Valge särk on hirmu märk

Tundub, et Eestis on rassismile olemas üsna tugev sotsiaalne tellimus, rassism tundub olevat IN, isegi seksikas; avaliku elu tegelased ütlevad üha julgemalt välja asju, mis ei ole inimlikud. Seejuures on tunne, et nii nemad, kui ka laiem avalikkus (nt need kes sotsiaalmeedias ja portaalide kommentaariumites sõna võtavad) ei saa tihtipeale üldse aru, mis asi rassism on ja miks see halb on. Ilmekas näide on Hannes Võrno püüd selgitada või õigustada oma eilset sõnavõttu. See on laiemalt märk hariduse ja kasvatuse puudujääkidest, mille tulemuseks kitsas silmaring ja maailmapilt. Vähene kokkupuude välismaalastega, vähene võimalus liikuda välisriikides, vähene keelteoskus, nõukogude okupatsioon jne - kõik see on tõenäoliselt jätnud oma jälje. Ent ikkagi, millest see hirm, millest taoline vajadus elimineerida kõik teistsugune, olla pidevalt kaitsepositsioonil, tõmbuda oma kookonisse vabal maal, vabade inimestena?

Kohati on tunne, et me oleme nagu mõisamaade serval elavad arglikud saunikud, kes kardavad igat mööduvat vankrit ning haaravad hangu järele kohe, kui hobuste kabjaplaginat on kuulda. Et äkki on kubjas, kes tuleb rooska andma või hoopis maanteeröövlid... Aga mis siis, kui on kerjus, kes küsib supileent, või teeline, kel lihtsalt janu? Jätame ta lihtsalt igaks juhuks ukse taha. Parem karta, kui kahetseda. Rassism ja võõraviha näib paljudele olevat vastuvõetav, sest seda tajutakse abivahendina meie rahva ja kultuuri kaitsel väliste negatiivsete mõjude eest. Paraku ei saada seejuures aru, et see abivahend on enesehävitusliku jõuga. Millal me kasvame hingelt suureks? Millal me loobume puhta eestluse müüdist? Valge särk on hirmu märk. Ja Vao küla ei vaja meie solidaarsust.

Välkreportaaž

täna käisin EKA arhitektuuriosakonna magistritööde kaitsmistel. lühimuljeid. paar ambitsioonikat linnaehituslikku projekti muuseumide, raamatukogude jt avalike ruumide ümbermõtestamiseks. nende põhjal jäi tunne, et erinevad funktsioonid kipuvad üha enam ühtlustuma, oma karakterit ja (ruumilist) tähendusvälja kaotama. aga mis siis saab kui kõik muutub tarbimisruumiks? kui elamine, töötamine, puhkamine, enda harimine jne toimub sarnase arhitektuuriga ruumides, millest mõned on lihtsalt suuremad kui teised? kuhu jääb arhitektuur kui kultuuriline, väärtuspõhine praktika? vanasti oli igal ruumiprogrammil oma esteetiline keel, arhitektuursed väljendusvahendid. ma ei igatse taga klassikalisi ordereid, aga ruumiprogrammiline ühtlustumine on katk, mis kihutab üle moodsate linnade. hübriidruum selle halvas mõttes.

mitu tööd tegeles linnahaljastuse, rekreatsioonialade kaunistamise või mugavamaks muutmisega, samuti kogukondliku potipõllundusega. no ei ole huvitav minu jaoks. isegi võib nunnu ja praktiline ja töötav jne olla, aga tahaks rohkem julgust, spekulatiivsust, enese- ja kultuurikriitilisust! nägin kokku 12st esitlusest üheksat, lõunal jäi paar vahele, seepärast pole ülevaade absoluutne. aga enne viimast esitlust oli suht lootusetu tunne, kõik tundus selline pragmaatiline ja väike nokitsemine. aga viimane esitlus päästis päeva. seal oli spekulatiivsust, lahtiseid otsi, kuhjaga arhitektuuri, üldse mitte täiuslikul kujul, aga sellisel viisil, mis andis lootust, et EKAst tuleb endiselt noori arhitekte, kes usuvad arhitektuuri kui autonoomse distsipliini vajalikkusesse, kelle intelligents suudab nii tehnilised, sotsiaalsed kui esteetilised aspektid rakendada ja sünteesida arhitektuuri kui ruumikultuuri teenistusse. üks kaheteistkümnest. võibolla see polegi nii nukker protsent või mis?