 |
| Ripplagi kui dekoratsioon, ripplagi kui eksponaat. Näitus "Elements of Architecture". Foto CDL |
___
Lahkun Tallinnast ülikonnas ja uue reisikohvriga. Kompromisside kunst. Krediidilimiit on miinustes. Odavlennufirma saab seekord hästi hakkama, lennukis on kolleege. Keset sõitu saan aru, et olen transporti planeerides teinud masendava vea ega jõua õigeks ajaks Eesti näituse avamisele. Täielik läbikukkumine: Bergamost tuleb sõita Bresciasse, mitte Milanosse. Palun vaata kaarti, enne kui pileteid ostad! Kaotan kaks tundi, avamise aja. Sellegipoolest panen rongipeldikus musta lipsu ette ja lükkan uue pintsaku tolmukübemetest puhtaks. Valin Grand Canalis aeglasema vaporetto-liini – teine valearvestus. Kuid hing heliseb, palju ilusaid inimesi. Aga ka higistavaid turiste. Venezia tänavatel on seksi ja surma hais. Nii biennaali näituste avamistel kui ka nende külalistel on oma hierarhia. Bisnis ja fame, keep smiling ja küüniline üleolek. Aga ka sõbralikud taaskohtumised, Prosecco sõprade ja uute tuttavatega kanali kaldal. Miks mul on must ülikond, kui ilm on nii soe? Bella figura…
Arsenale päev: Eesti ekspositsioon
Tänavuse Venezia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsioon käsitleb virtuaalse ja füüsilise ruumi suhteid. Nii seda, kuidas reaalne ruum mõjutab meie nutiseadmetes ja arvutites olevat avalikkust, kui ka seda, kuidas too digitaalne väli kujundab omakorda ümber meie füüsilist argiruumi. Interaktiivne paviljon kutsub külastajaid aktiivselt liikuma ja põrandale kuvatud ruutudele astudes otsaseintelt lisainfot ammutama. Näidisjuhtumiks, mille kohta infot ekraanidele kuvatakse, on võetud Tallinna vanalinna ümbritsev rohevöönd, ajalooline kaitserajatiste ala, kus viimase 100–150 aasta jooksul on toimunud suured linnaehituslikud muutused. Ekspositsiooniga kaasnev kataloog annab tugeva teoreetilise tausta ja keskendub peamiselt digitaalse kultuuri arengule arhitektuurimaailmas.
Kahjuks ei anna Eesti ekspositsioon end kergelt kätte. Peab pingutama, et sisuni jõuda. Kuraatorite ja nende meeskonna töö on olnud põhjalik ning kes jaksab süveneda, saab ammutada infot mitmest kihist. Avalik ruum ja selle seos virtuaalse tegelikkusega on ülimalt aktuaalne, kuid Eesti ekspositsioonis on liiga palju energiat kulutatud tehnoloogilisele lahendusele. Ekspositsiooni eri osad ei moodusta küllalt sujuvat tervikut. Presidentide Pätsi ja Ilvese sõnavõtud kõrvalruumis annavad justkui raamistuse muutustele, mis on Eesti ühiskonnas viimase 80 aasta jooksul toimunud. Ent tehnoloogilise lahenduse intensiivsus matab nende sõnavõttude mõju ja bastionivööndi muudatusi kajastava maketi ning pearuumi otsaseintele kuvatava info enda alla. Vorm domineerib sisu üle ja sellepärast ei mõju ekspositsioon oma atraktiivsusest hoolimata terviklikult. Teatav tehnofetišistlik hoiak väljendub ka keerukates kuraatoritekstides. Ekspositsioonis justkui kajaks arhitekt Cedric Price’ile omistatud ütlus: „Vastus on tehnoloogia. Aga mis oli küsimus?” Tehnoloogiast on justkui saanud eesmärk omaette, suuremad ühiskondlik-kultuurilised tähendused on jäänud tagaplaanile.
Kus on publik?
Kriitikast hoolimata tuleb tõdeda, et Eesti ekspositsioon tõuseb tänavusel biennaalil teiste näituste, eriti rahvuspaviljonide hulgas esile. Kui peakuraator Rem Koolhaas kutsus üles vaatama tagasi ajalukku, viimase saja aasta ja modernse arhitektuuri pärandile, siis eestlased haaravad oma näitusega ka tuleviku järele. Enamik ekspositsioone peegeldab või tõlgendab ajalugu, kuid ei ütle midagi tuleviku kohta. Eesti ekspositsioon tõstatab seevastu väga olulise probleemi: milline on lähituleviku avalikkus ja selle suhe ajalooga? Olgugi et vastus on ekspositsiooni puhul kompav ja hägune, on tegemist julge sammuga. Eesti ekspositsioon astub jõuliselt üle arhitektuuridistsipliini kitsastest piiridest ja kutsub üles nii e-riigi fenomeni kui ka kogukondlike tavade ja käitumisviiside muutustega senisest selgemalt ja kriitilisemalt suhestuma.
Eesti ekspositsiooni avamisele järgnenud päeval toimus temaatiline seminar, mis tõi pea kahesajakohalisse saali napilt paarikümnepealise publiku. Esinejad olid tasemel ja teemad olulised. Tekkis küsimus: kus on publik? Isegi kõiki Venezias viibivaid eestlasi ei olnud kohal, kuigi korraldajad olid paneeli toonud nii Eesti kui ka välismaa tippasjatundjaid. Mario Carpo, keda võib praegu pidada üheks olulisemaks digitaalse arhitektuurikultuuri teoreetikuks, rääkis sellest, et digitaalne intelligentsus on viimase 20 aastaga oluliselt teisenenud ja tehnoloogia areng on muutnud ka digitaalse arhitektuuri olemust. Mark Foster Gage kritiseeris peakuraator Koolhaasi ja tema biennaali avamiskõnes esitatud kriitilist väidet digitaalse režiimi jõulise tuleku kohta. Gage’i arvates on füüsiline ruum ise üks suuremaid digirežiimi totaliseeriva tendentsi takistusi. Kosutav oli Gage’i suust kuulda, et meie postpostmodernsel ajastul on vastupanu veel siiski võimalik. Isegi üllatav, et ruum ise võib olla ühtaegu vastupanu sisu ja vorm.
 |
| Seminar "Interspace", kus käsitleti arhitektuuri ja infoühiskonna vahelisi seoseid. Udufoto CDL |
Giardini päev: peanäitus „Elements of Architecture”
Seekordne biennaal jätab arhiivis käimise tunde. Alates peakuraator Koolhaasi koostatud näitusest „Elements of Architecture”, kus eksponeeritakse 12 arhitektuuri aluselementi (aken, sein, trepp jt), kuni mitme rahvuspaviljoni ja linna peal olevate lisanäitusteni on tegemist justkui muuseumi- ja ajaloofestivaliga. Eksponaadiks on muudetud arhiiv kui selline, mitte üksikobjektid, mis selles peituvad. Sellepärast võiks põhitõdede biennaali nimetada ka metaarhiiviks: see on näituste ja lisasündmuste kollaaž, mis käsitleb küll üht konkreetset ajajärku ja ainest (modernsus ja modernism), kuid kus üksikobjektid kaotavad oma tähenduse. Akende, seinte, koridoride, treppide, rõdude saalid ei ole Koolhaasi peanäitusel ülevaatlikud ja objektiivsed arhiivid, vaid nende representatsioon. Moodustub populaarteaduslik entsüklopeediline, aga ka kaleidoskoopiline kogum. See ei anna hinnanguid, vaid küsib viimase saja aasta jooksul nii ühiskonnas kui ka arhitektuuris olnud muutuste kohta.
Modernist Koolhaas
Koolhaasi suhe ajalooga on ambivalentne, sellel on paralleele Walter Benjamini Teise maailmasõja aegsete ideedega. Koolhaas sedastab, et tema eesmärk on mõista, miks on arhitektuur viimase saja aasta jooksul nii intensiivselt ühtlustunud, miks on kadunud või kadumas ehituskunsti piirkondlikud eripärad. Kas läinud sajandi jooksul kuhjunud varemetele üldse saab enam rajada midagi, mis oleks vääriline kandma arhitektuuri kui ruumikultuuri nimetust? Koolhaasi positsioon on analoogne Benjamini kirjeldatud ajalooingli omaga. Ajalooingel, kelle avatud tiibadesse puhub tugev progressituul, lendab selg ees tuleviku poole, nähes enda palge ees üha uuesti kuhjuvaid varemeid.
Nii Benjamin kui ka Koolhaas suhtuvad modernsusse kaheti: näevad selles nii võimaluste kui ka hävingu alget, nii sündi kui ka surma. Nende hoiakutes näib siiski olevat üks fundamentaalne erinevus. Kui Benjamini meeleheide tsivilisatsiooni hävimise ja kultuuri allakäigu pärast tundub siiras, siis Koolhaas näib oma silme all kuhjuvaid ajaloo ja tsivilisatsiooni varemeid käsitlevat vahendina. Teisisõnu küsib Koolhaas meilt oma probleemipüstituse ja näituste kaudu: mis on meil neist varemetest kasu? Just siin tuleb ilmsiks Koolhaasi latentne huvi tuleviku, tuleva, saabuva vastu. Kuigi peakuraator on paljudes intervjuudes korranud, et seekordne biennaal ei ole tänapäevast ega tulevikust, peitub just tema ajalukku suhtumises ka jõuline pilk tulevikku. Selles hoiakus puudub üksühene hinnang ja nostalgia. Näiteks kriitikaga kohalike arhitektuuriilmingute hääbumise kohta ei taha Koolhaas regenereerida rahvuslikke arhitektuuristiile, vaid pigem küsida mitmekesisuse võimalikkuse kohta uues arhitektuuris. Koolhaasi rinnus tuksub modernisti süda, mis ei talu nostalgiat. Jäägu teiste otsustada, kas see on tänases retrokultuuriküllases argipäevas anakronistlik või mitte.
Pärast Eesti seminari toimub Eesti pidu. Publikut on õnneks palju rohkem kui seminaril. Seminaril mõtlesin: selleks et publik saali tuleks ja näitusel kõik killud õigesse paika loksuksid, on võib-olla vaja 15–20-aastast biennaalide korraldamise kogemust. Veidi on veel aega. Võib-olla peakski pidusid rohkem korraldama, küll näituste korralduslik tase tuleb järele. Peol on alkohol meeletult kallis. Olen väsinud. Vindised naised ujuvad külje alla, veider nukrus, meeleheide mõnede silmis. Tahan ära, aga ei julge lahkuda. Äkki midagi juhtub veel? Järgmisel hetkel on üks purjus Eesti kuraator kanalis ja viimaseid peole jäänud inimesi läbistab õuduse ja ehmatuse kramp. Õnneks on redel õiges kohas. Kõik läheb hästi. Järgmise korrani. Arrivederci Venezia!
___
XIV Venezia arhitektuuribiennaal „Põhitõed: modernsuse omaksvõtt 1914–2014”
7. juuni - 23. november 2014, Venezia, Itaalia. Peakuraator arhitekt Rem Koolhaas. Eesti ekspositsioon „Interspace / Vaba ruum”, kuraatorid Johan Tali, Johanna Jõekalda, Siim Tuksam, komissar Ülar Mark, produtsent Lill Sarv, korraldaja Eesti Arhitektuurikeskus. Lisainfo www.enterinterspace.ee ja http://www.labiennale.org/en/architecture/
Tekst ilmus Eesti Päevalehes 16.06.2014
 |
| Giardini näitusealal paiknev peapaviljon, kus eksponeeritakse Rem Koolhaasi kureeritud näitust "Elements of Architecture". Foto CDL |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar