusrikas juubeldamine ilmaliku teaduse uute saavutuste ja inimlike ponnistuste tarmukuse üle, otsekui oleksime jälle tagasi aegade hakul. Silmapiiril on ühekorraga päikesetõus ja saabuv torm.“ – John Ruskin, 1849

RAAMAT
John Ruskin „Arhitektuuri seitse lampi“ (1849), tõlkinud Vaike Vahter, Katre Ligi, järelsõna Jaak Kangilaski, kirjastus Ilmamaa, Tartu, 2013, 308 lk, sari „Avatud Eesti Raamat“.

John Ruskin (1819-1900) oli viktoriaanliku Inglismaa säravamaid kunstikriitikuid ja -ajaloolasi, mitmekülgne  kultuuritegelane, literaat, kunstnik ja õpetlane. Konservatiivse kristlasena kritiseeris ta klassikalist kultuuri ning püüdis nii maalikunsti kui arhitektuuri vallas tekitada huvi keskaegse kultuuripärandi vastu. Ruskini ideed omandasid 19. sajandi Inglismaal, aga ka mujal Euroopas, suure mõju. Näiteks historitsistlik neogooti arhitektuur, mida leidub ka Eestis, lähtus paljuski just Ruskini ideedest. „Arhitektuuri seitse lampi“ on 30-aastase Ruskini tempokas ja emotsionaalne tekst arhitektuurikultuuri alusväärtustest. Kuigi Ruskin oli oma noorpõlve teose suhtes hiljem väga kriitiline (aastal 1880 nimetas ta raamatut „kasutumaks kõigist, mis ma eales kirjutanud olen“), rajas just see 1849. aastal ilmunud tekst teed Ruskini laiemale tuntusele.

Ruskin tajus, et lääne ühiskonna kiire areng mõjub halvasti traditsioonilistele väärtustele. Seepärast häiris teda raudtee levik, tööstuslik tootmine ja linnastumine. Tema kriitikas moderniseeruva  maailma suhtes on teatud sarnasusi Walter Benjaminiga, kes ligikaudu sada aastat hiljem kirjeldas modernse ühiskonna killustumist ning ajalooliste narratiivide katkendlikkust. Erinevalt Benjaminist, kes oli sidusa ühiskonna ja harmoonilise elu võimaluste suhtes skeptiline, püüdis noor Ruskin säilitada usku, et kooskõla on ühiskonnas saavutatav, kui selleks kehtestada üldkehtivad reeglid.

Ruskini jaoks on arhitektuur „esimene kõigi kunstide seas“ ning väljendab ühiskonna moraalseid tõekspidamisi. Ta sõnastab arhitektuuri seitse alusprintsiipi, mida kutsub (suunanäitajate tähenduses) lampideks: ohvrimeel, tõde, vägevus, ilu, elu, mälu ja kuulekus. Kuivõrd arhitektuuril on mälu funktsioon, siis peab ehituskunst olema ajalooline. Ruskini arvates pole meil õigust vana arhitektuuri lammutada, sest see ei kuulu mitte ainult meile, vaid ka tulevastele põlvedele. Kaunis ehitis on väärt pinda, millel ta seisab, ning just vana arhitektuur on linnade suurim väärtus.

Ajalugu tuleb Ruskini sõnul ühiskondliku elu ja uue arhitektuuriga orgaaniliselt siduda. Lugejale jääb aga ebaselgeks, mis on lisaks gooti arhitektuuri stiilielementide need ajaloolised eeskujud ja õppetunnid, millelt õppida. Üks konkreetne ettepanek Ruskinil siiski on – väärtustada käsitööd ning seista vastu tööstusliku tootmise ülemvõimule. Kuivõrd arhitektuur on Ruskini arvates olemuselt ajalooline, siis peaks ka uus arhitektuur lähtuma ajaloolistest eeskujudest, eelkõige gootikast. Ruskin on samas ebalev, kas ühtse arhitektuuristiili kehtestamine ikka tooks kaasa soovitud ühiskondlikke tagajärgi.

Paiguti moraliseeriva ja programmilise, keskaegset gooti arhitektuuri idealiseeriva tekstiga annab Ruskin suuniseid oma kaasaegsetele arhitektidele. Autori isiklik sümpaatia kuulub Itaalia romaani ja vara-gooti arhitektuurile. Eeskujulike ehitistena mainib ta näiteks Giotto kampaniili ehk kellatorni Firenze toomkiriku kõrval ning Püha Markuse katedraali Veneetsias.

Ruskini „Arhitektuuri seitse lampi“ köidab kindlasti arhitektuuriajaloo- ja restaureerimishuvilisi ning neid, keda paelub  19. sajandi Euroopa kultuurilugu. Emeriitprofessor Jaak Kangilaski kirjutatud järelsõna raamatu eestikeelsele väljaandele visandab Ruskini eluloolise tausta ning paigutab tema ideed kunstiajaloolisesse, aga ka laiemasse ühiskondlikku konteksti. Kangilaski tekst on vanameistrile omaselt ladus, tempokas ning doseeritud paraja hulga põnevate faktidega. Tõlkijaid ja kirjastust tuleb tunnustada Ruskini teose eesti keelde vahendamise eest. Nüüdisarhitektuuri huvilised aga ootavad endiselt, et eesti keelde jõuaks senisest rohkem ka tänapäevaste arhitektuuriteoreetikute tekste (Aureli, Kipnis, Eisenman, Hays jt).

Tekst ilmus toimetatud kujul 17.04.2014 Eesti Ekspressis.

Giotto di Bondone kavandatud Firenze toomkiriku kellatorni (1334-59) ehisraamistik. John Ruskini gravüür aastast 1855, mis illustreeris raamatu "Arhitektuuri seitse lampi" 8. väljaannet. © www.victorianweb.org