Kiire

- Kuidas Sul läheb?

- Meeletult kiire on.

- Kuidas Sul päriselt läheb?

- Mis mõttes?

- Kuidas Sa end tunned?

- Kiire on, noh!

- See ei ole tunne.

- Ma ei saa aru...

- Mis Sa praegu tunned?

- Ma olen segaduses... Mis Sa silmas pead?

- Mida Sa tunned, et Sul praegu vaja on?

- Aega, et saaks asjad tehtud.

- Proovime veel. Mida Sa hetkel kõige rohkem tahad?

- Et mind rahule jäetaks.

- Kes Sind tüütab?

- Ma ei tea... Kõik koguaeg tahavad, nõuavad, ootavad. Ja pidevalt jutt, et asjaga on kiire.

- Nii et teised on selles süüdi, et Sul on kiire?

- Ei, mitte otseselt, eks ma ise tahan ka tegus olla, teen valikuid, otsuseid. Aga...

- Mis aga?

- Selline tunne, et see seisund... see, et kõigil on kiire... See oleks nagu inimestest väljaspool, ent samas kõikjalolev. Midagi, mille eest ei saa põgeneda. See ahistab, sunnib pingutama...

- Nii et Sa tunned ahistust?

- Võimalik, abstraktset kui siis. Pigem väsimust. Selline tunne, et siht kaob silme eest. Või õigemini et sihte on liiga palju.

- Mida Sa silmas pead?

- Tunnet, et oled unustanud, kas need on su enda või kellegi teise seatud sihid... Ja seda, et on raske aru saada, mis on päriselt oluline... Ühesõnaga otsuste langetamine nõuab meeletult energiat.

- Kuidas see Su elu mõjutab?

- Ma ei tea. Ma arvan, et inimesed jäävad kaugemaks. Suhtled küll tihedalt, aga nad on nagu eemal. Või oled hoopis ise eemal, sest ei jaksa...

- Kuidas Sa seda seisundit kirjeldaksid?

- Jäine jahedus, mis vaheldub paanikaga. Tõelist lähedust nagu ei suudaks kogeda...

- Tõelist lähedust?

- No ma mõtlen sellist... kosutavat lähedust, kus saab lahti lasta... Kuule, ma pean minema, kiireks läheb, mul on kokku lepitud. Pealegi, miks Sa küsid selliseid asju üldse?

- Tahtsin teada, kuidas Sul läheb.