laupäev, 8. november 2014

Kui ambitsioonikusest on saanud alalhoid

EKA ajalooline kinnistu, Tartu mnt 1, Tallinn. Maa-ameti kaardiserveri väljavõte
Neil päevil tähistab Eesti Kunstiakadeemia (EKA) oma sajandat sünnipäeva. Viimastel aastatel on kõrgkool laiema avalikkuse tähelepanu pälvinud mitte kui Eesti tähtsaim kunstihariduse kants, vaid peamiselt oma uue maja saaga tõttu.

EKA ajaloolisel krundil Tallinna südalinnas vaatab meile praegu vastu argise linnaelu banaalseim vorm – autoparkla. Millegi tähtsa puuduolek on käegakatsutav. Vast pole liigne võrrelda seda tühjusega, mis oli omane Tallinna kesklinnale veel aastaid pärast II maailmasõda. Krundi kultuurikiht nii ainelises kui vaimses mõttes on tihke, õigemini oli tihke. Põhjalikud arheoloogilised kaevamised tõid ilmsiks palju uut ainelist informatsiooni Tallinna eeslinnade ajaloo kohta. Kunstikooli hoone jõudis sellel kultuuripinnasel seista ligi sada aastat. Kuigi hoonet ehitati 20. sajandi jooksul korduvalt ümber, kujunes sellest Eesti kunsti- ja kultuurielu üks alustalasid.

Praeguseks on see Tartu maantee 1 krundilt kõik kadunud. Kinnistu ootab müüki ning tõenäoliselt muutub see ärimaaks, andes ruumi mõnele uuele kaubanduskeskusele või büroopinnale. EKA ambitsioonikas ja julge plaan rajada endale uus, silmapaistvalt värske arhitektuuriga õppehoone, on läbi kukkunud.

Arhitektuurikonkursid kui ühiskonna arengu peegel
EKA majasaaga peegeldab ilmekalt Eesti ühiskonna arenguid viimase kümnendi jooksul. Majandus- ja finantskriisiga kaasnenud ühiskondlik keeristorm tõi kaasa radikaalseid otsuseid, sundis muutma paljude meelt, taganema oma seisukohtadest, tegema kompromisse.

EKA majale on viimase kuue aasta jooksul korraldatud kaks arhitektuurikonkurssi. 2008. aastal valiti välja särav, ülimalt moodne, kuid kallis idee. Taani arhitektuuribüroode SEA ja EFEKT ühistöö nägi ette kõrget, silmapaistvalt värske arhitektuuriga õppehoonet ning selle ees laiuvat avalikku väljakut. See oli ambitsioonikas plaan manifesteerida Eesti uue kultuuri kohalolu avalikus ruumis. See oleks olnud tugev signaal ka väljapoole, et Eesti ühiskond väärtustab ja hindab nii oma uut kultuuri kui ka kunstihariduse järjepidevust.

Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Arhitektuurivõistluse render
Aasta tagasi otsustati, et EKA jätab igaveseks hüvasti oma ajaloolise krundiga ning kolib teisele poole vanalinna, Kalamaja serva, ajaloolisesse Rauaniidi tehase kompleksi . Äsja lõppenud uue arhitektuurikonkursiga otsiti parimat võimalust kohandada olemasolev tööstushoone EKA õppetööks. Võrreldes 2008. aasta konkursiga on sel korral tegemist mikrotasandi sekkumistega. Kuna raha on vähe, siis tehakse minimaalselt muudatusi ning püütakse maksimaalselt kasutada olemasoleva hoone võimalusi. KUU arhitektide võidutöö, mis tehtud koostöös filosoof Eik Hermannniga, peegeldab meie riigi võimekust ja ühiskondlikku tegelikkus AD 2014. 2008. aasta ambitsioonikusest on 2014. aastaks saanud alalhoidlikkus. Ühiskond tervikuna on justkui mõistnud, et meil ei ole jaksu, inimesi, kompetentsi ega rahalisi vahendeid suurteks žestideks, jõulisteks manifestideks.

Ent Kalamaja serva kolimine ei ole tingimata halb valik. Kindlasti elavdab EKA oma uue asukohaga sealset linnaruumi ning loob tihedama sideme vanalinna, kesklinna ning Kalamaja asumi vahel – toob sinna juurde nii tavalinlasi kui turiste. Kunstiakadeemia enda jaoks on oluline see, et aastatepikkuse killustatuse järel tuuakse kõik osakonnad, õppejõud ja üliõpilased ühte hoonesse. Tekib taas tihedam erialade ja inimeste vaheline kontakt. Kokkukolimine pole mitte ainult praktiline, vaid annab ühiskonnale ka tugeva imagoloogilise sõnumi – EKA-l on taas oma päriskodu, üks hoone, üks kindel asukoht.

Eesti Kunstiakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribüroo KUU koos filosoof Eik Hermanniga, 2014. Arhitektuurivõistluse render


Kasutamata võimalus
Sellele vaatamata, on hinges tunne, et EKA majasaaga märksõnaks on „kasutamata võimalus“. Kuidas ikkagi läks nii, et kadus kogu see füüsiline pärand ja suur osa vaimsest kultuurkihist, mis oli seotud tolle ajaloolise Tartu mnt krundiga? Süüdlasi on otsitud, kuid siiani vähetulemuslikult. Oma vastutus on nii poliitikutel kui ka ametnikel, kindlasti ka EKA enda juhtkonnal, kus aastaid valitsenud sisevastuolud pole lubanud teha piisavalt selgeid, kiireid ja ülikoolile kasulikke otsuseid.

Ent kui tahta osutada kõige suuremale süüdlasele, siis võib olla on selleks hoopis terve Eesti avalikkus – Sina ja mina, meie. Miks me ei kaitsnud õigel hetkel piisavalt tugevalt EKA tegevuse järjepidevust ja tegutsemist oma ajaloolisel krundil? Miks me ei nõudnud poliitikutelt ja EKA juhtkonnalt paremaid otsuseid? Miks me lasime EKA ajaloolise maja kergekäeliselt lammutada? Miks me ei nõudnud toonaselt valitsuselt jõulisemat EKA toetamist? Või tegime me seda siiski ja meid ei kuulatud…

Et asi ei kisuks nutulauluks – kõik ei ole ju veel kadunud: EKA on ülikoolina alles ning eksisteerib kindel plaan kolida uude majja. Mitmed erialad on läbinud värskenduskuuri ning õppejõudude hulgas tegutseb suur hulk meie helgemaid päid. Välistudengite jaoks on EKA üha ihaldusväärsem sihtkoht. Loodetavasti saab kõrgkool endale ka uue, energiast pakatava rektori, konkurss kohale hetkel käib.

Usun, et seal Kalamaja servas saame järgmiste kümnendite jooksul näha veel palju positiivseid arenguid. 2016. aastal, mil EKA loodetavasti oma uutesse ruumidesse kolib, saab majasaagale lõplikult joone alla tõmmata ning EKA saab puhtalt lehelt oma teist tegevussajandit alustada. Samm haaval, alalhoidlikult.

Ettepanek vabariigi valitsusele
Lõpetuseks ettepanek vabariigi valitsusele ja Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile. Ärge müüge Tartu maantee 1 kinnistut erakätesse, vaid jätke see avalikku kasutusse. See kesklinna paik väärib kultuuri ja kunsti kohalolu ning annaks tugeva sümboolse signaali nii Eesti ühiskonnale kui meie külalistele. Olgu tulevikus seal siis EKA asemel mõni teine kultuuri- või haridusasutus, kasvõi ooperiteater või kaasaegse kunsti muuseum. Mõelge sellele, kui mingil põhjusel oleks tulnud lammutada Estonia teatrihoone ning selle asemel kõrguks nüüd kaubanduskeskus või büroohoone. Mõelge sellele.

Tekst ilmus Eesti Päevalehes 07.11.2014

Kommentaare ei ole: