Kiri Andresele

Sirje Runge illustratsioon Silver Vahtre ja Urmas Mägi artiklile "Värvusmuusika kodus", ajakiri "Kunst ja Kodu" nr 1/1979. Repro

Teisipäeval, 20. mail kaitses kunstiteadlane Andres Kurg Eesti Kunstiakadeemias oma doktoritööd. Tulin kaitsmiselt koju ja hakkasin Andresele kirja kirjutama. Tekkis tunne, et samahästi võiks selle blogisse panna. Kirja mõistmisel võib, kuid ei pruugi kasuks tulla töö lugemine. Kui pole viitsimist, siis soovitan vähemalt eestikeelset resümeed lk 225-242.

Tere Andres,

Palju õnne eduka kaitsmise puhul!

Mul jäi kummitama paar nüanssi, ei suutnud saalis küsimust nii kiiresti formuleerida. Tegu ka pigem kommentaari kui küsimusega.

Rebeka (Põldsam) küsis Sult eetika ja Krista (Kodres) esteetika kohta. Need jutulõngad ja Sinu enda arutlus viisid mind mõttele, kuidas neile mõlemale oleks saanud vastata. Või õigemini, kuidas nad oleksid võinud hoopis küsida. Mul on tunne, et Rebeka tahtis sisuliselt kuulda Sinu poolt käsitletud kunstnike ja arhitektide loomingu poliitilise mõõtme kohta ("missioon") ning Krista kunsti autonoomse mõõtme kohta ("esteetika").

Kõrvalhüpe. Võime kunsti, või ka loomingulisi praktikaid üldisemalt, kujutada teljel, mille ühes servas on totaalne politiseeritus (propaganda, s.t. autonoomia puudumine) ja teises otsas l'art pour l'art (s.t. täielik autonoomia). See, mida Sa oma töös mu meelest teed, on justnimelt selle telje lõhkumine. Diversioon, mitte konfrontatsioon.

Mis ma tahan öelda, on see, et Sinu argumentatsiooni loogikat ja käsitletud materjali arvestades pole ehk asjakohane küsida ei eetika ega esteetika kohta eraldiseisvalt. Saab ehk küsida ainult nii, et need kategooriad omavahel põimuvad. Tõdemus elu ja kunsti põimumisest kõlab võib-olla liiga klišeelikult, kuid see võiks ehk tähistada Sinu poolt käsitletud praktikate "perekondlikku sarnasust".

Niisiis küsigem selle järele, milles seisnes nende (kunsti)praktikate poliitilisus? Ning teisipidi, kuivõrd sisaldus nendes vähem või rohkem radikaalsetes sekkumistes esteetiline mõõde? Oma tööga vastad Sa osaliselt mõlemale küsimusele, kuid siit annaks veel edasi arutada, s.t. esteetikat ja eetikat mõlemat silmist laskmata. Jäägu see edaspidiseks.

Jäin targutama. Igatahes veelkord palju õnne!
Carl

PS. See, mis kaitsmise käigus esile ei tulnud, on see, et Sa ju tegelikult tõmbad sümboolselt vaiba alt kogu meie nüüdisaegselt rahvuslikult kunstiajalookirjutuselt ja selle heroiliselt (vastuhaku)narratiivilt. Saab nüüd näha, kas sellele ka mingi reaktsioon järgneb. Sa oled nagu ajaloolane, kes julgeb välja öelda, et metsavendlus polnud tingimata heroiline ja üdini eetiline rahvusliku asja ajamine, vaid võis võtta ka pelga röövelliku redutamise kuju. Või siis see paari aasta tagune debatt muistse vabadusvõitluse üle. Jne.

Intervjuu arhitekt Siiri Vallneriga

Arhitekt Siiri Vallneri arvates peaks arhitektuur korrastama keskkonda ja andma sellele tähenduse, emotsionaalse sisu. Foto Tarvo Hanno Varres

Eesti nüüdisarhitektuur on oma loomult mitmekülgne. Siit leiab nii Taani ja Hollandi mõjulist särtsakust ja värskust, kui põhjamaise modernismi traditsioone jätkavat konservatiivsust. Kolmanda suunana võib eesti nüüdisarhitektide loomingus esile tõsta kontekstitundlikku lähenemist ehitatavale keskkonnale, kus erilist rõhku pannakse nii ajaloolisele, ühiskondlikule kui ruumilisele kontekstile. Just sellesse viimasesse gruppi võib paigutada arhitekt Siiri Vallneri loomingu. Vallneri kavandatud hooneid ei ole küll palju, kuid oma ruumiliste ideede ja lahendustega on need tugevalt mõjutanud ja rikastanud siinset arhitektuurikultuuri.

Siiri Vallner tegutseb aktiivselt kahes arhitektuuribüroos: Head Arhitektid (koos Indrek Peiliga) ning Kavakava (koos Katrin Koovi, Kaire Nõmme ja Heidi Urbiga). Vallnerit on viimastel aastatel tunnustatud mitmete preemiatega. 2013. aastal sai ta koos Indrek Peili, Katrin Koovi ja sisearhitekt Hannes Praksiga riikliku kultuuripreemia Tartu ülikooli Narva kolledži arhitektuurse lahenduse eest. Samuti pälvis ta hiljuti rahvusvahelise tunnustuse naisarhitektide konkursil „arcVision Prize – Women in Architecture“ („arcVisioni Auhind – Naised Arhitektuuris“) Itaalias, kus kuulus kolme äramärgitud arhitekti hulka. Uurisime Siiri Vallnerilt nii tema töö kui loomingu kohta.

ARHITEKTUUR KUI DISTSIPLIIN
Carl-Dag Lige (CDL): Sinu Noore Arhitekti Preemia (2008) puhul välja antud kataloogis (Eesti Arhitektide Liit  2010) on üks Indrek Peili tsitaat, kus ta ütleb nii: "Siiri teab juba viimased kümmekond aastat väga täpselt, mida ta arhitektuuris saavutada tahab," ning tõstab esile Sinu kontseptuaalset lähenemist, seda, kuidas Sa iga projekti puhul alustad "puhtalt lehelt". Eeldusel, et Sa tema toonaste väidetega nõustud, siis milles see "puhtalt lehelt" alustamine seisneb? Mida tähendab kontseptuaalne lähenemine arhitektuurile?

Siiri Vallner (SV): Iga projekt algab õigete küsimuste leidmisega ja alles seejärel tulevad ruumilised vastused. See küsimise faas on hästi oluline ja seda ei tohi vahele jätta, ehkki mõnikord on kiusatus varasema kogemuse baasil lihtsalt midagi ruttu ära teha.

CDL: Palun räägi veidi lahti, milles need õiged küsimused seisnevad. Puudutavad need ruumi tulevast kasutajat ja selle otstarvet, sotsiaalset, ajaloolist, linnaruumilist konteksti? Või on need küsimused seotud hoopis arhitektitöö metodoloogilise poolega, sellega, kuidas Sina ja Su kolleegid konkreetsele tööle lähenete?

SV: Umbes nii jah. Igal projektil on oma teemadering, millele tasub keskenduda. Kui seda üles ei leia, võib pärast küll ilusaid lahendusi teha, aga tulemus jääb ikkagi keskpäraseks.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Arhitektid Indrek Peil, Siiri Vallner, 2006-09. Foto Martin Siplane

CDL: Soovin Sult küsida arhitektuuri piiride kohta. Teeksin esmalt eristuse arhitektuuri kui ehitatud keskkonna (majad ja ruum nende ümber) ning arhitektuuri kui distsipliini vahel. Kas oled enda jaoks suutnud sõnastada arhitektuuri kui distsipliini sisemise tuuma, nii öelda kõva sisu?

SV: Arhitektuur peaks korrastama keskkonda ja andma sellele tähenduse, emotsionaalse sisu.

CDL: Millised teadmised on arhitektuuri kui distsipliini jaoks unikaalsed (ehk sellised, mida muud distsipliinid ei oma)? Mis on need väärtused, mida arhitektuur distsipliinina kannab? Või lihtsamini – miks on meil vaja arhitekte? Milliseid probleeme suudavad nad lahendada paremini kui keegi teine?

SV: Arhitekte treenitakse mõtlema üheaegselt väga üldiselt ja ülimalt detailselt. Loovust ja ratsionaalsust peetakse vastanditeks, aga arhitekt peab oskama need ühte mõttesse kokku panna. Kuna inimestele meeldib tihedalt koos elada, peab seda keegi puht praktiliselt korraldama. Samal ajal on meil kõigil kuskil vajadus mingi sügavama mõõtme järele. Kui seda vajadust poleks, siis piisaks ka headest reeglitest ja saaks hakkama ilma arhitektideta.

CDL: Jeffrey Kipnis on arhitektuurse teadmise jaotanud kolmeks: 1) arhitektuur kui rakendusteadus, mille aluseks on reaalteadused, 2) arhitektuur kui teenus, mille aluseks on turumajanduse mehhanismid, ning 3) arhitektuur kui kultuuriline praktika, mille aluseks on loomingulisuse väärtustamine ning veendumus arhitektuuri valdkondlikus autonoomias. Millises vahekorras on need põhimõtted olnud Sinu arhitektitöös?

SV: Kipnise jaotus on hea selge, põhimõtteliselt ta tõlgib Vitruviuse kuulsa firmitas, utilitas, venustas tänapäevasesse keelde. Praktikas on need kolm osa lahutamatud. Meie töid vaadates oleme punkt kolme suunas kaldu, aga see ei tähenda, et me esimest kahte kuidagi alavääristaks.

EMOTSIOON JA INTELLEKT
CDL: Tallinnas asuva Okupatsioonide muuseumi (valm. 2003) puhul on olulised nii ruumi kasutaja vahetu kogemus kui tema suhe ajalukku, lisaks on selle hoone puhul esile toodud arhitektide teadlikku vastandumist linnaruumilisele kontekstile. See hoone on üks Sinu esimesi realiseeritud töid ning mulle näib, et siit said alguse mitmed protsessid, mida oled hiljem edasi arendanud. Mida see hoone Sulle kui noorele arhitektile kõige enam õpetas?

SV: Kontekstile vastandusime põhiliselt seepärast, et polnud otstarbekas muuseumi mitmele korrusele laiali jagada ja hoone sai ühekordne. Igal muul juhul oleksime teinud korrektse nurgamaja. Me ei tahtnud, et arhitektuur illustreeriks muuseumi sisu otse, vaid kuidagi maandaks seda kannatuste ja viha temaatikat. Mitmes esimeses projektis oli meil teemaks loodusnähtuste ühendamine arhitektuuriga. Muuseumi algne idee oli siseõues kasvavate puude varjude projitseerimine klaasidele, puulehtede värelus oleks muutnud maja justkui elavaks. Kui ma midagi õppisin, siis seda et loodus ei ole ehitusmaterjal ja sellega töö nõuab rohkem eksperimenteerimise aega, kui tavaline ehitamine võimaldab.

Okupatsioonide muuseum, Tallinn. Arhitektid Indrek Peil, Siiri Vallner, 2001-03. Foto Kaido Haagen

CDL: Sinu töödes näib tähtsal kohal olevat taotlus suunata inimeste meelelist kogemust. Näiteks Rakvere Vallimäe trepi (valmis 2005) tegelik iseloom ilmneb alles siis, kui seal astuda, seda oma kehaga kogeda. Kuivõrd pöörad Sa tähelepanu inimeste emotsioonide teadlikule suunamisele?

SV: Lõpuni ei tahaks inimeste emotsioone või kogemusi kontrollida, aga tuleb avada mõned võimalikud suunad. Sellega peab olema delikaatne. Ma ise tunnen end üsna kergesti ahistatuna kui ruum on liiga kontrolliv või ühemõtteline.

CDL: Kas selleks, et meie tajukogemus mingist ruumist ei oleks pelgalt ühekordne, kiiresti ammenduv elamus, pinnapealne emotsioon, vaid looks ka sügavama tähenduse, tuleb arhitektina kuidagi eraldi häälestuda, vajab see täiendavat mõttetööd? Kui jah, siis oskad Sa seda veidi lahti rääkida?

SV: Oluline on minna 2-mõõtmelisest pildimaailmast edasi. Mõelda päris ruumis ja päris materjalidega. Minu meelest see ongi arhitekti töö sisu, sellele kulutatud aeg ei ole kunagi raisatud. Kõike ülejäänut võib nimetada täiendavaks.

CDL: Pinnapealsete efektidega on emotsiooni kerge tekitada, ent kuivõrd Sa usud sellesse, et ruum suudab kasutajale edasi anda ka sügavamaid väärtusi, suunata inimese intellekti?

SV: Kogen seda ise iga päev, nii et usun. Ei tahaks seda teemat kuidagi müstifitseerida. Inimestel on vajadus oma elu mõtestada ja keskkond peab neid sellel teel toetama.

Vallimäe trepp Rakveres. Arhitektid Heidi Urb ja Siiri Vallner, trepi matemaatiline valem Taavi Vallner, 2004-05. Foto Meelis Meilbaum

CDL: Mida saad Sa arhitektina teha, et ruumi kasutaja avastaks ümbritseva maailma, aga ka iseenda kohta midagi uut?

SV: Kasutajat ei tohiks suruda ruumis passiivsesse rolli - äärmuslik näide oleks supermarket, kus su trajektoor ja soovitav käitumine on välja timmitud müügieesmärkidest lähtuvalt. Olen seda meelt, et tihtipeale ei ole üldse palju vaja teha. Igasugune liigne kujunduse kuhjamine ja üledisainimine ei tule igatahes kasuks.

CDL: Milliseid objekte (või ka üksikuid ruumifragmente) pead oma töödes sedalaadi õnnestumisteks, kus oled suutnud ruumilise emotsiooni ja sügavama tähenduslikkuse terviklikult põimida?

SV: Arhitekt ja kasutaja näevad seda ilmselt täiesti erinevalt. Mul endal on huvitavam jälgida lühikeste ja kiirete projektide tulemusi. Näiteks Lift 11 installatsioon Kai, Rakvere trepp või eelmise aasta Kumu näituse “Mood ja külm sõda” kujundus. Lühemad projektid on rohkem nagu 1:1 mõõdus katsetused, kus kohe näeb tulemust ja alati jääb mingi hulk juhust ning spontaansust sisse. Neid on lihtsam ka kõrvalt vaadata. Pikad projektid mis kestavad aastaid, seal kaob kõrvalpilguks vajalik distants ära.

Installatsioon "Kai", Tallinn. Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, 2010-11. Foto Grete Veskiväli

CDL: Viimasel ajal on Eestis palju räägitud nii meie lähema kui kaugema ajaloo ümbermõtestamise ja uuesti tõlgendamise vajadusest. Tartu Ülikooli Narva Kolledži puhul on lokku löödud mitte ainult tema ruumilise idee, vaid ka selle üle, kuivõrd mitmekihiliselt tõlgendab hoone kohalikku ajalugu. Kuidas Sa ise kirjeldaksid Narva kolledžihoone puhul arhitektuuri ja ajaloo suhet?

SV: Konkursi töö seletuskirjas ütlesime, et lahendus peaks jäädvustama üheaegselt linna hävingu ja uuesti ehitamise. See positiivne, tulevikku vaatav pool on mulle arhitektina oluline. Tänapäeva ajaloolaste sõnum on, et rohkem kui üks lugu korraga on võimalik. Arhitektuuris on see kindlasti nii.

Vaata lisaks:
www.kavakava.ee

Tekst ilmus ajakirjas ERAMU & korter, suvi 2013. Fotosid kasutatud Kavakava OÜ loal.

Tartu ülikooli Narva kolledž. Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, Katrin Koov, 2005-12. Lõikejoonis

Tartu ülikooli Narva kolledž. Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, Katrin Koov, 2005-12. Foto Kaido Haagen

Brüsseli moodne köök-pilvelõhkuja näitusel arhitektuurimuuseumis

Elishouti ametikooli kokandusklasside hoone, Brüssel, Belgia. XDGA, 2003-11. Foto Frans Parthesius

Kuuldes, et ühes Euroopa pealinnas asub kõrghoone-mõõtu moodne köök, võib esialgu segadusse sattuda. Miks ja kellele selline kummastav hübriidehitis nagu köök-pilvelõhkuja? Vastuse sellele küsimusele annab Belgia arhitekt Xaveer de Geyter, kelle kavandite alusel ehitati hiljuti ümber Elishouti ametikool Brüsselis. Uue ruumiprogrammi tähtsaks osaks olid köögiklassid ning kuivõrd kool soovis oma linnakusse ka atraktiivset maamärki, siis otsustas de Geyter kokandusõpilaste jaoks kavandada just sihvaka kõrghoone.

Elishouti ametikooli kokandusklasside hoone, Brüssel, Belgia. XDGA, 2003-11. Foto Frans Parthesius

Kokandusklassi interjöör Elishouti ametikoolis, Brüssel, Belgia. XDGA, 2003-11. Foto Frans Parthesius

2011. aastal valminud 14-korruseline „köögitorn“ on kõrghoonena ebatavaline mitte ainult oma otstarbe, vaid ka tehnilise lahenduse tõttu. Teenindavad ruumid ning tehnoseadmed on paigaldatud hoone südamikust väljapoole, mis aitas luua avarad, valgusküllased ja paindlikud ruumid köögiklassidele, kus toimub kokandusõpe. Tegemist on justkui ümberpööratud Kiek in de Kök’iga, torniga, kust ei vaadata mitte ümbritsevate hoonete köökidesse nagu keskaegsete kaitsetornide puhul, vaid mis ise eksponeerib oma avaraid köögiruume. Köögitorni laadsed julged arhitektuursed ideed iseloomustavad ka ülejäänud Xaveer de Geyteri ning tema 55-liikmelise arhitektuuribüroo loomingut.

Elishouti ametikooli kokandusklasside hoone, Brüssel, Belgia. XDGA, 2003-11. Foto Frans Parthesius

De Geyter alustas oma karjääri 1980. aastatel Rem Koolhaasi arhitektuuribüroos Office for Metropolitan Architecture (OMA), kus töötas mitme projekti kallal, mis panid aluse OMA ülemaailmsele tuntusele. Näiteks Villa dall’Ava (1985-91) puhul, mis on üks väheseid OMA kavandatud eramaju, oli de Geyter projekti vastutavaks arhitektiks. De Geyter jätkas koostööd OMA-ga ka pärast isikliku arhitektuuribüroo XDGA asutamist 1988. aastal. Kuigi XDGA ja OMA arhitektuurses loomingus pole palju väliseid ühisjooni, ühendab neid sarnane töömeetod ning huvi suurlinliku eluviisi ja tihedusest tingitud ruumiliste väljakutsete vastu. Nii OMA-s kui XDGA-s on projekteerimistöö kollektiivne ja probleemikeskne. Puudub ühe juhtarhitekti diktaat ning arhitektuurne lahendus lähtub alati konkreetsest ruumilisest ülesandest. See tõik seletab ka asjaolu, miks XDGA töödel puudub väliselt äratuntav arhitektuurne stiil.

XDGA on kavandanud mitmeid õppehooneid ning intensiivselt tegelenud avaliku linnaruumiga. Kuivõrd tegutsetakse peamiselt Brüsselis, siis on mitmed tööd seotud just Belgia pealinnaga. 2006. aastal võitis XDGA arhitektuurivõistluse, mille eesmärgiks oli Brüsseli südalinnas paikneva Rogier’ väljaku ümberehitus. XDGA kavand, mille alusel hetkel ehitustöid teostatakse (lõpevad 2015), lõi jalakäijatele senisest sõbralikumad tingimused ning sidus väljaku sügava valguskaevu abil maa-aluse transpordisõlme ning kaubanduspindadega. Väljaku kohal paiknev ringikujuline efektne varikatus pakub vihmavarju bussi ootavatele inimestele, ent sümboliseerib ka linnaruumi lokaalset keset.

Rogier' väljak ja transpordisõlm, Brüssel, Belgia. XDGA, 2006-15. Väljaku varikatus pealtvaates. Maketifoto Frans Parthesius

Rogier' väljak ja transpordisõlm, Brüssel, Belgia. XDGA, 2006-15. Lõikejoonisel on näha maa-alused ruumid, valguskaev on metrootunnelist paremal. Joonis XDGA

Eesti Arhitektuurimuuseumis eksponeeritaval XDGA ülevaatenäitusel saab näha hulgaliselt kvaliteetseid makette, mis teevad „puust ja punaseks“ ka keerukamad XDGA ideed. Saab vaadata intervjuusid arhitektuurikriitikute ning XDGA koostööpartneritega, kes asetavad Xaveer de Geyteri ja tema kolleegide loomingu rahvusvahelise nüüdisarhitektuuri konteksti. Kellel sügavam huvi, see saab tutvuda projektiraamatutega, kus on XDGA tööde kohta detailsem info.

Kuigi tegemist on vaid ühe arhitektuuribüroo ülevaatenäitusega, millel puudub kuraatoripoolne kriitilis-poleemiline rõhuasetus, pole siiski tegemist üht arhitekti heroiseeriva promonäitusega. XDGA arhitektuur on sedavõrd mitmekülgne, et tekitab ise põnevaid vastaspingeid ja sisemisi dialooge, pannes külastajaid küsima, milline võiks olla kaasaegne Euroopalik linnaelu ja seda toetav elukeskkond.

Tekst ilmus toimetatud kujul Eesti Päevalehes 06.05.2014.

NÄITUS
EXPO 160. Arhitekt Xaveer de Geyter
Eesti Arhitektuurimuuseum, Ahtri 2, Tallinn
Näitus on avatud kuni 25.05.2014
www.xdga.be
www.arhitektuurimuuseum.ee 
 

Euroopa Kolledž, Brügge, Belgia. XDGA, 2001-08. Foto André Nullens

Kas karuteene väärib medalit?

Gustave Doré illustratsioon Jean de La Fontaine'i valmile "L'Ours et l'amateur des jardins". Wikimedia Commons

Lühikommentaar muinsuskaitsja Jaan Tamme Sirbis ilmunud artiklile.

Eesti avalikkuses on viimase aasta jooksul korduvalt arutletud selle üle, kas avalik virisemine ja kritiseerimine on õigustatud, ning kui on, siis millistel tingimustel. Arvamuste paljusus on üldjuhul hea ning argumenteeritud kriitikal on ühiskonnas täita oma funktsioon. Jääb siiski arusaamatuks, miks mitmed institutsioonid jätkuvalt justkui näidispoomisi ja avalikke häbistamisi korraldavad, mis erinevalt tasakaalustatud avalikust debatist ei võimalda „süüdlasel” sõna võtta. Hetkega meenuvad Eesti Ajakirjanike Liit, kes valib aasta pressivaenlast ning Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS), kes on aastaid välja andnud Karuteene medalit.

Eesti muinsuskaitse on viimase kümnendi jooksul teinud läbi suure arengu. Ühiskond on saanud teadlikumaks siinsest kultuuripärandist ning seetõttu tajutakse muinsuskaitset institutsioonina üha enam koostööpartneri, mitte „repressiivorganina”. Sellele on kindlasti kaasa aidanud nii Eesti kunstiakadeemia restaureerimiskooli tegevus, verevahetus muinsuskaitse institutsioonides (nooremad ametnikud on loonud avatuma õhkkonna) kui siinsete spetsialistide tihedam kokkupuude rahvusvahelise kultuuripärandialase tegevusega. Positiivseid arengutendentse on viimastel aastatel näha olnud näiteks nii muinsuskaitseametis kui Tallinna kultuuriväärtuste ametis. Paraku näib, et EMS, mis taasiseseisvumiseelsel ärkamisajal täitis vaieldamatult tähtsat ühiskondlikku rolli, on jäänud kinni väga kitsasse raami. Jääb arusaamatuks, miks EMSi liige härra Jaan Tamm peab tänavust muinsuskaitsekuu algust tähistavas artiklis oluliseks keskenduda just Karuteene medalitele ja nende ajaloole. Peaks ju muinsuskaitsekuu olema eelkõige positiivsete algatuste aeg.

Kohati jääb konservatiivsemate muinsuskaitsjate jutust mulje, et enamik arhitektuurist, mis on rajatud taas iseseisvas Eestis, ei vääri mingisugust tähelepanu. Jah, tõsi, viimase 20 aasta jooksul on nii meie linnades kui väikeasulates tehtud uusehitiste rajamisel mitmeid vigu, tehakse paraku ka tulevikus. Jääb siiski mõistmatuks, miks EMS ründab tihtipeale just neid nüüdisarhitektuuri objekte, mis on pälvinud laiema kultuuriavalikkuse hulgas, aga ka arhitektuuriringkondades pigem kiitust. Siinkohal meenuvad De La Gardie’ kaubamaja Tallinnas ning Tartu ülikooli Narva kolledž, mis valmimisjärgselt palju positiivset tähelepanu said ning mida ka kultuurkapitali preemiatega autasustati. Narva kolledž pälvis seejuures ka Eesti tähtsaima, riikliku kultuuripreemia.

Imelik on kuulda EMSi väiteid selle hoone sobimatusest piirilinna ajaloolisele raekoja platsile. Hoone puhul, kus kollektiivse mälu ja kultuurikatkestuste temaatika on sedavõrd delikaatselt käsitletud, kus arhitektuurne, sisearhitektuurne, ehituslik, insenerlik, aga ka linnaruumiline kvaliteet on põimitud niivõrd veenvaks tervikuks, võib ehk vaielda vaid ajaloo ja muinsuskaitse üldfilosoofiliste ning alusideoloogiliste küsimuste üle. Selle hoone jätkuv nimetamine (Jaan Tamme sõnadega) „Narva vanalinna visuaalselt reostavaks uusehitiseks” mõjub – kõige leebemalt väljendudes – vääritult. Hüperboolselt võiks väita, et Narva kolledži hoone võiks juba praegu kaitse alla võtta, sest nii kõrge kvaliteediga terviklikke ehituskunsti teoseid rajatakse lähikümnendeil Eestisse tõenäoliselt vaid üksikuid. Olen üsna kindel, et 50 aasta pärast tagasi vaadates kuulub Narva kolledž Eesti nüüdisarhitektuuri tippteoste hulka, millel on kultuuriline tähendus nii Eestile kui ülejäänud Euroopale.

Lõpetuseks, on kaheldav, kas EMSi juba 18 aastat kestnud nõiajaht on üleüldse teeninud Eesti muinsuskaitse huve. Pigem on EMSi aktiivsed süüdlase otsimise kampaaniad suurendanud muinsuskaitse-vastaste hulka, seda eriti tegevarhitektide hulgas. Kuigi esmapilgul võib Karuteene medalite väljastamine anda EMSile võimaluse enesekehtestamiseks, mõjub see pikas perspektiivis halvasti, sest tõreda ja retroaktiivse hoiakuga inimestest ning organisatsioonidest kiputakse eemale hoidma.

Tekst ilmus Sirbis (kodulehel 30.04.2014, trükis 02.05.2014).

Tartu Ülikooli Narva Kolledž. Kavakava Arhitektid, 2012. Foto Kaido Haagen