 |
| Sirje Runge illustratsioon Silver Vahtre ja Urmas Mägi artiklile "Värvusmuusika kodus", ajakiri "Kunst ja Kodu" nr 1/1979. Repro |
Tere Andres,
Palju õnne eduka kaitsmise puhul!
Mul jäi kummitama paar nüanssi, ei suutnud saalis küsimust nii kiiresti formuleerida. Tegu ka pigem kommentaari kui küsimusega.
Rebeka (Põldsam) küsis Sult eetika ja Krista (Kodres) esteetika kohta. Need jutulõngad ja Sinu enda arutlus viisid mind mõttele, kuidas neile mõlemale oleks saanud vastata. Või õigemini, kuidas nad oleksid võinud hoopis küsida. Mul on tunne, et Rebeka tahtis sisuliselt kuulda Sinu poolt käsitletud kunstnike ja arhitektide loomingu poliitilise mõõtme kohta ("missioon") ning Krista kunsti autonoomse mõõtme kohta ("esteetika").
Kõrvalhüpe. Võime kunsti, või ka loomingulisi praktikaid üldisemalt, kujutada teljel, mille ühes servas on totaalne politiseeritus (propaganda, s.t. autonoomia puudumine) ja teises otsas l'art pour l'art (s.t. täielik autonoomia). See, mida Sa oma töös mu meelest teed, on justnimelt selle telje lõhkumine. Diversioon, mitte konfrontatsioon.
Mis ma tahan öelda, on see, et Sinu argumentatsiooni loogikat ja käsitletud materjali arvestades pole ehk asjakohane küsida ei eetika ega esteetika kohta eraldiseisvalt. Saab ehk küsida ainult nii, et need kategooriad omavahel põimuvad. Tõdemus elu ja kunsti põimumisest kõlab võib-olla liiga klišeelikult, kuid see võiks ehk tähistada Sinu poolt käsitletud praktikate "perekondlikku sarnasust".
Niisiis küsigem selle järele, milles seisnes nende (kunsti)praktikate poliitilisus? Ning teisipidi, kuivõrd sisaldus nendes vähem või rohkem radikaalsetes sekkumistes esteetiline mõõde? Oma tööga vastad Sa osaliselt mõlemale küsimusele, kuid siit annaks veel edasi arutada, s.t. esteetikat ja eetikat mõlemat silmist laskmata. Jäägu see edaspidiseks.
Jäin targutama. Igatahes veelkord palju õnne!
Carl
PS. See, mis kaitsmise käigus esile ei tulnud, on see, et Sa ju tegelikult tõmbad sümboolselt vaiba alt kogu meie nüüdisaegselt rahvuslikult kunstiajalookirjutuselt ja selle heroiliselt (vastuhaku)narratiivilt. Saab nüüd näha, kas sellele ka mingi reaktsioon järgneb. Sa oled nagu ajaloolane, kes julgeb välja öelda, et metsavendlus polnud tingimata heroiline ja üdini eetiline rahvusliku asja ajamine, vaid võis võtta ka pelga röövelliku redutamise kuju. Või siis see paari aasta tagune debatt muistse vabadusvõitluse üle. Jne.
3 kommentaari:
Tänan, Carl-Dag,
ma tõepoolest püüdsin töös hoiduda teatud mõistete kasutamisest, mille lahtiseletamine ja pagas oleks kogu arutlusele andnud hoopis teistsuguse suuna. Aga poliitilisust laiemas, mitteinstitutsionaalses tähenduses puudutan ma küll ja selle kohta saab sealt ehk üht-teist teada.
Tahtsin hoopis täpsustada seda vaiba äratõmbamise asja. See, et ma ei võta keskseks teljeks rahvusliku vastupanu narratiivi ei tähenda samas, et ma eitaks rahvuslikku vastupanu. Sellel oli suur roll. Aga ma püüdsin näidata teisi hakkamasaamise vorme selle kõrval, õigemini oli mu väide, et rahvuslik vastupanu oli üks teiste seas ja teatud hetkel mitte olulisem laiemast võitlusest teiste allutamisviisidega või nn distsiplinaarse korraga.
Huvitav diskussioon igal juhul.
Andres
Aitäh kommentaari eest, Andres
Jah, nõus, see "vaiba alt tõmbamine" oli vast liiga jõuline kujund; usun, et Sul polnud eesmärki oma tekstidega näidata, et see, mida seni on kirjutatud otseselt vale oleks. Lihtsalt vastpanust rääkimise viise on erinevaid, ning toonase elu ja kultuuri tõlgendamine võib olla mitmepalgelisem kui seda ehk seni on tehtud. See uus narratiiv igatahes mitmekesistab siinset kultuurivälja ja nõukaaja (kunsti- ja kultuuri) käsitlust.
Carl
Postita kommentaar