Nüüdisarhitektuurist Tallinna avalikus ruumis: bastionaalvööndi potentsiaal

Tallinna vanalinna ümbritsev bastionaalvöönd. Joonis: Alver Arhitektid (?) via www.publicspace.org

Käesoleva teksti kirjutasin XIV Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni "Interspace / Vaba ruum" (kuraatorid Johan Tali, Johanna Jõekalda ja Siim Tuksam) esseekogumiku jaoks. Tekstis keskendun Tallinna bastionaalvööndi ja selle lähiala uuele arhitektuurile, tutvustan nii olulisemaid ehitatud kui ehitamata projekte.

Tallinna südames paiknevat keskaegset vanalinna ümbritseb nagu paljudes teisteski Euroopa linnades muldkindlustuste vöönd, niinimetatud roheline vöö, kus omal ajal paiknesid bastionid. Tallinnas on selle territooriumi kui avaliku ruumi värskendamiseks ja mitmekesistamiseks tehtud viimase kümnendi jooksul mitmeid projekte ja ettepanekuid. Väljapakutud arhitektuursed ja linnaruumilised ideed, mis bastionaalvööndit või selle vahetut lähedust puudutavad, iseloomustavad ka Eesti viimase kümnendi üldisi arhitektuuritendentse.

Kuivõrd Tallinna vanalinn on UNESCO maailmapärandi nimekirjas, siis peavad bastionaalvööndis tehtavad muudatused olema kooskõlas rangete muinsuskaitseliste nõuetega. Praegu domineerivad seal rohealad, peamiselt pargid, mis rajati järkjärguliselt peale bastionitesüsteemi militaarotstarbe kadumist ning bastionite osalist lammutamist. Lääne-Euroopa linnades on selle territooriumi potentsiaali kasutatud väga erinevalt. Mõnel pool on muldkindlustusi tasandatud ning ala hoonestatud, teisal on panustatud parkidele ning hajushoonestusele, mille hulgas enamasti avaliku funktsiooniga esinduslikud hooned (muuseumid, kontserdi- ja ooperimajad, linnapaleed jm). Üks suuremaid probleeme on tekkinud moderniseerumise ja autostumisega – mitmel puhul on endise bastionaalvööndi territooriumile rajatud ringtee, mis lõikab vanalinna ülejäänud linnast teravalt ära. Tallinna bastionaalvööndis on samuti mitmerealised autoteed, kuid need ei ümbritse kogu vanalinna.

Osa Tallinna bastionitest jäeti omal ajal lammutamata ning nendevahelised rohealad ning vallikraavide süsteemid muudeti parkideks peamiselt 19. sajandi II ning 20. sajandi I poolel. Tallinna vanalinna ümbritsevad Hirvepark, Harjumägi, Musumägi, Tammsaare park, Kanuti aed, Tornide väljak, Snelli park on kõik kavandatud rohealad, mis ümbritsevad keskaegset vanalinna. Nende kõrval ja vahel paiknev linnaruum võiks aga senisest palju mitmekülgsemalt siduda vanalinna ja sellest väljapoole jäävate, aktiivse kasutusega Rotermanni kvartali, sadamaala, Kalamaja, Balti jaama ja teiste lähipiirkondade omavahelist kudet. Käsitlegem mõnesid tähtsamaid projekte ja ettepanekuid, mis bastionaalvööndi ja selle lähiala kui linnakoe mitmekesistamisele on hiljuti kaasa aidanud või seda pärssinud.

Skoone bastioni ümbrus 19. sajandi lõpul. Repro postkaardist via Wikipedia

Avalik ruum kui konfliktne, dialektiline sündmusruum
Arhitekti ja linnateoreetiku Panu Lehtovuori sõnul on avalik ruum dialektilise loomuga assamblaaž, mis kujuneb mittelineaarsel ajateljel ning erinevate tegurite koosmõjul. Avaliku ruumi kujunemist mõjutavad nii inimeste kogemused, mälu, taju kui ka ruumiobjektid ise, nende materiaalsus ja sümboolsed tähendused. Lehtovuori, kes toetub oma ruumikäsitluses teiste seas ka Henri Lefebvre’i teooriatele, arvab, et taolisele dialektilisele ruumile on omane konfliktsus. Avalik ruum on hõõrdumiste ruum, mille tähendused ja loomus muutuvad kõige intensiivsemalt avalike sündmuste ning tiheda kasutuse tagajärjel. Vastaspinged ei ole siin tingimata negatiivse märgiga, sest genereerivad loovaid hoiakuid ja ruumikasutusviise, tekitavad uusi ruumitõlgendusi ning tähendussõlmi. See sündmusruum on avalik, kuid subjektiivne ja isiklik, vahetult seotud iga üksikkasutajaga. Kvaliteetseks ja heaks avalikuks arhitektuuriks tuleks pidada niisuguseid keskkondi, mis sallivad ja toetavad seda positiivset konfliktsust ega dikteeri kasutusfunktsioone liiga kitsalt. (1)

Viimase kümnendi jooksul valmis ehitatud avaliku ruumi projektidest Tallinna bastionaalvööndis on silmapaistvaim Vabaduse väljak. Keskaegse vanalinna lõunaküljel paiknevat väljakut peetakse nii Eesti pealinna kui kogu riigi esindusväljakuks. Pika planeerimisprotsessi järel valmis 2009. aastal väljaku põhjaliku ümberehituse esimene järk (siin) – arhitektideks Andres Alver, Veljo Kaasik ja Tiit Trummal –, mis sidus platsi senisest tihedamalt linnaruumiga ning vabastas selle jalakäijatele. Väljaku ümberehitusega samaaegselt rajati palju vastuolusid tekitanud monumentaalne Eesti Vabadussõja võidusammas (siin), autoriteks Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi.

Uus Vabaduse väljak koos Vabadussõja võidusambaga peegeldab paljusid vastuolusid nüüdisaegses Eesti ühiskonnas. Väljaku arhitektuurses lahenduses on tunda arhitektide soovi luua kõigile avatud linnaruum, mida vastavalt vajadusele saab täita erineva sisu ja sündmustega. Väljaku tasapind pakub justkui demokraatlikku ruumi eneseteostuseks nii kodanikele kui ka linna külalistele. Vabadussõja võidusammas seevastu väljendab rahvuslik-konservatiivseid poliitilisi väärtusi ja sellega resoneerivat esteetikat ega loo – erinevalt väljakust endast –  võimalusi tähenduste, tõlgenduste dialoogiks. Väljaku arhitektuurses lahenduses peegeldub soov sünteesida ajalookogemus ja luua hübriidne mittehierarhiline ruum. Selles hetketi peegelduv ajaloopilt sünteesib Eesti erinevad ruumi- ja ajalookogemused ning loob sündmusruumi tänastele ja tulevastele linlastele. Sõjamonument seevastu monumentaliseerib ajaloo, esitab sellest range, hermeetilise tõlgenduse ning sunnib linlase endale justkui alistuma.

Väljaku ja samba vahel on terav väärtuskategooriline konflikt, mida alateadlikult kogeb iga väljakul viibija. See on paik, kus kogetakse uhkuse ja vabaduse, piinlikkuse ja ülevuse tunnet samaaegselt. Väljaku tähendusele vajutab oma reljeefse pitseri ka riiklike ja linnainstitutsioonide võimu põlistav rituaalne käitumine: vabariigi aastapäeva paraadid, sümboolsed pärjaasetamised, mälestuskoosolekud, valimisüritused. Viimastel aastatel on siiski märgata ka väljaku kasutusviiside mitmekesistumist: seal on toimunud mitmeid meeleavaldusi, mis vastanduvad olemasolevale võimuhegemooniale. Väljakuruumi ja selle arhitektuuri tegelik potentsiaal, võime genereerida ja toetada linnalisi sündmusi, erinevaid kasutusviise, ilmneb täiel määral arvatavasti alles siis, kui valmib ka väljaku teine järk.

Kui Ingeri bastioni külje all paikneval Vabaduse väljakul on igal sammul tunda Võimu kohalolu – olgu sümboolses või reaalruumilises mõttes (väljaku ühes servas asub ka Tallinna linnavalitsus), siis Salto arhitektide ideeplaneering (siin) vanalinna teisel küljel asuva Skoone bastioni ja selle lähiümbruse rekonstrueerimiseks toetab sümboolselt justkui pehmeid väärtusi. Selle näiliselt depolitiseeritud ruumi keskmes on vaba aeg ja meelelahutus.  Arhitektide peamine idee seisneb massiivse bastioni, millel hetkel asub räämas park, ja selle lähiümbruse sujuvas liitmises avaliku linnaruumiga, mis kulgeks vanalinnast läbi bastionaalvööndi Kalamaja eeslinna – viimastel aastatel nii noorte kui ka loomeinimeste seas populaarsesse linnaossa. Arhitektide idee on rõhutada bastioni mahtu ning luua selle ümber endise vallikraavi territooriumile hulk vabaaja ja spordi funktsioone sisaldavaid ruume, mis autoliiklusele suletud territooriumina ääristaks vookleva lindina ajaloolist, massiivset eskarpmüüri. Tegemist on näiliselt analoogse linnaruumi situatsiooniga kui Vabaduse väljakul (vanalinna serva bastionaalvöönd,  „eeslinna“ ja vanalinna vaheline ruum), kuid erinevalt viimasest, puudub Skoone ideeplaneeringu puhul rahvuslik-rituaalne ja representatiivne mõõde. Selles ruumis võiks pigem näha karakteerse sündmusruumi esiletõusu võimalust.

Skoone bastioni ja lähiümbruse detailplaneeringu kavand. Salto Arhitektid, 2005-08. Maketifoto: Salto

Viimastel kümnenditel on palju kritiseeritud üledisainitud, geneerilisi tarbimisruume, mis pigem normeerivad inimeste käitumist, kui võimaldavad loovkasutust (kaubanduskeskused ja meelelahutusasutused). Salto ideelahenduse proovikiviks Skoone planeeringu puhul saabki see, kuivõrd sallitakse määramatust ning ruumikasutusviiside mitmekesisust. Kohvikud, restoranid, poed, spordiasutused, mänguväljak, parkla ja teised nendega liituvad funktsioonid võivad kergesti luua linnaruumilise olukorra, mis hoolimata sellest, et maa kuulub linnale, on tugevalt allutatud kommertshuvidele. Loova, positiivselt konfliktse sündmusruumi loomiseks ja ülalhoidmiseks on kommertsfunktsioonide tasakaaluks vaja ka sotsiaalset ja kultuurilist ruumiprogrammi (näiteks noortekeskus, galerii, muuseum jm).

Viimaste aastate üks ambitsioonikamaid avaliku sündmusruumi loomise katseid Tallinnas oli Eesti Kunstiakadeemia uue hoone ja selle esise väljaku projekt. 2008. aastal võitsid Taani arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT rahvusvahelise arhitektuurivõistluse, mille idee nägi Tallinna kesklinnas, endise bastionaalvööndi läheduses paikneva krundi jaotamist vertikaalseks tahukaks ning selle esiseks kunstiväljakuks (siin). Kesklinnas ilmneb arhitektuurile tugev ärisurve, mis peegeldub kõrghoonete rajamises, ökonoomses ruumikasutuses ning arhitektuursete lahenduste väheses loomingulisuses. Kunstiakadeemia püüdis sellele tendentsile jõulise žestiga vastukaaluks seada aktiivse avaliku sündmusruumi, loomeväljaku, mis mõeldud kõigile linnakodanikele, mille foonil kõrguks efektne, valgusküllane uus õppehoone.

Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavandi makett. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Maketifoto

Praeguseks on kunstiakadeemia uue õppehoone projektist erinevate vaidluste ja rahastusprobleemide tõttu loobutud. Sümboolne lahing kultuuri kohalolu eest kommertshuvidest tihkes linnasüdames on kaotatud. Süüdlasi alles otsitakse, kuid kriitikat on jagunud nii ministeeriumite kui ka kunstiakadeemia enda otsustuste suunas. Võimalus, mis kunstiakadeemia uue õppehoone ning selle esise väljakuga kasutamata jäi, realiseerub lähiaastatel väiksemal moel teiselpool vanalinna, endises tööstushoones Kalamaja serval, kuhu kunstiakadeemia kolib.

Eesti ühe olulisema kõrgkooli kaotatud lahing linnaruumis markeerib Eesti kultuuri ja hariduse üldist olukorda neoliberaalse ideoloogia ja parempoolse poliitika ajastul. Uue õppehoone asemel laiub kunstiakadeemia ajaloolisel krundil praegu autoparkla ning selle nurgas „Kuupmeetri galerii“ nimeline kuupmeetrisuurune klaasvitriin, kus eksponeeritakse kunstiakadeemia tudengite töid. Mõni võib selles klaaskuubikus näha tragikoomilist sümbolit kogu protsessile, mälestusmärki Eesti Kunstiakadeemia sajandipikkusele ajaloole.

Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Arhitektuurivõistluse render

Tarbimisruum ja selle puhvrid
Kunstiakadeemia ajaloolise krundi vastas Tallinna kesklinnas asub Viru Keskuse kaubanduskompleks (siin). Arhitektide Vilen Künnapu ja Ain Padriku kavandatud ning 2004. aastal avatud hoone on ilmekas näide taasiseseisvunud Eesti neoliberaalsest keskkonnast, kus kommertshuvid domineerisid linnaehituses ühiskondlike ja kultuuriliste väärtuste üle. Viru Keskus poogiti modernistliku Viru hotelli külge, mis oli nõukogudeaegse Eesti esimesi kõrghooneid ja avas uksed 1972. aastal. Hotelli kõrval asunud avar plats otsustati 1990. aastatel täis ehitada. Arhitektuurivõistluse võidutöö moondus planeerimis- ja projekteerimisprotsessi käigus tundmatuseni. Selle ülepaisutatud maht ning ebamäärane vorm ei hooli ümbritsevast linnakeskkonnast ning kogu hoone karakter kujuneb siseruumide paigutusest lähtuvalt. Palju kritiseeritud kompleksi puhul on positiivselt esile toodud vaid keldris asuva bussiterminali funktsionaalsust ning seda, et üürnikena tegutsevad ka raamatupood ning vabaõhukino. Viimase paigutamine parkimismaja kõrgeimale korrusele loob suvehooaegadel suurlinliku meeleolu ning on kaubanduskeskuse hoonesse viimastel aastatel toonud ka kultuurisõbralikumat publikut. Viru Keskus ei anna Tallinna kesklinna avalikule ruumile arhitektuurses mõttes midagi juurde. Hoone loob siiski teatava linnalise kontsentratsiooni ning tõmbab ligi arvukalt inimesi, keda jagub seepärast ehk rohkem ka naabruses asuvasse Tammsaare parki.

Tammsaare park rajati bastionaalvööndisse endise turuplatsi territooriumile peale II maailmasõja lõppu ning avati 1955. aastal. Park on stalinistlikule klassitsismile omaselt regulaarse ülesehitusega ning selle iseloomu kujundavad ka kolm eri aegadel paigaldatud monumentaalskulptuuri. Park paikneb mitmete käiguteede ja tänavate sõlmes ning seda läbib ka talvisel ajal arvukalt inimesi. Hiljuti otsustas Tallinna linnavalitsus, et park vajaks uuendamist, ning korraldas arhitektuurikonkursi. Selle võitnud arhitektuuribüroo Kadark Tüür Arhitektid (KTA) pakkus välja lahenduse (siin), mille kohaselt rajatakse sõjas hävinud turuhoone vundamendile kohvikuhoone, luuakse läbikäiguteedest kõrval paiknev privaatsem ala ning uuendatakse haljastust ja valgustust. KTA ideeprojekt jagab pargi eri tsoonideks ning püüab praegust mürarikast keskkonda mitmekesistada nüansseerituma haljastuse, mahuliste paviljonide ning kohvikuhoonega. Stalinistliku klassitsismi kihistus küll kaob, kuid püütakse tekitada värskem, selgemini defineeritud ja vabas õhus olekut soosiv keskkond. Arhitektuuril on siin sekundaarne, toetav roll. Põhifookus peaks koonduma pargi sõõrjasse keskmikku, mida läbivad pea kõik pargi kasutajad.

KTA on loonud linnalava, kus potentsiaalselt saaksid kohtuda ja põrkuda erinevad ruumipraktikad. Siiski on tegemist linnasüdames oleva väga kontrollitud ruumiga ning üllatuste või ootamatute juhtumiste võimalus on madal. KTA disain on teadlikult nüüdisaegne ega vaeva ennast ajaloo tõlgendamisega. Kontseptuaalsel tasandil on tegemist suhteliselt naiivse ideega, sest ruumi ja liikumisteid struktureeriv päikese motiiv on arusaadav vaid pealtvaates, seda ikoonilist kujundit jalakäija ei taju. Juhul kui see projekt peaks valmis ehitatama, saab selle (maastiku)arhitektuurse lahenduse kvaliteedikriteeriumiks see, kas ala muutub läbikäigutsoonist paigaks, kus veedetakse aega praegusest rohkem ja senisest loomingulisemalt. Kui realiseeritakse mitmekesine ja aastaaegadest lähtuv haljastuseidee, siis saab kesklinna taimestik mitmekülgset täiendust ning kujuneb väärtuseks omaette. Tegemist oleks positiivses mõttes ebatüüpilise olukorraga, sest maastikuarhitektuuris ja haljastuses kasutatav taimestik on Tallinna uute avaliku ruumi objektide puhul väga ühekülgne. Uus Tammsaare park ei ole dialektiline ja provokatiivne ruum, see on turvaliseks ja kenaks disainitud keskkond, mis ei esita oma kasutajale ei intellektuaalseid ega reaalruumilisi väljakutseid, pigem pakub kasutajale kergesti kogetavat sensoorset meelehead.

Sensoorset meelehead mitmekülgse materjalikasutuse, erilaadsete vormide ja linnaruumilise tihedusega pakub ka Rotermanni kvartal, bastionaalvööndi kontaktsoonis paiknev endine tööstuskvartal, mida on rekonstrueeritud viimase kümnendi jooksul uute funktsioonide tarbeks. Eestis esimest korda on eraarendaja väärtustanud samaaegselt nii ajaloolist konteksti (mitmed hooned on muinsuskaitse all) kui ka tundlikku uut arhitektuuri. Teiste seas on Rotermanni kvartali ümber- ja uusehitiste kavandamisel osalenud arhitektid Villem Tomiste, Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Emil Urbel, Andres Alver, HG Arhitektuur ja Koko Arhitektid. Tegemist on peamiselt jalakäijatele suunatud alaga, kus domineerib kaubandus.

Rotermanni kvartali mahuline arhitektuur nagu ka linnaruumilised väikeobjektid on küll kvaliteetse disaini ja ehituslaadiga, kuid keskkond tervikuna on paljuski allutatud omanike ärihuvidele. Kvartali kihilises ja kompleksses arhitektuuris on siiski olemas potentsiaal, mis võiks tulevikus toetada senisest loovamat suhet nii ajalukku kui ka ruumikasutusviisidesse. Kvartali uus arhitektuur peegeldab minevikku ja tõlgendab tööstuspärandit. Mitme projekti puhul on taotletud industriaalset robustsust (paekivi, roosteteras, jõulised mahud). Samas on kohati tajuda ka majandustõusu aegset koketset edvistamist, mis võib konservatiivsele ja nõudlikule arhitektuuriaustajale pealiskaudsena tunduda. Juhul kui omanikud suudaksid kaubandus- ja büroofunktsioonide kõrval teha rohkem ruumi kultuurile ja sotsiaalse orientatsiooniga pindadele, siis võiks sellest lähiajal kujuneda kirev ja pulbitsev linnaelu kants, mis pakuks alternatiivi Tallinna vanalinna õdususele ja ülejäänud kesklinna laialivalguvusele. Rotermanni kvartali ruumiline rikkus ja arhitektuurne kvaliteet tõuseb esile siis, kui on võimalus spontaanseks ruumikasutuseks ning sallitakse käitumisviiside rivaliteeti.

Rotermanni kvartali uushoonestus Tallinnas. Arhitektid Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür, 2004-07. Foto: Martin Siplane / Eesti Arhitektuurimuuseum

Rotermanni kvartali naabruses, samuti bastionaalvööndi servas, paikneb historitsistliku paearhitektuuriga endine Rotermanni soolaladu, praegune Eesti Arhitektuurimuuseumi. Selle esisele platsile on arhitekt Villem Tomiste kavandanud muuseumi väliekspositsiooni (siin). Siiani realiseerimata projekt näeb ette süvendisse paigutatud väljaku, kuhu laskub kaldpindne astmestik. Väljaku servades on muldkehandisse paigutatud abiruumid ning vitriinid. Liiklusmagistraalide vahel paiknevana on Tomiste kavandatud väljakule küll ebamugav pääseda, kuid tulevikus võiks platsi väljaehitamine anda tõuke ka liikluskorralduse muutmiseks. Projekti suurim väärtus seisneb selles, et see võimaldaks arhitektuurimuuseumil laiendada oma tegevust ka aktiivsesse linnaruumi – hetkel on muuseum justkui suletud oma paksude müüridega kindlusesse.

Moodsat, kuid tugevalt kontrollitud avalikku ruumi tõotab ka Bjarke Ingels Group’i (BIG) Tallinna uue administratiivhoone kavand (siin). 2009. aastal rahvusvahelisel arhitektuurikonkursil võitjaks osutunud töö koondab ühte hoonesse kõik Tallinna linnavalitsuse erinevad allasutused. Siiani paberil oleva – ja sinna arvatavasti ka jääva – projekti kohaselt paigutatakse ruumid omavahel ühendatud ebaregulaarse geomeetriaga kuupjatesse mahtudesse. Nende alla, maapinna tasandile, jääks avatud linnaväljak, niinimetatud teenuste turg, kus linnakodanikele munitsipaalteenuseid osutatakse. Hoone paikneks reisisadama lähedal bastionaalvööndi servas vanalinna vahetus läheduses ning kurikuulsa nõukogudeaegse kultuuripalee – praegu tühjana seisva Linnahalli – ja peatselt avatava kultuuritehase vahel.

BIGi ultramoodsa büroohoone rajamine rikastaks seni äärmiselt aeglaselt kulgenud Tallinna kesklinna avamist merele ning selle tihedamat sidumist sadamaterritooriumiga. Samas mõjuks sedavõrd eksklusiivse büroohoone rajamine praeguses majandussituatsioonis avaliku raha raiskamisena. Juhul kui oleks tegemist muuseumi, ooperiteatri või mõnd muud avalikku funktsiooni täitva ehitisega, siis võiks ehitus tõenäolisem tunduda. Tallinn on põhjamaise linnana suutnud siiani üsna edukalt vastu panna ikoonilise arhitektuuri kiusatustele ning enamik uuest arhitektuurist püüab end olemasolevasse konteksti paigutuda kas kriitilis-poleemiliselt või anonüümselt. BIG raehoone projektil puudub aga sügavalt läbitunnetatud side nii Tallinna linnaruumilise kui ka ajaloolise kontekstiga. Hoolimata sellest, et lubatakse hoonet linlastele ja selle igakülgset demokraatlikku kasutust, on ikkagi tegemist (pelgalt) büroohoonega. Maapinna tasandil paiknev „linnaväljak“ oleks välisperimeetril klaasseintega suletud ega võimaldaks tõeliselt dünaamilist ja vaba ruumikasutust, nagu BIG oma reklaamtekstides välja on pakkunud. Tallinna sadamaala väljaehitamisele annaks see hoone siiski positiivse tõuke. Projekti linnaruumiline mõõde ning jõuline karakter mitmekesistaks mereäärset keskkonda ning tooks sinna arvukalt inimesi.

Tallinna uus raehoone, lõige. Bjarke Ingels Group, 2009. Joonis: BIG via plusmood.com

Tallinna uus raehoone. Bjarke Ingels Group, 2009. Render: BIG

Ajutiste ehitiste funktsioon
Salto AB ja NO99 teatri koostöös kavandatud Põhuteater (siin) rajati ajutise kultuuriasutusena hüljatud ja räämas Skoone bastionile, mis asub alal, mille planeeringut ülalpool tutvustatud sai. Puitkonstruktsioonidest ja põhupakkidest ehitatud ajutine teatrihoone kehtestas ennast jõuliselt visuaalse ruumiobjektina, aga ka mitmekesise kavaga, kujunedes kultuuripealinna aasta üheks keskseks sündmuspaigaks. Arhitektuurses mõttes juhtis hoone tähelepanu Tallinna kesklinnas oleva alakasutatud avaliku ruumi potentsiaalile. Skoone bastioni avalik ruum ja park jõudsid üle aastate tallinlaste ja selle külaliste teadvusesse.

Põhuteatri must kuupjas maht ja selle tundlik paigutamine bastioni reljeefile lõi ambivalentse, mängulise olukorra. Üheltpoolt püüdis ajutine teatrihoone ennast linnaruumis atraktiivselt esile tõsta, teisalt rõhutas materjalikasutuse ja ajaliselt piiratud eksistentsiga oma kaduvust. Põhuteater toimis arhitektuurse objektina mitte kui distsiplinaarne, vaid diskursiivne objekt. Täpsemini oli ajutise teatrihoone näol tegemist arhitektuurse lausungiga selle foucault’likus tähenduses.

Foucault’ jaoks on lausung diskursuse „ehituskiviks“. Lausungite grupid moodustavad dünaamilisi diskursiivseid formatsioone, teadmiste konfiguratsioone, mida iseloomustavad diskursuse sisesed suhted ning nende koostoimel ilmnev kord. Lausungid ei ole diskursiivses süsteemis mitte iseseisvad objektid, vaid funktsioonid. Lausung kui funktsioon ei ole käsitletav diskursusest väljaspool, ta saab ilmneda ainult diskursuse osana, suhetes olevana. Lausung kuulub alati tervikusse, on suhetes diskursuse teiste lausungitega, on osa lausungite võrgustikust. Lausung on seotud konkreetse ajaga ning on seepärast sündmuselaadse loomuga. (2) Ka Põhuteater ei olnud mitte niivõrd iseseisev ajaülene arhitektuurne objekt, kuivõrd konkreetses hetkes esitatud lausung linnaplaneeringulise olukorra, ruumikasutuse ja üldise kultuurikonteksti diskursiivsel väljal. Teisisõnu oli Põhuteater pigem kommentaar või kriitiline allmärkus linnaruumiliste ja linnaplaneeringuliste hierarhiate ja toimimisviiside puudustele. Põhuteatri sarnaste, end linnaruumis jõuliselt kehtestavate ajutiste hoonete kõrval omavad kriitilist potentsiaali ka väiksemad, installatiivset laadi linnaruumilised objektid, mida Tallinnas sai näha näiteks LIFT11 festivali raames 2011. aastal.

NO99 Põhuteater, Tallinn. NO99 ja Salto Arhitektid (Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg), 2011, lammutatud. Foto: Martin Siplane / Salto

Ajutiste rajatiste abil, mis suunatud linna kasutajatele või nende tähelepanu võitmiseks, on kergem võtta kriitilisi seisukohti kehtivate linnaruumi hierarhiate, „kivistunud“ arhitektuuri- ja ruumipraktikate suhtes. Ajutiste objektide suurim potentsiaal võib-olla seisnebki nende lausungilises loomuses (nagu Põhuteatri puhul kirjeldatud sai), täites kriitilist funktsiooni arhitektuuri ja linnaplaneerimise diskursuse korras. Need on jokkerid, mis võivad esile tuua uusi võimalusi või naeruvääristada ja tühistada autoriteete ning nende tähenduslik mõju võib kesta kauem kui pelk füüsiline eksistents.

Ent avalikus ruumis paiknevad ajutised, installatiivsed objektid võivad lausungile omase poleemilise funktsiooni kõrval täita ka vastuolusid sünteesivat rolli. Arhitekt Indrek Peil on kirjutanud nüüdisarhitektuuri stereofoonilisest ruumiidentiteedist, mis on ruumimudelina vajalik polürütmilise, kiiresti muutuva, vastandlikke impulsse genereeriva keskkonna käsitluseks. Stereofooniline ruumiidentiteet viitab ruumi heterogeensusele, multisensoorsusele ning taju ja mõistmise omavahelisele suhtele. Arhitektuur sekkub taolise ruumikäsitluse puhul eelkõige kommunikatsioonivahendina, mis püüab erinevaid impulsse sillata, ei paku aga tingimata lõplikke lahendusi, mis rahuldaks kõiki huvigruppe ja neutraliseeriks jõujooni. Siit ka Peili viide arhitektuurile kui vastuolude distsipliinile. (3)

LIFT11 festivali jaoks lõid Indrek Peil ja Siiri Vallner installatsiooni „Kai“ (siin), mille käigus kaeti mereäärse laguneva kai raudbetoonrahnud lihtsa puitlaudisega. Kalaranna piirkond, mis on aastaid seisnud tühermaana, on viimastel aastatel  leidnud üha populaarsemat kasutust lähipiirkonna elanike, aga ka turistide seas. Vahetult vanalinna külje all paiknev mererand on avalikkuse teadvusest olnud pikalt väljas. „Kai“ on delikaatne ja veenev, näiliselt tagasihoidlik, kuid ruumiliselt kaalutletud. Arusaam stereofoonilisest ruumiidentiteedist on arhitektidele andnud võimaluse käsitleda väärtusliku impulsina nii olemasolevat näilist kaost (lagunevad sadamarajatised, võsa, aladefineeritud ruumikasutus) kui ka kujutlust alternatiivsetest ruumikordadest ning kasutusviisidest. Vallner ja Peil juhtisid oma installatsiooniga tähelepanu nii sellele, et linnavõim võiks teha samme piirkonna mugavamaks kasutamiseks, kui ka sellele, et olemasolevas, näiliselt räämas ja lagunevas keskkonnas on peidus mitmekesise ruumikasutuse potentsiaal, mida on võimalik isegi väikeste arhitektuursete sekkumistega realiseerida, ilma et lihvitaks siledaks kõiki nurki.

Bastionaalvööndi potentsiaal avaliku ruumina
Bastinaalvööndi ja selle lähiala linnaruumiline ja arhitektuurne potentsiaal on Tallinnas siiani suuresti kasutamata. Ühest küljest on see ala kops, mis filtreerib kesklinna õhku, teisalt võiks see olla ka katalüsaator, mis nii vanalinna suunas kui ka sealt välja genereerib mitmekülgseid, dialektilisi avaliku ja poolprivaatse ruumi praktikaid. Ajaloolist bastionaalvööndit võib oma vahelduva maastiku ja linnakoega vaadelda seepärast kui tavapärasest palju mitmekesisema karakteriga avalikku linnaruumi. See ei ole pelgalt väljak või tühi plats rahvakogunemisteks. See on väljakute, parkide, hoonete, paviljonide, peidupaikade, ajaloo, mälu,ja ideoloogiate kude, dünaamiline süsteem, mis tänases päevas aktiivselt haaratud ka digitaalsetesse võrkudesse – bastionaalvöönd füüsilise ruumina on aktiivselt seotud avaliku ruumi digitaalsete kihtidega. Virtuaalne ja reaalne on siin tagasisidestatud suhtes, muutes ajas teineteise loomust. Kõige suurem bastionaalvööndi kui avaliku ruumi potentsiaal võib-olla peitubki selles, millisel moel ja kui mitmekülgselt suudab see kohaneda digitaalkultuuri ja tehnoloogia arenguga.

Ajalooline ruum on nii füüsiliselt kui ka tähenduste osas killustunud just nii nagu ka tänane infotehnoloogiline avalik ruum. Ajalooliste väärtuste, mälukihtide säilitamine on oluline ning digitehnoloogiad on siin pigem toetav kui pärssiv faktor. Läbimõeldud ja paindlik linnaplaneerimine, mis põimib digimaailma võimalused ja bastionaalvööndi ajaloolise koe kõigi oma tähenduskihtidega, võib luua uusi ruumilisi kvaliteete. Kaob oht, et ajalooline ruum muutub pelgaks muuseumiks ning tekib võimalusi uute ja alternatiivsete ruumikasutusviiside tekkeks. Bastionaalvöönd ja selle lähialad, mis moodustavad territoriaalselt suure osa Tallinna kesklinnast, võiks tulevikus kujuneda omalaadseks hübriidkeskkonnaks, mille arhitektuur on läbi mõeldud nii reaalses kui ka virtuaalses ruumis. Tähtis on säilitada teatud lõtk, vabadus tegevusteks ja protsessideks, mis ei ole lõplikult defineeritud, säilitada ruumiline olukord, mille tähendus- ja kasutuskihid saavad eksisteerida samaaegselt. Funktsioonide, hoiakute, väärtuste paljusus on see huumus, mis hoiab linnakudet elavana. Tallinna kesklinna avalik ruum ning bastionaalvöönd selle keskse osana võiks lähitulevikus kujuneda aktiivse kasutusega rekreatsioonialaks. See oleks samaaegselt linnalava, kultuuriväli, suhtluspaik ja digitaalne turuplats – linliku, aktiivse eluviisi pide nii digitaalsel kui ka füüsilisel kujul, väli, kus habras ruum ja killustatud ajalugu oma risoomest kudet põimivad.
__
(1) Lehtovuori, Panu. Experience and Conflict: The Dialectics of the Production of Public Urban Space in the Light of New Event Venues in Helsinki 1993–2003. Espoo: Helsinki University of Technology, 2005, lk 131–170.

(2) Foucault, Michel. The Archaeology of Knowledge. London, New York: Routledge, 2002 (esmatrükk 1969), lk 89–132. Vaata ka Foucault, Michel. Teadmiste arheoloogia. Tõlkinud Kaia Sisask. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 73-106.

(3) Peil, Indrek. Arhitektuur kui vastuolude distsipliin: dialoogiline praktika ehk stereomõtlemise poole. – Ehituskunst , 2005, nr 41/42, lk 50–55. Vaata siin.
__

Interspace / Vaba ruum: Esseed digitaalsest ja avalikust
Eesti / inglise keeles, 288 lk, 110 x 165 mm, tiraaž 500 (EST) + 500 (ENG). Koostajad: Johanna Jõekalda, Johan Tali, Siim Tuksam. Tekstide autorid: Johanna Jõekalda, Johan Tali, Ranulph Glanville, Leonhard Lapin, Mart Kalm, Roemer van Toorn, Carl-Dag Lige, Toomas Tammis, Mark Foster Gage, Marjan Colletti, Mario Carpo, Walter Nicolino, Ülar Mark, Siim Tuksam. Disain: Indrek Sirkel. Kirjastajad: Eesti Arhitektuurikeskus ja Lugemik. Ilmumisaasta: 2014. ISBN 978-9949-9182-7-0 (EST) / ISBN 978-9949-9182-6-3 (ENG). Müük: Lugemik