Märkmeid ‘rütmi’ ja ‘liikumise’ kohta

Rütm arhitektuuris
Muusikateooria definitsioon + muud definitsioonid vaata järgi (sagedus, taktimõõt jne; Lefebvre’i rütmikategooriad: isorütmia, eurütmia, arütmia)
Lefebvre’i jaoks on rütmid vahetult seotud meie kehakogemusega – käsitleda võiks Siiri Vallneri Rakvere treppi ja Okupatsioonide muuseumi. Lotte lasteaia puhul visuaalne rütm (?)
Deleuze’i „Difference et Repetition“ – erinevus on ’identiteedi’ alus
Steve Reichi muusika; „City Life“
Trammid ja lennukid – isikliku kehakogemuse kirjeldus. Ühistransport.
G.Perec’i linnaruumi kirjeldused (tõlgituna Vikerkaares ka osaliselt
Bioloogilised rütmid
Loodusrahvaste ja pärimuskultuuride väga keerukad rütmikompositsioonid (see pole ratsionaalne neil, see toimib kuidagi spontaanselt; ratsionaalselt pole ükski muusikaakadeemia parima koolitusega lääne muusik võimeline omandama sellist polürütmiat nagu mõnel Kagu-Aasia või Lõuna-Aafrika rahval olemas – rütm on neile osa elutunnetusest (?)). Totaalne polürütmia.

Rütmi olemasolu (kirjelduses, käsitluses) eeldab seda tekitavate osiste kirjeldust, äratundmist, teadvustamist (?) Rütm kui osiste suhe? Aga kui osised pole „stabiilsed“? Millele ’rütm’ tugineb? Mis rütmi tekitavad? Kas rütm on ainult taju ja teadvuse „probleem“ või on ta „objektiivselt“ olemas?

visuaalne rütm

heliline/heliga seotud rütm – mis on heli? – Stockhauseni 16Hz, millest allapoole tajub inimene, mitte helisid vaid vibratsioone (II kuidas kurdid äikest ja pikset tajuvad + kurtide vibroklass vibreeriva põrandaga + Evelyn Glennie), kõrgemal aga just helidena (kuula M.-M. Lill Klassikaraadio Nyydmuusika saates Stockhausenist).

Heli on eelkõige võnge, laine. Heli on füüsika. Aga kas rütm on ka füüsika? Kõigest füüsika? Kas ’füüsika’ vähendab tähendusloomelist väärtust? – viimane lause kõrvaline

puudutused, lõhnad, maitsed; näiteks kooli tulles Viru keskuse tunneli pesumajast möödumine regulaarselt (igal hommikul) – värske, intensiivne lõhn + tuul (tuul on väga ebaregulaarne, aga mis on ta seos rütmiga?) === Rütmi olemuslik osa on temporaalsus – kas seda ainult helide puhul? EI, kõigi meelte ja isegi visuaalse puhul, sest vaatlusakt ei saa toimuda kestuseta (vt Bergsonilt ka rütmide kohta + küsida ema käest, kuidas ta praktikuna rütmi lahti seletab).

Korduvus kui teadvustamise põhjustaja (tajuaparaadi ehk keha kaudu), ajendaja (J kuidas see sõna kirjutatakse?). Kas polürütmiat on võimalik linnaruumis teadvustada? Tegelikult ju pole taju ja teadvuse erisust. Rütmi seostatakse tihti rituaalse, animaalse ja seksuaalsega (vt Kurvitz surmatango või oli see saatanlik tango?), eriti siis kui rütm pole rangelt kontrollitud, vaid „hakkab oma elu elama“ – sugestiivsus, transs ja hüpnoos.

Mis hetkel rütm ’tähenduslikustub’? Kas teadvustamine (ikka) on tähendusliku kogemuse eelduseks? Pigem on ’tähenduslikkuse’ puhul tegemist teadvustamise erineva ’määraga’. Aga ’täiesti teadvustatut’ ja ’täiesti teadvustamatut’ pole olemas.

NB! Uuri Merleau-Ponty (MP) ’vaikset intentsionaalsust’, mille ta arendas välja ja edasi Brentano===Husserli ’intensionaalsusest’. (FRA keel kuluks ikka ära)

Ei ole olemas piiri rütmi/mitterütmi vahel. Rütmi kontsept aitab mingeid asju, nähtusi esile tuua, aga ei ole kindel et ta ise „eksisteerib“.

Okupatsioonimuuseumi kaldtee. Akende rütm; mis on kuldlõikel pistmist rütmiga? === Kas helide puhul tunduvad need rütmid „paremad“, mis tunduvad olevat pärit, kuuldukse loodusest? Kust läheb piir loodusliku/tehisliku vahel?

Vallneri Pärnu võimla kui ’taktiilne isorütmia’.

Kas Paldiski elamu on „jõllitav staatika“? :D Ei usu, see on fotode probleem.

(Kontekstiväline: sellistest kildudest on raske „kulgevat“ teksti kirjutada – väga pikk teema. Aga siin mainin ainult, et voolavalt kirjutades kujuneb ’vastasloogiline’ kirjutusviis. Paradoks, kus täpselt lugedes on tegemist arusaamatusega, kuid „voolavalt“ lugedes saad aru, et just tänu sellele ebaloogilisusele tuleb asja mõte, tunnetus palju paremini ja vahetumalt esile – CDL)

Rütmi olemuslik osa tundub olema korduvus. ’Täielik korduvus’ on võimalik ainult (matemaatilise) ideaali tasandil. Tehnoloogia abil toodetud rütmid. Elektroonika kasutamine muusikas. Derrida ’erinewust’ peaks rütmi aspektist uurima. Deleuze ka.

Rütminähtusi arhitektuuris veel: liftid, uste-akende avamine-sulgemine; mägiraudteed, majad ratastel.

II suure teemaga ’liikumine arhitektuuris’ – Milline on rütmi ja liikumise suhe? Need pole ju identsed kategooriad? Ja ega iga rütm pole ainult, pelgalt liikumist iseloomustav parameeter? Mingis mõttes on kogu liikumine olemuselt rütmiline === paljukestuseline, palju- ehk mitmerütmiline ehk polürütmiline. Aga mis hetkel me hakkame rütmi tajuma? (vt Pauline von Bonsdorffi doktoritööd – teeb ka rütmianalüüsi) Mis hetkel meile rütm asjakohaseks muutub? Näikse, et kontsept (s.o. ’rütm’) ja teadvustamine on vahetult seotud. Aga kui me konkreetselt ei mõtle ’antu’ rütmilisusele? Kas siis kui ei teadvusta, siis pole rütme ’antus’ olemas? II Husserli päike

Rütmi taju on ka arvatavasti seotud terviku ja korrapära tajumisega (vt looduse teemat eespool). Mis roll on rütmil näiteks muusikateraapia teoorias? Ja praktikas? Muusikateoorias üldse? Kas rütmiga saab ravida? Hävitada? Jah saab, pean täpsemalt uurima. Näiteks Tiibeti munkade jörin võib eurooplastes väga negatiivseid aistinguid esile kutsuda. (Kontekstiväline: avatud olemine eeldab teadvustamist ?)

Kas rütm tugineb regulaarsus-printsiibile? Kas rütm loodub ’vastastikkususes’ või ka ainult „ühepoolselt“?

Liikumisest:

’kinesteesia’ – Husserl === Stein

Mark Patterson (’puudutusfilosoofia’)

„Mobiiliestetiikka“ (toim. Haapala 2006?)

Paul Virilio

W. Benjamin

MP: minu suhe teiste kehadega

Eeldused: absoluutset ruumi ei eksisteeri; ruumi ei ’eksisteeri’ üldse, vaid ruum loodub erinevates ’tõmmetes’. Ruum on mitte ’mis’, vaid ’kuidas’! Ruumi teisenemine aja „suunas“.

Universumil puudub keskpunkt. Kuid uuri ’maa’ rolli…äkki see ikka on „tugipunkt“?

Arengupsühholoogid on uurinud muusika mõju lootele ja võrrelnud seda lapse tulevase muusikameeldumusega (CDL: paranda sõnastus õigeks). Raseduse ajal ema poolt kuuldud muusika on tuttav ja seepärast vähemalt neutraalne kui mitte positiivne kui hiljem võrreldakse laste meeldumisi.

Mis on maavärinate mõju inimesele? Geoloogilised rütmid. Või merelainete loksumine? Pidi rahustama? Miks hälli kõigutamine rahustab?

NB! Kirikukellad – aeg ja ruum ühinevad. Kella heli toob aja paistesse (?). Või ruumi hoopis? Segunevad pigem…jätkem avatuks…

Olemisontoloogia alusmõisted:

’tähendus’ === ’tähenduslik hetk’=== ’tähenduslik koht/paik’

’kogemus’ – kehalisel tajul põhinev (CDL: puudulik sõnastus)

EETIKAST: sellisel lähenemisel üldisemas plaanis on probleeme, aga ma ütlen veelkord, et käsitletava (?) instrumentaliseerimist/vahendistamist tuleb „vaos hoida“. Mind huvitab inimene ja tema kogemus, aga „hea“ kogemus (ettevaatust formalism!!!) ei ole eesmärk omaette. Küsimus on minu huvist inimese ’kogemuse’ vastu, mitte selle ülimuslikuks pidamises. ’Tähenduslikkuse’ all ei pea ma silmas pelgalt kognitiivset, teadvustavat, vaid identiteeti ehitavat, eksistentsiaalset olemasolu toetavat, sidusust kinnitavat.

Märkmeid kriitika võimalikkusest ja ’maitsest’

Kas selline asi nagu ’maitse’ laiemalt kui ühe indiviidi „tajumaailmas“, üldse on olemas? Saab olemas olla? Mis asi on ’maitse’?

Väga oluline on eristada tajuakt ja maitseotsustus-/arvustamis-/väärtustamis-/hinnangu andmise akt.

Maitse sõltub nii teose kvaliteedist kui teose pakutud naudingust/meeleheast, kuid need ei ole omavahel tingimata seotud.

Mul ei teki isiklikku sidet terminiga ’maitse’. On see võime mingeid kvaliteete, omadusi eristada; võime analüüsida ja hinnangut anda?

Kas esteetilistel arvustustel on objektiivset, „tegelikku“ väärtust?

Kust ikka tulevad need ’kunstikategooriad’? Kendall Waltoni „Categories of Art“.

’Eristusvõime’ tundub oluline. See on nüansside tajumise oskus. Aga siit johtub mu küsimus: miks see eristusvõime „hea“ on? Miks nüansside tabamine väärtuslik ja asjakohane on? Miks teadmine ja teadlikkus head on?

Aga…tuleb välja et Bourdieu nimeline prantsuse mees on kirjutanud asjast nimega ’distinction’. No see ongi seesama eristusvõime. Mulle meeldib! Bourdieu arvates on ’maitse’ sotsiaalne kategooria. Olen sama meelt. Kultuuriliselt sõltuv.

***
Analüütiline kriitika on kuiv, kinnine ja tuletab oma reeglid keele struktuurist (?) või keele „võimaldavuse ruumist“, sellest kuidas on üldse midagi võimalik analüüsida. No sellisel juhul pole analüüs loov. Kuidas sellises ruumis üldse uus teadmine saab sündida?

Mis on tõlgenduse roll ikkagi?

***
Sõjafotod. Aidsi-haigete fotod. Kas need on esteetilised? Nende teoste esteetilisus tõuseb esile selle viisi kaudu, kuidas nad esitavad muid (nt eetilisi) väärtusi, kuidas neid väärtusi paistesse toovad.

Märkmeid ‘teosest’ ja ’keskkonnast’

Kunstiteose analüüsil tuleks esmalt püüda „kaardistada“ teose „väli“ – teha kindlaks erinevad seosed ja see „ruum, kus teos „paikneb“. Selles mõttes peaks analüüs lähtuma teosest enesest, mitte „vaatlema“ seda teatud hermeetilises irdsuses, nö objektiivses suletuses.

’Teos’ on intensiivsus, tohutult keerukas tähendussuhete võrgustik, millest teose füüsilised materjalid (juhul kui need on olemas), esindavad vaid ühte modaalsust. On ohtlik minna liikvele irdsetest ja abstraktsetest kategooriatest, taksonoomiatest, mis alistavad teose ja kasutavad seda ära.

Teos on alati vähemalt kahetises olemises, et mitte öelda funktsioonis – nii suure tähendussõlmena kui ühendava ja vahendava niidina. Teos ei ole kunagi täielik objekt või täielik atribuut.

***
Mu meelest on Pollocki maalid vahetu looduse väljendus. Spontaanne abstraktsus toob ilmselgelt esile loodusseadused. Gravitatsioon näiteks. Formalistliku kunstiteooria lähtekohad on paljuski pärit loodusest endast.

Formalistlik kunstiteooria on vahetult seotud analüütilise filosoofia esteetika traditsiooni hoiakute ja kategooriatega.

’Sümmeetria’ mõiste lähtub looduskeskkonnast. Kontsepti abil loodust luubi alla võttes suur üllatus – näe ongi sümmeetriline. Tautoloogia. Suletud argument.

Esteetilised või muud kvaliteedid, omadused, mida teoses hinnatakse: intensiivsus, komplekssus, terviklikkus, rütmilisus (?), loogilisus, =selgus (?), =arusaadavus (?), =loogiline struktuursus, sümmeetrilisus

Kas meil oleks ilma abstraktsete kontseptideta võimalik rääkida ’sümmeetriast’?

Aga kuidas on ’terviklikkusega’? Kas terviklikkuse taju on samuti loodusest? Sisetunne ütleb, et JAH. Terviklikkus kui loomulikkus, vastastikkusus. // Näiteks ma arvan, et proportsioonitaju on otseselt seotud keskkonnakogemusega. (Kultuurilised mõjutused on samuti olulised, aga praegu olgu need meie „vaikivateks saatjateks“.)

Kõik keskkonnad alluvad loodusseadustele. // kas ’loodusseadus’ on inimlik (loodust inimesestav) mõiste? Kas on olemas looduse kord sõltumatult inimese eksistentsist?

Mu oletused võivad tugineda teatud süsteemiteooriale. Paralleel ’absoluudiga’.

Mul on tunne, et keel elab, õieti sõnad elavad täiesti oma elu.

Kõik sõnad on metafoorid, märgid.

***
Kunstnikud peavad kunstist rääkides silmas midagi muud kui kriitikud; kunstnikud kirjeldavad objekti loomist. Muidugi on ka filosoofilisi kunstnikke nagu kontseptualistid, kelle jaoks kontseptsioon ehk mõte „käib objekti ees“.

Teosest veel… Shakespeare’i „Hamlet“ on eelkõige Shakespeare’i „Hamlet“, alles seejärel saab se’st rääkida (võib-olla ainult!) kui teosest. ’Teos’ ei saa „käia“ konkreetsete teoste ees, vaid peab ise kujunema vastavalt nähtusele (s.o. teosele) endale. Partikulaarne „käib“ alati universaalse „ees“. Üksikjuht on esmane; üldistus saab kujuneda tagantjärele, kuid mitte ettepoole.

Mis asi on ’olemistõde’? Midagi olulist, elulist, midagi, mis viitab oleva modaalsusele, laadile. Küsimus, mis seda olemislaadi iseloomustab: KUIDAS

/Kogemuse kirjeldusel on tähenduskogemuse jagamise funktsioon./

Kuidas on seotud tähendusloomeline akt ja mõiste? Kas tekkinud tähendust saab käsitleda olemasolevate mõistetega? Äkki loob iga tähenduslik hetk uue mõiste/laiendab olemasoleva(te) tähendust? Ütlen veelkord: mõisted peaksid järgnema tähenduslikele hetkedele.

Mõnede inimeste arvates kogeme me tähenduslikuna seda, mida suudame sõnastada, ning mõista seda, mida oleme varem kogenud. Kas sellisel juhul on üldse võimalik uusi asju tähenduslikuna kogeda? Kas keel kujundab meie kogemust maailmast, meie tähenduslikke hetki, meie „äratundmisi“ ja „mõistmisi“? Tõenäoliselt mõjutab, aga on väga raske öelda, mil moel.

Kvaliteet ja sellega vahetult seotud loojameisterlikkus ehk originaalsus on väga tihti, võib-olla, et alati, vastandlike reaktsioonide allikaks. Kvaliteet on alati millegi väga selge, tugev „sõnastamine“, artikuleerimine. Kvaliteet loomingus ilmneb muu hulgas uuenduslikkusena – arvan, et uuega harjumisega seotud raskused on eelnimetatud konfliktide peamiseks põhjuseks. Näiteks Alvar Aalto hiline looming. Konfliktide põhjuseks võib olla ka erinevate väärtuste vastuolu. Näiteks üks konkreetne hoone kui teos paigutub korraga mitmesse tähenduskonteksti, väärtussüsteemi ning ei suuda kunagi kõiki kerkivaid nõudmisi ja ootusi rahuldada. Esteetika, eetika, religioon, keskkond, ajalugu, poliitika, ühiskond jt – kuidas need kategooriad omavahel seotud on? Kuidas üks konkreetne teos nende kontekstide kaudu LOODUB, nendesse paigutub (?), nendes ennast väljendab (?)?