teisipäev, 8. juuli 2014

Mitu logo mahub Eesti arhitekti suusamütsile?

28.-29. juunini toimusid Saaremaal Mändjalas Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Sisearhitektide Liidu suvepäevad. Ilus männimets, nõuka-aegsed modernistlikud kämpinguhooned ja mustmiljon plastikust reklaam-bännerit metsa all. Keskseks sündmuseks seminar „Avalik ruum kunstiks!“, kus said müügimeeste kõrval sõna kirjanik Valdur Mikita, sisearhitekt Hannes Praks ning briti arhitekt Mark Lemanski.

Peaesinejaks hõigatud britt Mark Lemanski mõjus pehmelt. Konsensuspõlvkonna paipoiss, kelle ettevõtmised on küll seotud avaliku ruumiga, kuid jäävad üsna turvalistesse raamidesse. Uni kippus peale, mõned projektid olid siiski sümpaatsed. Samas, võib-olla polnud tal lihtsalt esinejana piisavalt karismat, et end suvepäevade melus kehtestada. Piiridest välja astumise vajadusele viipas sisearhitekt Hannes Praks, kes tutvustas niinimetatud sekkekunsti – võimukriitilisi sotsiaalse kunsti teoseid, mis ei valmi protsendiseaduse tiiva all, vaid, mis tõukuvad avaliku ruumi puudulikust toimimisest. Näidetena EKA sebra, grafitiga kaunistatud Elroni porgand, sissemüüritud „Korstnapühkija“ jt.

Puudulik helisüsteem, esinejate kohmakus mikrofoniga ning publiku pidev saalimine kõmisevas nõuka-hõngulises kämpingu peamaja saalis tekitas minu-suguses linnavurles rahulolematust. Nii mulle kui mitmele teisele jäi arusaamatuks, miks pandi seminari peaesinejad rääkima müügimeestega vaheldumisi. Seminari esimese ettekande pidas müügimees, kes esindas peasponsorist segistitootjat. Esinemine oli nii ehmatav, et väliskülalised küsisid, kas tegemist on palgatud koomikuga… Pärast pausi istusin taas publikus, kuulasin Valdur Mikita ettekannet ning kujutlesin, kuidas semiootikust kirjamees endamisi mõtiskleb, et "ise veel arhitektid, aga sellise simmani püsti pannud. Laadatolad ja peenem rahvas kõik omavahel segamini..."

Karjuv oli vastuolu suvepäevade ruumilise misanstseeni ja seminari teema „Avalik ruum kunstiks!“ vahel. See, mille arhitektid ja sisearhitektid Saaremaa mändide alla püsti pani, meenutas pigem simmanit või laata. Enamikel sponsoritest oma letike, nänni ja reklaamtrükiseid igal sammul. Imalatest müügimeestest rääkimata. Viimaste vastu ei aidanud ei ussi- ega püssirohi. Sattud müügimehe jutu lumma ja saad kui nuiaga pähe, loits on peal... Kõige veenvam oma esituses oli seejuures endisest tippsportlasest kraaniekspert, kes tutvustas tõelist võlumasinat – puutetundlikku köögikraani. Tegi seda niisama sujuvalt, kui voolas jahe veinijuga segisti kahest torust. Veinikraanimees tegutses kui šamaan, valdas oma personaalset tehnikat perfektselt; otseside teispoolsusega oli tajutav. Kõik kuiva kurguga arhitektid (ka kriitikud) said oma janu kustutatud. „Mulliga või mullita“ kujunes õhtu käibefraasiks.

Võib nautida golfi, võib nautida veini, võib nautida sööke. Ent on sel kõigel teine maitse, kui teha seda sponsori raha eest? Mitu sõrme, hea arhitekt, oled Sa müünud põranda- ja aknatootjale, valgusti- ja katusetootjale, imesegisti maaletoojale? Kas Sa ei karda, et oma järgmist maja või interjööri kavandama asudes oled endiselt loitsu mõju all, veinikraanišamaani sügavsiniste silmade meelevallas?

PS. Olgu mainitud, et suusadresse ma kellegi seljas Mändjalas ei näinud. Silmasin siiski üht suusamütsi – asja iroonia – Valdur Mikita peas.


1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Mikita ja Mikita... Ravimeid müütab ta ju, pole siin nii väga tollele vagadust peale suruda vaja