Kas karuteene väärib medalit?

Gustave Doré illustratsioon Jean de La Fontaine'i valmile "L'Ours et l'amateur des jardins". Wikimedia Commons

Lühikommentaar muinsuskaitsja Jaan Tamme Sirbis ilmunud artiklile.

Eesti avalikkuses on viimase aasta jooksul korduvalt arutletud selle üle, kas avalik virisemine ja kritiseerimine on õigustatud, ning kui on, siis millistel tingimustel. Arvamuste paljusus on üldjuhul hea ning argumenteeritud kriitikal on ühiskonnas täita oma funktsioon. Jääb siiski arusaamatuks, miks mitmed institutsioonid jätkuvalt justkui näidispoomisi ja avalikke häbistamisi korraldavad, mis erinevalt tasakaalustatud avalikust debatist ei võimalda „süüdlasel” sõna võtta. Hetkega meenuvad Eesti Ajakirjanike Liit, kes valib aasta pressivaenlast ning Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS), kes on aastaid välja andnud Karuteene medalit.

Eesti muinsuskaitse on viimase kümnendi jooksul teinud läbi suure arengu. Ühiskond on saanud teadlikumaks siinsest kultuuripärandist ning seetõttu tajutakse muinsuskaitset institutsioonina üha enam koostööpartneri, mitte „repressiivorganina”. Sellele on kindlasti kaasa aidanud nii Eesti kunstiakadeemia restaureerimiskooli tegevus, verevahetus muinsuskaitse institutsioonides (nooremad ametnikud on loonud avatuma õhkkonna) kui siinsete spetsialistide tihedam kokkupuude rahvusvahelise kultuuripärandialase tegevusega. Positiivseid arengutendentse on viimastel aastatel näha olnud näiteks nii muinsuskaitseametis kui Tallinna kultuuriväärtuste ametis. Paraku näib, et EMS, mis taasiseseisvumiseelsel ärkamisajal täitis vaieldamatult tähtsat ühiskondlikku rolli, on jäänud kinni väga kitsasse raami. Jääb arusaamatuks, miks EMSi liige härra Jaan Tamm peab tänavust muinsuskaitsekuu algust tähistavas artiklis oluliseks keskenduda just Karuteene medalitele ja nende ajaloole. Peaks ju muinsuskaitsekuu olema eelkõige positiivsete algatuste aeg.

Kohati jääb konservatiivsemate muinsuskaitsjate jutust mulje, et enamik arhitektuurist, mis on rajatud taas iseseisvas Eestis, ei vääri mingisugust tähelepanu. Jah, tõsi, viimase 20 aasta jooksul on nii meie linnades kui väikeasulates tehtud uusehitiste rajamisel mitmeid vigu, tehakse paraku ka tulevikus. Jääb siiski mõistmatuks, miks EMS ründab tihtipeale just neid nüüdisarhitektuuri objekte, mis on pälvinud laiema kultuuriavalikkuse hulgas, aga ka arhitektuuriringkondades pigem kiitust. Siinkohal meenuvad De La Gardie’ kaubamaja Tallinnas ning Tartu ülikooli Narva kolledž, mis valmimisjärgselt palju positiivset tähelepanu said ning mida ka kultuurkapitali preemiatega autasustati. Narva kolledž pälvis seejuures ka Eesti tähtsaima, riikliku kultuuripreemia.

Imelik on kuulda EMSi väiteid selle hoone sobimatusest piirilinna ajaloolisele raekoja platsile. Hoone puhul, kus kollektiivse mälu ja kultuurikatkestuste temaatika on sedavõrd delikaatselt käsitletud, kus arhitektuurne, sisearhitektuurne, ehituslik, insenerlik, aga ka linnaruumiline kvaliteet on põimitud niivõrd veenvaks tervikuks, võib ehk vaielda vaid ajaloo ja muinsuskaitse üldfilosoofiliste ning alusideoloogiliste küsimuste üle. Selle hoone jätkuv nimetamine (Jaan Tamme sõnadega) „Narva vanalinna visuaalselt reostavaks uusehitiseks” mõjub – kõige leebemalt väljendudes – vääritult. Hüperboolselt võiks väita, et Narva kolledži hoone võiks juba praegu kaitse alla võtta, sest nii kõrge kvaliteediga terviklikke ehituskunsti teoseid rajatakse lähikümnendeil Eestisse tõenäoliselt vaid üksikuid. Olen üsna kindel, et 50 aasta pärast tagasi vaadates kuulub Narva kolledž Eesti nüüdisarhitektuuri tippteoste hulka, millel on kultuuriline tähendus nii Eestile kui ülejäänud Euroopale.

Lõpetuseks, on kaheldav, kas EMSi juba 18 aastat kestnud nõiajaht on üleüldse teeninud Eesti muinsuskaitse huve. Pigem on EMSi aktiivsed süüdlase otsimise kampaaniad suurendanud muinsuskaitse-vastaste hulka, seda eriti tegevarhitektide hulgas. Kuigi esmapilgul võib Karuteene medalite väljastamine anda EMSile võimaluse enesekehtestamiseks, mõjub see pikas perspektiivis halvasti, sest tõreda ja retroaktiivse hoiakuga inimestest ning organisatsioonidest kiputakse eemale hoidma.

Tekst ilmus Sirbis (kodulehel 30.04.2014, trükis 02.05.2014).

Tartu Ülikooli Narva Kolledž. Kavakava Arhitektid, 2012. Foto Kaido Haagen