kolmapäev, 16. juuli 2008

Tõlkimisest

I

Keeleline eneseväljendus peegeldab konkreetse indiviidi või inimgrupi maailmapilti

II

Keel kui kultuuriline nähtus mõjutab maailmapildi kujunemist

III

Maailmapilt on ainulaadne, kopeerimatu ja tõlkimatu

Viimasel ajal on mulle kätte sattunud mitmeid teoreetilisi tekste, mis tõlgitud (enamasti inglise keelest) eesti keelde. Nende lugemise tagajärjel olen üha teravamalt hakanud teadvustama nn tõlkimatuse probleemi. Samuti olen lugenud soome keeles ilmunud filosoofilisi tekste ning leidnud, et soome-ugri sõnatüved muudavad keeruka teksti eestlase jaoks kergemini mõistetavaks.

Tõlkimine on raske loominguline tegevus, mille eesmärgiks on vahendada kellegi mõtteid ühest keeleruumist teise. Ideaalne tõlge jääb alati puhtaks kontseptsiooniks, sest täiuslikku tõlget pole võimalik indiviidide ja inimgruppide maailmapildiliste erinevuste tõttu kunagi teostada. Mehaaniline otsetõlge suudab harva vahendada tunnetuslikke nüansse ja keerukaid kontseptsioone. Ainuvõimalik viis teoreetiliste tekstide tõlkimiseks, on süüvida algteksti konteksti ning püüda vahendada selles sisalduvaid ideid tervikliku ja sidusa kooslusena.

Igal konkreetsel sõnal on identiteet, mis sõltub nii ümbritsevast vaimsest kui looduskeskkonnast ning mida ümbritseb keerukas tähenduste võrgustik. Ilmselgelt tähendas sõna ’puu’ eesti muinastalupojale midagi muud kui sõna ’tree’ Manhattanil elavale pankurile. Teame ka, et eri rahvustel võib sama nähtuse kirjeldamiseks olla erinev arv, kas vähem või rohkem spetsiifilisi sõnu. Klišeeks on kujunenud näited põhjarahvaste oskusest kirjeldada mitmekümnel moel lund või põhjapõtra. Keelekasutus on lahutamatu oma kultuurilisest kontekstist ning juba tõlkima asudes tuleks valmis olla selleks, et kõike kirjapandut ei saa teises keeles edasi anda.

Lugedes pealiskaudselt tõlgitud teksti tekib kiiresti soov haarata originaali järele. Isegi puuduliku keeleoskuse puhul on vahel originaali parem lugeda kui tõlget. Ma ei tea, kas inimeste keeletaju on indiviiditi erinev või mitte. Seepärast on mul raske kellelegi öelda, et isegi kui sa keelest eriti aru ei saa, siis püüa ikka lugeda. Mul endal on igal juhul mingi sisemine tunne, mis nagu tabaks keele sisemist struktuuri, algteksti konteksti, võib-olla isegi algteksti sünnitanud maailmapilti. Eriti tunnen seda saksa ja soome keele puhul. Saksa keel on tugevalt mõjutanud eesti keele grammatilist struktuuri ning seepärast tundub nii lauseehitus, käänamine kui sõnakasutusloogika väga tuttav. Sa nagu tunned sisemiselt ära, mida on tahetud öelda, kuigi ei pruugi osata seda oma keeles koheselt väljendada.

Kui saksa keelt lugedes on esil pigem keele mehaaniline taju, siis soome keelt lugedes tunnen, et olen osa kogu sellest tervikust, kus loetav tekst voolab. Soomlastel on iga asja jaoks oma sõna. Nende sõnaloome tehnika toimib tavaliselt nii, et võetakse mingi üldine sõna ja siis tuletatakse selle tüvest spetsiifilisema tähendusega mõiste. Näiteks sõna ’viesti’, mis tähendab sõnumit, märguannet, teadet, signaali. Sellest tuletatud ’viestintä’ tähendab aga kommunikatsiooni, sõltuvalt kontekstist ka suhtekorraldust. ’Viesti’ eestikeelne vaste võiks olla ’viibe’. Võimalik, et nendel sõnadel on ühine muistne soome-ugri tüvi. Just see soome-ugri maailmatunnetus, mis väljendub (minu jaoks) lihtsates ja selgetes sõnades, on põhjus, miks mulle meeldib lugeda filosoofilisi tekste soome keeles. Eesti keeles tõlkefilosoofiat lugedes tunnen tugevat analoogiat inglise keelega, sest kasutatakse tohutul hulgal võõrsõnu. Võõrterminitel justkui puuduks kohalik vaste. Seetõttu kujuneb lugedes olukord, kus lugeja tõlgib eestikeelseid võõrsõnu sisuliselt samamoodi kui inglise keelt lugedes. Lugemisprotsess on suhteliselt mehaaniline ning „kõhutundega“ on pea võimatu lugeda. Seepärast tundub mulle, et eestlasel on paradoksaalsel kombel soome keelset filosoofilist teksti oluliselt lihtsam lugeda kui eestikeelset.

Omalt poolt soovin seda eesti keele puudulikku olukorda igati parandada. Olen veendunud, et on võimalik tuletada just meie maailmapilti arvestavad soome-ugri tüvedest lähtuvad sõnad ning kasutada neid praegu valdavate ladina, saksa ja inglise tuletatud/mugandatud omade asemel. Oma teooriatega tegeledes olen võtnud käibele sellised mõisted nagu ’ilmum’, mis võiks olla eestikeelne vaste ’fenomenile’, ning ’kehakogemuspõhine tajumaailm’, mis väljendab indiviidi terviklikku psühhofüüsilist identiteeti.

esmaspäev, 14. juuli 2008

Kõnevõimetus

Kas see, et ma midagi väita ei julge, tuleb minu mahasurutud võimuambitsioonist või sellest, et umbusaldan keelt?

Ikka ja jälle taban end mõttelt, et ma ei oska rääkida. Ma ei tea asjade õigeid nimetusi. See teadmatus ei ole seotud sellega, et ma ei teaks seda sõna, mida teised inimesed mingi konkreetse nähtuse kohta kasutavad. Pigem on minus suur usaldamatus kasutusel olevate sõnade suhtes. See usaldamatus omakorda tuleneb idealistlikust soovist kõike võimalikult täpselt kirjeldada ja sõnastada.

Iga tehtud tegu, seega ka iga öeldud sõna, on seisukoha võtmine. Millegi väitmine on enda sätestamine ehk positsioneerimine. Seisukoha võtmine, näiteks arvamuse avaldamise näol, on sõltuvalt oma mõjukusest ümbruskonnale vähem või rohkem ka oma võimu teostamine. Seega vahetult seotud vastutusega.

Mida peab tegema väike mõtleja, kelle ainsaks väljendusvahendiks on sõnad, kuid mille väljendusvõimesse ta ei usu? Kas peaks ta vaikima?

Arvata võib, et iga mõtleja on vähem või rohkem tegelenud sõnade ja nende taga leiduvate tähenduste õigsuse kontrollimisega. Eks me kõik peame oma keele leidma ja endale sõnad suhu panema...

Pean tunnistama teatava skisofreenia kohalolutunnet endas. Üheltpoolt olen nõus toetama nähtuste paljusust, korrastamatust, allumatust. Teiseltpoolt sooviksin sellest kaosest võimalikult selgelt rääkida. Dialektika aitab hädast välja. Vähemalt ajutiselt. Pikemas perspektiivis oleks aga vaja väga head absurditunnetust ja palju-palju usku.

pühapäev, 13. juuli 2008

Algus

Lugesin täna üht kirjutist Adorno "Ästhetische Theorie" kohta. Inspireeriv kirjatükk. Kui filosoofial üldse mingit eesmärki saab olla, siis olgu selleks sõnastada sõnastamatut. See Adorno poolt teoses "Negative Dialektik" öeldud mõte kõlas kokku sellega, mida olin öelnud endale ülikooli lõputööd kirjutama asudes: kui ma teaduses üldse midagi teha tahan, siis näidata, et on olemas miski, millest sõnadega rääkida ei saa. Vahepeal olen aru saanud sellest, et filosoofia pakub paremaid võimalusi sõnastamatu käsitlemiseks kui teadus. Ja kuigi teaduse tegemise saab põhimõtteliselt taandada filosoofilistele alustele, ei usu ma teaduse tegemisse.

Teadusega tõde teadma ei saa. Teadusega võib ainult mõningad asjad toimima saada. Sellise jupi leidsin ühelt paberitükilt oma sahtlist. Harilikuga kirjutatud. Sõnad 'tõde' ja 'toimima' olid alla joonitud. Võib-olla olen tõesti teaduse suhtes pragmaatik ning filosoofia suhtes oman suuremaid, avaramaid ja mitmetähenduslikumaid ootusi.
Filosoofia ei ole minu jaoks range teadus. Filosoofia on oma olemuselt vabam ja paindlikum. Filosoofia on mulle mõttepoeesia.