neljapäev, 20. november 2014

Digiühiskonna Martin Luther

Pilt: @thesenanschlag (Twitter)
Väide: tehnoloogia ja selle areng, mis väljendub muuhulgas ka niinimetatud asjade interneti levikus, ei oma väärtust iseeneses. Tehnoloogia oli minevikus ja on ka tulevikus vahend olgu siis heade või halbade eesmärkide saavutamiseks, tehnoloogia ise ei ole väärtus, tehnoloogia on vahend väärtuse loomiseks või midagi, mis võimaldab ligipääsu hüvele.

Võimalik, et tervet moderniseerumise ajalugu saab vaadelda kui tehnofetišistlikku tormijooksu, mis on keskendunud küsimusele kuidas, mitte küsimusele miks. Mida tehnoloogia-kesksemaks (masinate, vidinate, mitte alusprotsesside tähenduses) on meie argielu muutunud, seda enam oleme keskendunud vahendite maailmale, vahendamisele kui protsessile, mitte selle protsessi kujuteldavatele eesmärkidele. 

Tehnoloogia on ühiskonna silmis muutunud/muutumas väärtuseks iseeneses, asjaks, mis ei ole väärtuslik seepärast, et suudab mõnd kõrgemat, ülevat, inimlikku, vaimset eesmärki täita, vaid on väärtuslik sellisena nagu ta on, iseendana. Nutiseade ei ole pelgalt vahend argielu hõlbustamiseks, sõpradega suhtlemiseks või bussiaegade vaatamiseks. Nutiseadme olemasolu/omamine on muutunud väärtuslikuks iseeneses, sest muudab meid ümbritseva elu oma „asjaühendusvõime“ kaudu tähenduslikuks.

Digitehnoloogia ja asjade internet on muutumas filtriks, kanaliks, mida võib võrrelda vaimulikkonna staatusega erinevates religioonides – see on kanal, mis võimaldab osa saada hüvest, mille tuum on tavainimesest (lõpptarbijast) distantseeritud. Kui seda analoogiat edasi arendada, siis võiks väita, et uue tehnoloogiaga võib halvemal juhul minna samamoodi nagu juhtus katoliiklusega enne Martin Lutheri ja protestantismi jõulist esiletõusu. Kirik ja vaimulikkond olid tolleks hetkeks usu justkui monopoliseerinud enda isiklike, tihti maisete hüvede tarbeks, loonud komplekssed rituaalsed mehhanismid, mis hoidsid inimest jõuliselt enda kütkes ja takistasid lihtinimese ja Jumala vahetut suhtlust. Vaimulikkond oli loonud kujutluse, et tõeline osadus on võimalik vaid religioosse rituaalkäitumise ja vaimulike endi kaudu. Luther tõstis selle vastu mässu ja väitis, et inimesel on õigus otsesuhtlusele Kõigekõrgemaga ehk saada vahetult osa tõelisest hüvest.

Pole midagi uut siin päikese all. Selles artiklis viidatakse korporatiivsetele ärihuvidele ning jälgimisühiskonnale. Niinimetatud asjade internet näib olevat eelkõige suurkorporatsioonide huve teeniv moodne, algoritmiline tarbimisgeneraator, mis meenutab mitmeti toda varauusaegset, katoliku kiriku vaimulikkonna poolt peale surutud rituaalkäitumismehhanismide kompleksi, mis oli toonastele inimestele ainsaks teeks tõelise hüve juurde.

Nagu eespool viidatud, on tehnoloogia käsitlemine iseväärtusena olnud võib-olla omane kogu läänemaailma moderniseerumise ajaloole. Meie aega ja lähitulevikku ilmestab aga see, et tehnoloogia on jõulisemalt kui kunagi varem tungimas argipäeva. Elame maailmas, mis on üha enam operatsioonipõhine ja instrumentaalsete väärtuste keskne.

Siinkohal võiks küsida, kas meil on õigus ja vabadus osa saada nendest hüvedest, mis on teispool toda digitehnoloogilist filtrit ilma, et peaksime läbima represseerivaid tarbimisrituaale ja loobuma õigusest privaatsusele? Kelle käes on tänapäeval võtmed tõelise hüve, õnne, lunastuse juurde? Mis või kes on see digiühiskonna Martin Luther, kes kaitseks meid suurkorporatsioonide ja võimuesindajate omavoli eest ning annaks võimaluse kasutada tehnoloogiat nii, et me ei peaks pidevalt keskenduma sellele kuidas see töötab ja mida see võimaldab, vaid jätaks ruumi ka küsimusele miks me seda kasutame?

Kommentaare ei ole: