Lemmiklugu 2016

Eesti uue arhitektuuri avangard

Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2016.  Autori omand

Mõne aja eest sai siinsamas arutletud selle üle, kuhu on Eesti uuest arhitektuurist kadunud loomingulisus. Jõudsin tõdemuseni, et paljud viimase aja uljamatest arhitektidest on võtnud 2008. aasta majanduskriisi järel eesmärgiks suurema äriedu, loobunud loomingulistest eksperimentidest ja suunanud oma arhitektuuritegevuse pigem kvaliteetse teenusepakkumise rajale. Eeldusel, et loomingulisus pole Eesti uuest arhitektuurist siiski kuhugi kadunud, püüan selles loos vaadelda neid ilminguid, mida võib kas suurema või väiksema mööndusega pidada avangardseiks. Kus on siis peidus siinsed arhitektid-avangardistid? Esmalt aga kahest mõistest.

Innovatsioon ja avangard
Avangard mõistena viitab teatavasti eelväele ning oli algselt prantsuskeelne militaartermin. 20. sajandil laienes mõiste tähendusväli kiiresti ja sisenes jõuliselt ka kultuurisfääri. Kunsti- ja kirjanduskriitikas, hiljem ka -ajalugudes hakati avangardseiks nimetama neid loojaid, kes vastandusid olemasolevale, etableerunule, „vanale ja heale“. Avangardist oli alati peavoolust ja massist ees, tema tegevus eristus tavapärasest ning ta püüdles millegi uue järele, olgu selleks siis midagi konkreetset nagu kunstitehnika või abstraktsemat nagu mõtteviis (ideoloogia).

Tänases keelepruugis kasutatakse avangard-tüvelisi sõnu – vähemasti eesti keeles – suhteliselt harva. Võimalik, et modernismi surmaga hääbus ka avangard, võimalus selleks. Postmodernset (selle laiemas tähenduses), kapitalismireeglitele allutatud kultuurisituatsiooni iseloomustab individualism, fragmenteeritus ja tarbimismeelsus. Elame globaliseerunud infoühiskonnas, kus ’uus ja värske’ on ise saanud peavooluks, nõutud tarbekaubaks. Sellises olukorras on raske olla avangardne, sest avangardsusest on tehtud justkui toode.

Ent kui avangardsus fenomenina on hääbumas, siis mis on tulnud selle asemele? Ehk on selleks ’innovatsioon’? Need kaks mõistet on teineteisega lähedalt seotud, kuid toetuvad erinevale väärtusvundamendile. Kui avangardsus viitab iseväärtusele, siis innovaatilisus instrumentaalsele ehk kasutusväärtusele. Innovaator on teisisõnu huvitatud kasusaamisest (olgu ettevõtluses või teaduses, avalikus- või erasfääris), avangardist seevastu loomingulisest eneseväljendusest. Loominguline akt on tema ning tema publiku jaoks väärtuslik iseeneses – seda ei pea tingimata kaubastama või rakendama mõne muu eesmärgi teenistusse. Vaatleme järgnevalt mõnesid tendentse Eesti uues ruumikultuuris ning asjasse puutuvaid arhitekte, kellest mitmete puhul võib täheldada nii avangardisti kui ka innovaatori ambitsioone. Omal moel idealistid on nad kõik.

Kunstisaalis
Üks kurb tõdemus viimase paarikümne aasta lõikes on see, et Eesti arhitektid on sõna otseses mõttes lahkunud kunstisaalist. Jättes kõrvale arhitektuuriharidusega kunstnikud nagu Raoul Kurvitz, fotograaf Arne Maasik, maalikunstnikud Jaan Elken, August Künnapu jt, kes hoonete projekteerimisega ei tegele, võib öelda, et siinsed arhitektid on suuresti loobunud kunsti tegemisest ning kunstinäitustel üles astumisest. Eriti terav on kontrast võrreldes 1970–80ndate aastatega, mil noored arhitektid said tuule tiibadesse tihti just kunstisaalist. Niinimetatud Tallinna kooli arhitektid Jüri Okasest Vilen Künnapuni, kelle kunsti, tõsi, siiani näitustel eksponeeritakse, mõjutasid oma toonase näitusetegevusega tugevalt nii arhitektuuri-, kunsti- kui ka laiemat kultuuriavalikkust.

Miks on praegused tegevarhitektid kujutava ja installatiivse kunsti loomingulise eneseväljenduse vahendina hüljanud, on, nagu öeldakse, miljoni dollari küsimus. Vaid üksikud noorema ja keskmise põlve arhitektidest suudavad veel midagi enda käega joonistada, maalimisest rääkimata. Aeg-ajalt tehakse küll näitusekujundusi, kuid ise astutakse kunstinäitustel üles harva. Villem Tomiste, Paco Ulman ja Ahti Sepsivart on väheste noorema või keskmise põlve arhitektide seas, kes teevad illustratsioone ja graafikat. Tomiste on kasutanud joonistusi ka mitme arhitektuurse projekti esitlemiseks (nt ideeprojektid «8 house Tallinn» ja «G-Block 2», mõlemad 2012). Ulman on lisaks traditsioonilistele tehnikatele katsetanud ka digipliiatsi võimalusi ning mõtestanud visuaalse keele abil erinevaid ruumifenomene; samuti on ta aktiivne fotograaf.

Eesti arhitektid on suuresti loobunud kunstinäitustele ka installatiivsete objektide tegemisest. Installatiivse ruumikunsti osas on viimastel aastatel eriti jõuliselt esile kerkinud hoopis fotograafi taustaga Anu Vahtra ning skulptori taustaga Neeme Külm, kes, tõsi, mitme projekti puhul teinud loomingulist koostööd Salto Arhitektidega (Ralf Lõoke, Maarja Kask, varem ka Karli Luik). Nende mitmeid mastaapseid, ruume nihestavaid ja teisiti märkama suunavaid teoseid on eksponeeritud nii Eestis kui ka välismaal.

Installatiivse kunsti osas saab arhitektidest positiivse näitena välja tuua just Salto, kelle «Gaasitoru» (2008), «Fast Track» (2012) ja «Face-to-Face» (2016) on intrigeerivad näited arhitektuuri ja kunsti põimumisest näituse kontektis. Mitmeid arhitektide installatsioone eksponeeriti Tallinna linnaruumis installatsioonifestivali LIFT11 raames (2011). Ajutisi ruumikunstiteoseid saab tavaliselt näha ka Tallinna arhitektuuribiennaalil (seni toimunud 2011, 2013, 2015). Ent nagu öeldud, kunstisaali jõuavad arhitektid oma loominguga üha harvemini; kujutava kunstniku-avangardisti rollist on viimase paarikümne aastaga lahti öeldud.

Ralf Lõoke, Maarja Kask (Salto Arhitektid) ja Neeme Külm. Ruumiinstallatsioon Face-to-Face. Balti börsihoone lugu Eesti Arhitektuurimuuseumis, 2016. Foto Anu Vahtra

Laboris
Digitaalne tehnoloogia on läbi teinud peadpööritava arengu ning digitööriistad on omandamas üha olulisemat rolli ka arhitektide töös. Projekteerimise peavoolus domineerib arusaam, et digitaalsete tööriistade suurim väärtus peitub selles, et nende abil on võimalik senisest väiksema aja- ja finantskuluga läbi proovida erinevaid ruumilisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Mudelprojekteerimine (BIM ja teised süsteemid) võimaldab virtuaalses keskkonnas 3D- ja teiste mudelite abil terviklikult ja sünkroonselt tegeleda nii konstruktsioone, materjale, energiatõhusust kui ka ruumiprogrammi puudutavate küsimustega.

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonnas tegutseb Martin Melioranski juhitav 3D-labor, samuti doktorandid Siim Tuksam ja Sille Pihlak. Neist kahe viimase esmaseks huviks on puidu kui ehitusmaterjali senisest mitmekesisem ja uuenduslikum kasutamine arhitektuuris. Omavahel püütakse kokku viia materjalitootjad (puidutööstusettevõtted), insenerid, arhitektid ning teised ruumi- ja ehitusvaldkonna spetsialistid. Erineva kompetentsi kaasamine peaks ideaalis viima sujuvama koostöö ning põneva uue (puit-)arhitektuuri loomisele ka linnaruumis.

Mida digitaalse arhitektuuri entusiastid Eestis seni vähe on teinud, on selgitustöö, kuidas on uuest tehnoloogiast kasu tavainimesel, kuidas jõuab see meie argikeskkonda ning milline on selle suhe loomingulise eneseväljenduse, kunstiliste, esteetiliste väärtustega. Need vastused loodetavasti ka tulevad, kui esimesed suuremad objektid linnaruumis kerkima hakkavad. Praegu piirdub digitehnoloogia loomingulisem rakendamine Eestis veel väikevormiliste paviljonide või skulptuursete objektidega.

Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Eleringi kõrgepingeliini liimpuidust mast. Arhitektuurivõistlus, I koht, 2016. Visualiseering

Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Tallinna arhitektuuribiennaali puitinstallatsioon Eesti Arhitektuurimuuseumi ees, 2015. Foto Tõnu Tunnel

Metsas
Hannes Praks on sisearhitekt ja hobimesinik, kes pööras mõne aasta eest pea peale EKA sisearhitektuuri ja mööbliosakonna tegevuse. Karismaatilise, julge, ootamatu ja provokatiivse, samas nõudliku, ent usaldava professorina on ta kolme aasta jooksul loonud osakonda uue atmosfääri ning õpimentaliteedi. Praegune sisearhitektuuriõpe on liikumas ruumi kujundamise juurest (edasi või tagasi?) inimese ja keskkonna vahelise süvakontakti, selle märkamise ja mõtestamise suunas. Üliõpilasi saadetakse nii metsa kui ka üksikule saarele, isegi Lähis-Ida kriisikolletesse ja Türgi suurlinnadesse, kus neil tuleb ise «ujuma õppida».

Too vahetus, intensiivsus ja mõnetine toorus, mis Praksi ja tema meeskonna tegevust iseloomustab, ei eita moodsate tehnoloogiate tähtsust, kuid näeb neid pigem vahendina. Osakonna eesmärk on õpetada tudengeid mõistma kaasaegse inimese elutunnetust ning looma sellele vastavaid ruumilahendusi. Praksile näib olevat oluline ka tugeva sideme hoidmine varasemate põlvkondade Eesti sisearhitektidega, samuti avatus ja soov jõuda laiema avalikkuse teadvusesse. EKA peaks olema rõõmus, et hoolimata viimaste aastate suurtest väntsutustest neil sisearhitektuuri-sarnaseid osakondi veel alles on.

Meedias
Paljud Eesti arhitektid on kuni viimase ajani pidanud meediaga suhtlemist tüütuks, kui mitte ebameeldivaks kohustuseks. Avalikkusega suhtlemist arhitektid pigem ei väärtusta, sest «looming räägib (peaks rääkima) iseenda eest». Samuti ei too meedias esilolek üldjuhul uusi tellijaid, seepärast ei soovita avalikkusega suhtlemisele ka oma aega raisata. Uue meedia ruumis (internet, sotsiaalmeedia) on siiski ka Eesti arhitektid viimase viie aasta jooksul aktiivsemaks muutunud, paljudel on värsked veebilehed ning ka Facebookis ja Instagramis on mitmetel büroodel oma kontod.

Arhitektide meediasuhtluses eristub Eestis teistest üks kollektiiv, Arhitekt Must, kelle taha varjuvad noored arhitektid Alvin Järving, Ott Alver ja Mari Rass. Nemad on algusest (2013) peale teadvustanud meediasuhtluse tähtsust ning käsitlevad seda loomuliku osana oma tegevuse tutvustamisel ja avaliku debati aktiveerimisel. Varem Postimehes, viimasel ajal Eesti Ekspressis on nad kvaliteetsete digitaalsete illustratsioonide, niinimetatud renderite (arhitektuursete ilupiltide) abil jutustanud lugusid sellest, kuidas saaks kasutusele võtta tühjana seisvaid maju ja jõude seisvat linnaruumi. Viimastest ettepanekutest meenub nende särtsakas ja poleemiline idee rajada Tallinna linnahalli merepoolsele küljele välibasseinid ja linnarand.

Jah, loomulikult on Arhitekt Mustal oma turundushuvi ja soov koguda tuntust. Samas on see vaat et ainus Eesti arhitektide kollektiiv, mis teadvustanud selle, et laiema avalikkusega on vaja suhelda neile arusaadavas keeles ning mitte tingimata ülalt alla vaatava eksperdi positsioonilt. Olgugi et büroo looming on veel hõredavõitu ning senised reaalsed projektid üsna alalhoidlikud, näitavad Arhitekt Musta fiktiivsed, meeleolukad linnaruumijutustused suurt loomingulist potentsiaali.

Alvin Järving, Ott Alver, Mari Rass (Arhitekt Must). Linnahalli rand Tallinnas. Idee, 2016. Visualiseering. Algselt avaldatud Eesti Ekspressis 21.09.2016

Linnaruumis
Õnneks pole siiski ka need arhitektid, kes meile argipäevaselt maju kavandavad, kaotanud julgust mõelda suurelt. Indrek Allmann koos oma meeskonna ja Soome kolleegidega pakkus mõne aja eest välja fantaasiaküllase mõtte Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli jaamahoonetest. Neist esimese sissepääs asuks Tammsaare pargi all õõnsa, kausja Soome graniidist poolkerana, teine aga Rautatientoril maapealse, Eesti lubjakivist poolkerana. Kahe pealinna keskused saaks nii seotud mitte ainult füüsiliselt, vaid ka sümboolselt – kaks poolkera, seejuures kumbki oma rahvuskirjaniku monumendi esisel platsil (vastavalt A. H. Tammsaare ja Aleksis Kivi), moodustaksid kokku ühe tervikliku sfääri.

Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Helsingi terminali sissepääs Rautatientoril. Idee, 2015. Visualiseering

Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Tallinna terminali sissepääs Tammsaare pargis. Idee, 2015. Visualiseering

Eesti uuemas arhitektuuris on üsna omaette nähtus Villem Tomiste ja tema Stuudio Tallinn. Koos Ott Kadariku ja Mihkel Tüüriga tulid nad Kosmose-nimelise bürooga areenile 2000ndatel, firmamärgiks efektitsev arhitektuur ja linnaruumilised lahendused, mis loodud justkui tugeva espresso mõju all. Kosmose realiseeritud asjadest on tuntuim Rotermanni kvartali kortermajade ja kaubamaja korpus – platsiäärne oranž ja selletagused must, valge ja pruun maja. Samuti kavandas Kosmos koos Veronika Valguga Rakvere keskväljaku (valmis 2004), mis Tallinna Vabaduse väljaku kõrval seni ainus taasiseseisvunud Eestis rajatud terviklik linnaväljak.

Mõne aasta eest asutas Tomiste oma arhitektuuristuudio ning tegutseb nüüd peamiselt üksi. Eesti kontekstis eristab teda fantaasiaküllane – tihti praktilisel tasandil ning kalli hinna tõttu ka raskesti teostatav – arhitektuurilooming. Tomiste on hingelt kosmopoliit, kes tunneb end koduselt Pariisis ja Barcelonas. Tema ruumifantaasiad, mis loodud Eesti, eelkõige Tallinna konteksti, on justkui peegeldus ihast suurlinna järele. Seejuures pole see pilvlõhkujate ega kaubamajade linn, vaid kvaliteetse avaliku ruumiga tihe, funktsioone täis pikitud ja kunsti ning disaini väärtustav ruum. Kombineerides paberarhitektuurile omase fantaasia ja planeerimist iseloomustava suure mõõtkava, näeb Tomiste Tallinnas suurt potentsiaali. Oma töödega aitab ta teadvustada seda, et on vaja mõelda suurelt, vaadata tervikpilti ja linna kavandades mitte takerduda pisidetailidesse.

Villem Tomiste (Stuudio Tallinn). Tallinna peatänava arhitektuurivõistlus, II koht, 2016. Visualiseering

Vanameister, kevadel vabariigi valitsuselt kultuuri elutööpreemia saanud EKA emeriitprofessor Veljo Kaasik käis hiljuti välja Tallinna kesklinna kontekstis üsna radikaalse, ent sügavalt kaalutletud ja hästi argumenteeritud idee taashoonestada Estonia kontserdihoone naabruses endise Uue turu hoone alune maa, kus praegu näha turuhoone ajaloolist vundamenti. Tema nägemuses asuks uues hoones kunstile, disainile ja arhitektuurile pühendatud kultuurikeskus. Kui nooremate arhitektide tegevuses on tihti näha pudistamist, kinni jäämist pisidetailidesse – olgu selleks kõnnitee laius, prügikastide asukoht või vaidlused haljastuse üle – siis emeriitprofessori välja käidud idees on säärast joont, mis võiks teravalt läbistada avaliku sfääri ning algatada taas kirgliku arhitektuuridebati Tallinna kesklinna arengu teemal.

Jah, professor Kaasikut võib kritiseerida vähese informeerituse pärast – Tammsaare pargi rekonstrueerimiseks korraldati arhitektuurivõistlus (2012), mille võidutöö autorid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür (Kadarik Tüür Arhitektid) on endise turuhoone varemetele juba kavandanud kohvik-paviljoni. Kaasiku entusiasm, kodanikuaktiivsus ning julgus suurelt mõelda väärib siiski tunnustust. Seda eriti olukorras, kus kunsti ja loomingut pealinna südamest üha eemale tõrjutakse; mõelgem kasvõi Eesti Kunstiakadeemia uue hoone saagale. Linnasüdamed vajavad avalikku, aktiivset kultuuriruumi; pelgalt kaubamajad ja bürood ei suuda hoida linnaeluks vajalikku mitmekesisust.

Emeriitprofessori idee, mis realiseerumiseks eeldab loomulikult avaliku arhitektuurikonkursi korraldamist, on selgelt avangardne, ning jah, võib välja vihastada muinsuskaitsjaid ja konservatiivsema mõttelaadiga inimesi, kuid selles algatuses on visionaarsust, mis võib realiseerudes kasu tuua tervele linnale – nii linnaruumi kvaliteedi tõusu kui ka Tallinna kuvandi paranemise. Siit johtub, et Veljo Kaasiku ettepanekus sisaldub avangardse, radikaalse julguse kõrval ka tugev innovaatiline alge. See ei ole paberarhitektuurile omane fiktiivne mõtlemine, vaid tugevalt reaalsesse ruumi ja aktiivsesse linnaellu projitseeritud idee, millesarnaseid võiks Eesti ruumikultuuris rohkem olla. Eespool mainitud Arhitekt Musta linnahalli idee ja Kaasiku ettepanek moodustavad justkui sümboolse paariku ning näitavad, et arhitektide puhul ei mängi vanus mingit rolli. Mõlemas idees põimuvad omavahel kontseptuaalne teravus ja ruumiline selgus, mis kantud soovist luua paremat linnaruumi, tõestades ühtlasi, et avangardsus ja innovatsioon ei välista teineteist.

Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2010. Autori omand

Artikkel ilmus algsel kujul Postimehes 25.11.2016

Loovuse kadu ja pragmatismi pealetung Eesti uues arhitektuuris

Buumiaegse arhitektuuri üks sümboleid, Fahle maja Tallinnas. KOKO arhitektid, 2004-2007.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Eesti uus arhitektuur on viimase kümnendiga kaotanud nii värskust kui ka loovust. Mõnestki ambitsioonikast noorest arhitektist, kes tulid areenile 2000ndate aastate ehitusbuumi ajal – nimetagem neid tinglikult buumipõlvkonnaks – on nüüdseks saanud pigem äriedule orienteeritud ettevõtjad, kelle silmis ei näi arhitektuuri esmane ülesanne seisnevat mitte loomingus, vaid ambitsioonis pakkuda kliendile kvaliteetset teenust. Miks on mitu siinset andekat arhitekti loobunud enda kui ruumikunstniku rollist ja soovist mõtestada ruumiliste vahenditega inimkogemust, meie ühiskonna praegusaegset elutunnetust?

KOKO ja teised
2000. aasta EXPO maailmanäitusel Hannoveris oli Eesti väljas vastakaid, ent rohkem siiski positiivseid reaktsioone esile kutsunud paviljoniga. Arhitektuuri taustaga Raivo Kotov ja graafiku haridusega Andrus Kõresaar kavandasid arhitektuurivõistluse võidu järel Eesti riiki esindama ajutise ehitise, põimides loovalt, mänguliselt ja humoorikalt Eesti rahvusmütoloogia (paekivid, metsa- ja meremotiivid), nüüdiskultuuri (paviljoni kultuuriprogramm) ja moodsa tehnoloogia (videoprojektsioonid). Paviljon andis Kõresaarele ja Kotovile tõuke asutada KOKO arhitektid – firma, mida võib nii tehtud tööde kui ka saadud preemiate poolest pidada üheks taasiseseisvunud Eesti edukaimaks arhitektuuribürooks.

Buumipõlvkonna arhitektide avalöök. EXPO 2000 Eesti paviljon, Hannover, Saksamaa. KOKO arhitektid.
Foto Kaido Haagen, KOKO arhitektid

2003. aastal, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga, hakkas hoogu koguma majandusbuum, mis mõjutas tugevalt ka kinnisvara- ja ehitussektorit. Järgneva viie aasta jooksul kavandati ja ehitati uusi hooneid, terveid linnaosi seninägematu kiirusega. Linnakeskusteesse kerkisid moodsad ärihooned, linnaservades rullusid lahti uute eramupiirkondade lapitekid. Noori arhitekte haarati uusi maju kavandama sõna otseses mõttes koolipingist.

1990ndate madalseisu järel puhkes Eesti uus arhitektuur tõeliselt õitsele just uue sajandi esimesel kümnendil. Tuule sai tiibadesse mitu arhitekti, kes 1990ndate teises pooles ning 2000ndate alguses olid saanud kogemusi juba ka välismaal õppides ning töötades. Lisaks KOKO-le tulid areenile Kosmos (Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Villem Tomiste), Kavakava (Siiri Vallner, Katrin Koov, Veronika Valk, Kaire Nõmm, Heidi Urb), veidi hiljem Salto (Maarja Kask, Ralf Lõoke, Karli Luik) ja HG Arhitektuur (Tomomi Hayashi, Hanno Grossschmidt). Uusi arhitektuuribüroosid tekkis nagu seeni pärast vihma.

Loomulikult ei olnud kõik buumi ajal ehitatu kvaliteetne – ei ehituse ega ka arhitektuuri mõttes. Ent selle kõrval võimaldas Rootsi pankadest pärit laenuraha erasektoril ning eurotoetuste pealevool avalikul sektoril rajada särtsakaid, eksperimentaalseid, värskena tunduvaid hooneid ja keskkondi, mis siiani rikastavad meie linnu ja avalikku ruumi. 2006. aastal valmis Tallinnas Fahle maja, KOKO projekti järgi rekonstrueeritud endise paberivabriku keedutsehh, mille ajaloolisele muinsuskaitsealusele paekivitahukale lisasid Kõresaar ja Kotov moodsa rohelise klaasakvaariumi. Seda provokatiivset, ent kvaliteetselt teostatud kompleksi võib pidada omamoodi sümboliks nii Eesti arhitektide uue põlvkonna tulekule kui ka ehitus- ja kinnisvarabuumile laiemalt, mil isegi muinsuskaitse oli julgete lahenduste suhtes avatum.

Julge buumiaegne arhitektuur. Rotermanni kvartali I järk. AB Kosmos, 2004-2007.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Rotermanni kvartali uus jahuladu. HG Arhitektuur, 2006-2009.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Kriisijärgne asjalikkus
Vanasõna ütleb, et pill tuleb pika ilu peale. 2008. aastal saabus majanduskriis, mis tõmbas kõvasti pidurit ka ehituses, puudutades otseselt arhitektide tööd. Tööd lihtsalt ei olnud enam, sest maju enam ei ehitatud. Kosumine ja ehitusturu taastumine võttis aega mitu aastat. Paljud projektid jäidki riiulile, teisi aga kärbiti tundmatuseni, et hinda võimalikult alla saada. Riik asutas Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi, mille tegevuse eesmärk näib siiani juhinduvat kokkuhoiust ja kasust, mitte avalikust hüvest kvaliteetse ruumi loomise ja säilitamise näol. Eraarendajad loobusid julgematest lahendustest, arhitektide loovus jäeti justkui sööti, tõrjuti mänguväljalt marginaalsesse tsooni. Õnneks oli siiski erandeid.

Rotermanni kvartali arendajad Tallinnas võtsid samuti aja maha, kuid jätkasid siiski koostööd mitme andeka noorema ja keskmise põlve arhitektiga. Ka avaliku sektori tellijate seas olid mõned, kes jätkasid majanduskriisi möödudes buumiaegse ambitsioonikusega säravate ideede elluviimist. Katri Raigi juhtimisel sai Tartu Ülikooli Narva kolledž 2012. aastal moodsa õppehoone (Kavakava), Krista Aru juhtimisel liikus Eesti Rahva Muuseum edasi uue hiigelmuuseumi (DGT Architects) rajamisega Tartusse, mis kulmineerus uue hoone avamisega alles paari nädala eest.

Hea näide pärast majanduskriisi valminud kvaliteetarhitektuurist. Tartu ülikooli Narva kolledž. Kavakava, 2005-2012. Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Ent need on mõned erandlikud näited. Enamik Eesti uuest arhitektuurist on pigem pragmaatiline ja alalhoidlik. Julgeid ideid ja uuenduslikkust näeb ehitatavas keskkonnas harva, kasutatakse sisseõpitud mustreid ja lahendusi, mis ei üllata ning aitavad osalistel kokku hoida nii töötunde kui ka kulusid. Nende muutustega on kaasa läinud (või olnud sunnitud kaasa minema) ka eespool kirjeldatud buumipõlvkonna arhitektid. Näiteks KOKO arhitektidest on praeguseks  saanud üks suurimaid Eesti arhitektuuribüroosid, mitmekümne töötajaga. Nende uuemates projektides on küll välist sära, kuid varasematele projektidele omane kontseptuaalne teravus ja mängulisus on kadumas. Pigem võib tajuda ambitsioonide muutumist – arhitektuuri kui loomingu asemel võtab võimust arhitektuur kui ettevõtlus ja äri.

Samasuguse arengukõveraga nagu KOKO on mitu teistki Eesti arhitektuuribürood. Nii Kosmosest välja kasvanud Kadarik Tüür Arhitektid (Ott Kadarik, Mihkel Tüür), PLUSS (Indrek Allmann), Allianss Arhitektid (Indrek Tiigi, Inga Raukas, Tarmo Teedumäe), Novarc (Martin Aunin) kui ka Architect 11 (Illimar Truverk) muutuvad üha korporatiivsemaks ning orienteeruvad äriedule, kvaliteetsele teenusepakkumisele. See pole niivõrd hinnang, kuivõrd tõdemus, et nende büroode viimastest töödest hakkab kaduma loominguline teravus ning pigem keskendutakse arhitektuuribüroo kui firma ülalpidamisele. EASi toetust on saanud nii KOKO kui ka Allianss – seegi eeldab tegutsemist pigem ettevõtja kui loovarhitektina.

Arhitektuur kui praktiline kunst
Ent siiski tuleks meeles pidada, et arhitektuur on ennekõike praktiline kunst, mis eeldab loomingulise ja pragmaatilise poole ühtsust. Loomingu ja äri – või nagu arhitekt Maarja Kask hiljuti sõnastas, taidluse ja teenuse – vastandamises peitub tõsine oht: arhitektide segregeerumine kunstnikeks ja ärimeesteks. Esimesed säilitavad küll oma sõltumatuse, ent teevad pelgalt väikeehitisi, installatsioone ja kunstiprojekte, teised on oma klientide teenrid ning peavad loobuma loomingulistest ambitsioonidest. Kvaliteetse arhitektuuri ja elukeskkonna ning jätkusuutliku arhitektuurikultuuri huvides on seega, et arhitektid suudaks loomingu ja ettevõtluse tasakaalus hoida, jääda praktilisteks kunstnikeks.

Iga hoone rajamisel on mitu osalist; oma huvid on nii tellijal, ehitajal kui ka arhitektil. Neid huvisid saab ühendada ja tasakaalustada osaliste ühine soov luua keskkonda, mis  arvestab ühiskonna ja kultuuri huvidega laiemalt, püüab kõnetada avalikkust ning sisaldab seda kohati müstilisena kõlavat kvaliteeti, mis iseloomustab head ruumi.

Hea arhitektuuri peamised tunnused on taibukalt paigutatud ruumid, nupukad tehnilised lahendused ja esteetiline, loominguline terviklikkus. Suurepärase üksikhoone või keskkonna puhul suudab arhitekt koos ülejäänud osalistega need komponendid mitte ainult sünteesida, vaid lisada sinna midagi, mis ületab nende kolme teguri summa. Too kujuteldav ülejääk, mida võib käsitleda ühishüvena, on midagi, mille poole ka praegune, majanduskriisijärgne Eesti arhitektuur võiks enam püüelda.

Fahle maja Tallinnas. KOKO arhitektid, 2004-2007. Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Artikkel ilmus algselt Postimehes 23.10.2016

Monumentaalne kultuurimaja

Kõik on veel värske. Eesti Rahva Muuseum avamispäeval 29.09.2016

Sajandijagu ootamist kulmineerus viimaks Eesti Rahva Muuseumi (ERM) päris oma kodu valmimisega. ERM-i uus hoone on nii reaalsete kui ka mentaalsete mõõtmete poolest suur ja mitmekihiline. Kas eesti kultuur on nüüd lõplikult valmis, konserveeritud, pakitud hiiglaslikku, üle 350 meetri pikkusesse klaas- ja betoonkirstu, mille võib endiselt sõjalennuväljalt saata sajanditekaugusesse tulevikku? Tahaks loota, et ERM-i uus hoone on eesti kultuuri jaoks siiski ennekõike teetähis, mitte lõpp-punkt.

Pigem linn kui maja
ERM-i uue hoone arhitektid Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane ja Dan Dorell on suure hulga abilistega loonud ruumiterviku, mis väljub üksiku hoone, ühe lihtsa maja mõõtkavast ja tähendusväljast. On ilmne, et tegemist pole pelgalt muuseumihoonega. Seda säravat ja kvaliteetselt ehitatud kompleksi oleks sobivam võrrelda väikse linna või asulaga, mis koondab oma seinte vahele arvukalt funktsioone ja kasutusvõimalusi. Restoran, konverentsikeskus, raamatukogu, pood, vabakasutusega alad, rääkimata näituseruumidest ja hiiglaslikest hoidlatest – kõik need moodustavad ühe linnalise koosluse, mikromaailma. Maja ise on nii mõõtmete kui ka asukoha tõttu selline, et ühele fotole seda püüda ei õnnestu. Isegi kui võtta appi droonivideo, jääb hoonest palju nägemata – see on keskkond, mida tuleb ise oma silmadega vaadata, oma kehaga kogeda, oma mälu ja teadmistega kodustada.

Hoone arhitektuur mõjub tervikuna värskelt, väärikalt, läbimõeldult, kvaliteetselt. Ruumi puhul võiks vahest ette heita ainult seda, et näituste kujundus ei haaku mõnes aspektis hoone tervikarhitektuuriga. Näiteks rohkete eksponaatidega püsinäitus „Kohtumised” on paigutatud hoone keskteljele. Just seda üle 350 meetri pikkust lennuvälja poole kulgevat koridori võib pidada kompleksi ruumiliseks selgrooks. Visuaalselt avatuna annaks see võimaluse tajuda hoone suurust ka siseruumis. Praegusel kujul on see võimatu, sest näitus suuresti varjab selle vaate. Kuid püsinäituste teostuse kvaliteedile ei saa midagi ette heita. Siinkohal lihtsalt ilmneb, kuidas hoone monumentaalse arhitektuuri ja konkreetse funktsiooni kokkusobitamine on nõudnud kompromissi.

Ruumi omaksvõtt
Sümboolsel tasandil on peale külgneva sõjalennuvälja muuseumihoone üks intrigeerivamaid ruume keldrikorrusel asuv hiiglaslik hoidlatekompleks – ala, kuhu pääseb ainult ühe ukse kaudu ja valitud isikute sõrmejäljendi abil. See paik on võrreldav Eesti Panga omaaegse kullakambriga, kus hoiti Eesti krooni tagatiseks olnud kullavaru. Kuigi ERM-i näitustelgi eksponeeritakse valitud kultuuriaardeid, säilitatakse just hoidlates, neil mõnel tuhandel üliturvatud ruutmeetril eesti kultuurikulda ja settinud huumust – ligi 140 000 museaali, mille mateeria kannab siinse kultuuri mälu.

Nii arhitektid kui ka muuseumi töötajad on avaldanud lootust, et uuest hoonest kujuneb paik, mis ei konserveeri, vaid pigem elustab eesti kultuuri ja ajalugu. Püsinäitused jutustavad ennekõike siinse lihtinimese lugu läbi sajandite ja peaksid pakkuma külastajatele samastumisvõimalust. Uus hoone peaks oma avarate ja mitmekülgsete ruumidega kujunema ka populaarsete rahvasündmuste toimumispaigaks. Lennuväljapoolsel küljel hakkavad kuuldavasti toimuma isegi rokk-kontserdid.

Kui elava ja uue kultuuri majjatoomine muuseumirahval tõesti õnnestub, saab uuest ERM-i hoonest mitte suletud kultuuritempel, vaid elava kultuuri maja – koht, mis ei ole rajatud pelgalt konserveeritud kõrgkultuurile, vaid annab ka lihtsale inimesele võimaluse luua ja nautida elavat kultuuri. Ruumiline ja arhitektuurne tuum, kus see teoks võiks saada, on nüüd igatahes olemas. Lähiaastad näitavad, millisena uus hoone ja selle lähiümbrus tööle hakkab ning kas inimesed selle ka omaks võtavad – jäävad nad pelgalt muuseumi külastajateks või saavad neist aktiivsed kasutajad monumentaalses kultuurimajas.

Artikkel ilmus algselt Eesti Päevalehes 11.10.2016

Veljo Kaasiku Venna maja

Foto Hillar Uusi. Eesti Arhitektuurimuuseum

Täna tehti teatavaks, et vabariigi valitsus otsustas anda Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorile, arhitekt Veljo Kaasikule elutöö eest riikliku kultuuripreemia. Olgu sel puhul postitatud üks paari aasta eest kirjutatud lühilugu tema kavandatud Venna majast.

Legendaarse arhitektuuriprofessori kultusliku mainega maja. Arhitekt Veljo Kaasiku kavandatud, Venna majaks kutsutud eramut (projekt 1975, valmis 1985) on peetud siinse postmodernistliku arhitektuuri üheks võtmeteoseks. Tõukudes Robert Venturi ja teiste lääne (eelkõige USA) „po-mo“ arhitektide ideedest, mõtestas ka Kaasik ühena esimestest ENSV-s kriitiliselt ümber modernistliku ruumi pärandit. Oma jõulise skeptitsismi, künismi ja irooniaga tühistas Kaasik universaalse ruumi dogmasid.

Venna maja plaanid, vasakul esimene, paremal teine korrus

Venna maja on nimetatud brutaalseks, enesesse sulgunuks, salapäraseks, selle arhitektuuri keerukaks ja intellektuaalseks. Puitarhitektuuri esindajaks saab seda elamut pidada vaid tinglikult, sest puitu on siin kasutatud vaid fassaadikattematerjalina. Enamik konstruktsioonidest on monoliitsest raudbetoonist ja tellistest. Eramu peamised eluruumid paiknevad teisel, abiruumid aga esimesel korrusel. Kelder seejuures puudub. Interjööris on kasutatud palju heledaid pindu, mis loovad tänu suurele elutoaaknale ning kaarjale siserõdule avara, valgusküllase atmosfääri.

Venna maja on üks neid haruldasi valmisehitatud hooneid, milles näib sisalduvat palju erinevaid tähenduskihistusi. Seal on midagi sellist, mis viipab arhitektuuri kui distsipliini piiride, olemisvõimaluse suunas. See on arhitektuur, millele ei saa anda ühest definitsiooni, „panna näppu peale“, seletada arhitektuuriteadlase püüdlikult targa (naeruväärse) näoga, et arhitekt mõtles siin seda või teist. Just see keerukus, mis väljendub nii ruumide paiknemises kui hoone välisilmes, eristab Venna maja enamikest postmodernistlikest ehitistest, kus tähelepanu on pööratud vaid teatraalsetele fassaadidele.

Võib-olla on Veljo Kaasiku Venna maja üks Eesti 20. sajandi arhitektuuri „tüvitekste“. Midagi sellist, millest ainult arhitektid aru saavad. Midagi sellist, mis kuulub ainult arhitektuurile.

Tekst sai algselt kirjutatud Eesti Arhitektuurimuuseumi Facebooki küljele 8. oktoobril 2014.

Foto autor teadmata. Eesti Arhitektuurimuuseum

Eesti esimene autobussijaam

Loksa autobussijaam avamispäeval 27. juunil 1939. Foto Eino Sandströmi erakogu

Harjumaal Loksa linna südames asub lihtne punastest savitellistest ehitis, mis on arvatavasti esimene autobussijaamaks ehitatud hoone Eestis. Hiljuti võeti jaamahoone muinsuskaitse alla.

Loksa autobussijaama hoone on ilmekas näide Eesti 1930ndate aastate moodsast ja esinduslikust arhitektuurist. Tumepunaste tellisfassaadidega hoone on üks omapärasemaid Loksa väikeses linnasüdames ning kiirgab Eesti esimese iseseisvusperioodi vaoshoitud sarmi.

Bussijaama ehituse ellukutsujaks oli osaühing „Mootor“, mis sai Tallinn-Loksa-Tallinn bussiliini operaatoriks 1938. aastal. Firmal oli ambitsioonikas plaan rajada moodsad bussijaamad oma liinide sihtpunktidesse mitmel pool Eestis. Ainsana jõuti enne II maailmasõda valmis ehitada siiski vaid Loksa linna südames paiknev jaamahoone, mis avati 27. juunil 1939.aastal. Avapidustustel osalesid teiste seas toonane teedeminister Nikolai Viitak ja OÜ „Mootor“ direktor August Kerem.

Loksa bussijaama kavandati väärikas ootesaal, ruumid jaama töötajatele ja puhketoad bussijuhtidele. Hooviküljel asusid garaažid autobussidele. Kuna Tallinna buss saabus Loksale graafiku järgi õhtusel ajal, planeeriti jaamahoone teisele korrusele ka bussijuhtide korter. Seal juhid ööbisid, et hommikul taas Tallinna poole teele asuda.

Loksa autobussijaama ehitustööd 1938-39. Foto Eino Sandströmi erakogu

Arhitekt Elmar Lohk
Nii nagu igal kunstiteosel, on ka igal hoonel oma autor. Kuigi originaaljooniseid pole tänaseni leitud, on Loksa bussijaama arhitektiks suure tõenäosusega Elmar Lohk (1901-1963), 1930ndate aastate Eesti tähtsamaid ja edukamaid ehituskunstnikke. Lohk oli pärit diplomaadi perest ja seepärast silmatorkavalt rahvusvahelise taustaga – ta sündis Vladivostokis, käis koolis Shanghais ning omandas arhitektikutse Saksamaal Darmstadti tehnikaülikoolis. Eestisse saabus ta alles pärast ülikooli lõpetamist (1925), kuid kujunes siin üheks viljakamaks arhitektiks maailmasõdade vahelisel perioodil.

Lohu tuntumate hoonete hulka kuuluvad Tallinna „Palace“ hotell (1936) ja endine Tallinna Majaomanike pank (1936) – mõlemad Vabaduse väljakul. Samuti kavandas Lohk koos insener August Komendandiga Tallinna Kadrioru staadioni tribüünihoone (1937). II maailmasõja ajal põgenes Lohk Rootsi ning tegutses seal kuni 1960ndate aastate alguseni peamiselt haiglate projekteerijana. Elmar Lohk on üks väheseid Eesti arhitekte, kes töötanud Soome maailmakuulsa arhitekti Alvar Aalto büroos (1943. aastal). Nii nagu Aaltole, oli ka Lohule südamelähedane kasutada tellist ehitusmaterjalina. Loksa bussijaamgi on hea näide sellest, kuidas kasutada punast savitellist. Hoones võib tajuda nii Skandinaaviamaade kui ka Saksa ja Ameerika 1920-1930ndate aastate arhitektuuri kaudset mõju.

Loksa bussijaam täna ja homme
Enamik Loksa bussijaama ruume on kasutuses ka tänasel päeval. Esimesel korrusel tegutsevad pangakontor ning baar, teisel korrusel oli veel hiljuti Loksa konstaablipunkt. Suuremaid ümberehitusi jaamahoonele aegade jooksul tehtud ei ole. Kuigi akna- ja usteavade asukohti on veidi muudetud, on hoone eksterjöör suuresti säilitanud oma algse ilme. Maja välisviimistlus on hetkel rahuldavas seisukorras, kuid vajaks lähiaastatel siiski restaureerimist, et hoone saaks tagasi oma väärikuse.

Nõukogude perioodil ning Eesti taasiseseisvumise järgselt on siseruume korduvalt renoveeritud ning seetõttu pole interjööris algseid arhitektuurseid detaile enam eriti näha. Teisel korrusel, kus asusid bussijuhtide toad on siiski säilinud mõned originaaldetailid – vähemalt üks uks, siseuste piirdelauad, ahi, pliit. Hooviküljel olevas trepikojas on säilinud ka algne dekoratiivselt kaunistatud trepp, selle käsipuu ning trepimademe alune pisike kamber, mida linnalegendi kohaselt on kasutatud isegi kinnipidamisruumina.

Loksa autobussijaam avamispäeval 27. juunil 1939. Foto Eino Sandströmi erakogu

Arhitektuuriajalooline väärtus
Loksa autobussijaama hoone suur väärtus tuleneb eelkõige sellest, et see on teadaolevalt esimene spetsiaalselt autobussijaamaks ehitatud hoone Eesti territooriumil. Samuti on see suure tõenäosusega arhitekt Elmar Lohu loomingu näide. Hoone kujundab oma iseloomuliku karakteriga ka Loksa linnakeskuse üldilmet.

Praegu kuulub bussijaam Loksa linnale ning linnavalitsus soovibki hoone Euroopa struktuurifondide toetuste abil lähiaastatel renoveerida, võttes taas kasutusele ka ajaloolise ootesaali. Linnavalitsuse esindajate sõnul toob hiljutine muinsuskaitse alla võtmine kaasa küll piiranguid ja täiendavaid väljaminekuid, kuid aitab tagada selle, et hoone säiliks oma ehedal kujul. Tulevikus võiks bussijaamast kujuneda üks Loksa sümbolobjekte, sest linnas on põneva ajaloo ja ilmeka arhitektuuriga hooneid säilinud vähe.

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Maakodu, august 2015, lk 24-25. Artikli veebiversioon avaldati ajakirja kodulehel 10. novembril 2015.

Loksa autobussijaam 2014. aastal. Foto Oliver Orro

Digitaalse arhitektuuri pidetus

© Tõnu Tunnel

Läinud sügisel kirjutasin arhitektuuriajakirja MAJA palvel digitaalsest arhitektuurist. Esmane eesmärk oli teha arvustus Tallinna arhitektuuribiennaali peanäitusest „Keha ehitus. Body Building”, aga paberile sai hoopis näitusest tõukuv mõtisklus digitaalse arhitektuuri teemal laiemalt. Ennekõike on see lugu sellest, kuidas digitaalsetest ruumipraktikatest mõelda ja rääkida.

Tunnistan ausalt, et olen digitaalse arhitektuuri vallas võhik. Ma ei tunne ei Rhinot, Mayat, Grasshopperit ega muud tarkvara, mille abil digitaalset arhitektuuri* luuakse. Ent mul on huvi nende uute protsesside ja ilmingute vastu, mida on näha nii nüüdisaegses arhitektuurielus kui ka ruumikultuuris laiemalt. Käisin näitusel „Keha ehitus” enam kui korra. Visuaalselt oli väljapanek atraktiivne – maketid ja prototüübid, ruumilised visualiseeringud, videod, aga ka tekstid. Püüdsin süveneda, kuid tekkis tugev tõrge, tunne, et ma ei saa aru ega suuda näitusel eksponeeritavaga suhestuda. Nägin kirge, aga mitte vastust küsimusele, miks see kõik on oluline. Kuigi esteetilisel tasandil oli tegemist pigem meeldiva kogemusega, siis tundsin vajadust aru saada asjadest sügavamal tasandil.

Arhitektuuriajaloolase ja "tekstiinimesena" püüdsin lugeda saatetekste, ent isegi eestikeelsest jutust oli peaaegu võimatu aru saada. Siit tegin järelduse, et digitaalse arhitektuuri osas on meil omakeelne mõistete süsteem ja sõnavara veel välja kujunemata. Toorlaenud ei suuda edasi anda asjade sisu. Keeleprobleem – kuidas digitaalsest arhitektuurist üldse rääkida – ootab lähitulevikus kui mitte lahendamist, siis tegelemist. Ent ilmnes veel sügavamgi probleem. Asjad ja nähtused, millest need tekstid rääkisid, ongi keerulised ja pole üldsusele arusaadavad. Uue, digitaalse tehnoloogiaga seotud ruumiprotsessid ja nende loome pole veel saanud osaks argiteadmistest ega kujunenud üldkultuuriliselt arusaadavaks.

Näituse üks atraktiivsemaid eksponaate oli kuraatorite endi, arhitektide Siim Tuksami ja Sille Pihlaku kavandatud ja valmis ehitatud installatsioon arhitektuurimuuseumi esisel platsil. Sadadest puitprussidest koosnev keerukas, orgaanilise vormiga ruumiobjekt hägustas sise- ja välisruumi piiri ning andis märku sellest, et digitaalsete tööriistade abil on võimalik realiseerida senisest palju keerukamaid ehitisi. Virtuaalruumis on võimalik luua ruumimudeleid, mille abil saab integreeritult katsetada nii esteetilisi, konstruktiivseid kui ka materjale puudutavaid aspekte.Installatsiooni vaadeldes sai aga kohe selgeks, et üleminek digitaalsest ruumist reaalsesse ruumi on praegusel hetkel veel puine ja konarlik. Ent Tuksami ja Pihlaku teose eesmärk vast polnudki luua detailideni viimistletud efektset vormi, vaid eelkõige demonstreerida seda, kuidas digitaalsed tööriistad võimaldavad murda barjäärid arhitektuuri, inseneeria ja tootmisvaldkonna vahel.

© Tõnu Tunnel

Hoolimata arvukatest makettidest ja ruumiinstallatsioonidest tekkis näitusel jalutades veel üks tugev emotsioon. Kangastus, et digitaalsel arhitektuuril puudub piisav side inimkogemuse eksistentsiaalse mõõtme, ajaloo ja mäluga. Näib, et digitaalsel arhitektuuril justkui puuduks laiem sotsiaalne ja ruumikultuuriline agenda. Või kui need on olemas, siis pole digitaalse arhitektuuri (kui loomedistsipliini) esindajad seda siiani piisavalt selgelt välja öelnud ega selgitanud oma tegevuse põhisuunda, selle käimapanevat jõudu.

Digitaalse arhitektuuri ümber olev kiidulaul on intensiivsem kui kunagi varem. Sellel väljal tegutsevate praktikute ja nendega seotud teoreetikute käest tahaks siiski senisest selgemalt kuulda, miks on nende tegevus oluline, mis on need alusväärtused, millest nad oma tegevuses lähtuvad. Soovin, et senisest selgemini sõnastataks need alusväärtused ja -printsiibid, millest digitaalne arhitektuur tõukub. Peter Eisenmani sõnadega tahaks küsida, mis on digitaalse arhitektuuri projekt ehk katusidee või raamistik, mis väljendub tegutsemises teatud kujuteldava, idealistliku eesmärgi suunas? Mis teeb digitaalsest arhitektuurist enama kui pelgalt arhitektuurilise praktika ehk pragmaatilistest printsiipidest lähtuva tegutsemise, mis on allutatud arhitektuuriväliste ideede teostamiseks?

Astume sammu tagasi ja küsime teisiti – kas digitaalne arhitektuur üleüldse tähistab sedavõrd suurt, ruumikultuuri tervikuna puudutavat välja, kui näitus „Keha ehitus“ ja tänavune Tallinna arhitektuuribiennaal tervikuna mõista andsid. Võib-olla on tegemist hoopis kitsama nähtusega, kui esmapilgul tundub? Teisisõnu digitaalne arhitektuur ei pruugigi olla uus suur ja totaalne nähtus, uus paradigma, kui soovite, vaid midagi hoopis kitsamat, oma tähenduselt eelkõige tehnoloogilist.

Kui mõista arhitektuuri all distsipliini, mis tegeleb erinevate ruumikultuuriliste praktikatega ning otsib vastuseid korraga nii funktsionaalsetele, tehnoloogilistele, esteetilistele kui ka majanduslikele küsimustele, siis ei ole tegelikult vahet, kas opereeritakse digitaalsete või analoogtööriistadega, virtuaalses või reaalses ruumis. Miks? Sest mõlemat tüüpi tööriistad on pelgalt vahendid ruumipraktikate teenistuses ega oma väärtust iseeneses. Teisisõnu digitaalsel arhitektuuril puudub iseväärtus, selle tähtsus ilmneb vaid laiemas ruumikultuurilises raamistikus. Paradigma muutus on viimaste kümnendite jooksul toimunud eelkõige tehnoloogilisel, mitte inimese eksistentsiaalsel tasandil ning digitaalse arhitektuuri põhised praktikad moodustavad ainult ühe osa laiemast, pidevalt muutuses olevast ruumikultuuri väljast.

Siit jõuame tagasi keeleküsimuse, eelkõige terminoloogia juurde. Mõiste „digitaalne arhitektuur“ ei ole piisav rääkimaks uuest arhitektuurist laiemas ruumikultuurilises tähenduses, sest selles puudub viide inimkogemusele ja -tunnetusele. Ka mõisted „algoritmiline arhitektuur“ ja „parameetriline arhitektuur“ viitavad pelgalt tehnoloogiale või meetodile, mitte avaramale ideoloogilisele väljale või sotsiaalkultuurilisele mõõtmele.

Uued tööriistad ja -meetodid on läbi aegade muutnud arhitektuuri- ja ruumipraktikaid. Seepärast on ehk ekslik ka arusaam, et digitaalse arhitektuuri pealetungil on põhjapanev tähendus ruumikultuuri jaoks tervikuna. Digitaalne arhitektuur tõenäoliselt ei õpeta meid teistmoodi elama, ei anna vastust küsimusele, mis on elu mõte. Ka digiajastul on arhitektuuri rolliks eelkõige ruumistada inimkogemust ja ühiskonna elutunnetust, seda nii representeerides (sümboolsel tasandil, vaimses ruumis) kui ka aktualiseerides (reaalsel tasandil, füüsilises ruumis).

* Digitaalse arhitektuuri all pean silmas selliseid ruumi(loome) praktikaid, mille keskse osa moodustab töö digitaalse tarkvaraga, teisisõnu arhitektuuri, mida ei saa luua arvutiprogrammide abita.
 
Keha ehitus.  Body Building
Tallinna Arhitektuuribiennaal 2015 peanäitus Eesti Arhitektuurimuuseumis 11.09.–11.10.2015. Kuraatorid Sille Pihlak ja Siim Tuksam (PART). Osalejad Atelier Bruno Juricic, Carlo Ratti Associati, ICD + ITKE (Moritz Dörstelmann, Achim Menges), ISSSStudio (Igor Siddiqui), Julia Körner, Kokkugia (Roland Snooks, Robert Stuart-Smith), nformations, City Form Lab (Andres Sevtšuk, Raul Kalvo), REX | LAB (Marjan Colletti, Kadri Tamre), Tom Wiscombe Architecture.

Käesolev artikkel ilmus algselt arhitektuuriajakirjas MAJA, nr 3/2015, lk 18-19. Tõnu Tunneli fotosid on kasutatud autori loal.

© Tõnu Tunnel

Milles probleem?

© Maria Freimann

2015. aasta suvel kirjutasin arhitektuuriajakirja MAJA palvel kolme Eestis tegutseva arhitektuurikooli värsketest arhitektuuri eriala lõpetajatest ja nende lõputöödest. Tõdesin, et koolide ja tööde tase on ebaühtlane, kuid et mitmel noorel on potentsiaali Eesti arhitektuurielus läbi lüüa. Kirjeldasin ka seda, mis teeb ühe arhitektuurieriala lõputöö heaks ja huvitavaks.

Äsja kaitsesid oma lõputöid Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri eriala tudengid. Temaatiliselt ja tasemelt olid tööd väga erinevad, kuid paeluvat ja kriitikaväärset leidus neis piisavalt. Suurima probleemina peegeldub lõputöödes nüüdisarhitektuuri kui loomingulise sfääri piiride ahenemine. Sellele vaatamata leidus tudengeid, kelle töödest kiirgas kaalutletud taiplikkust ja loomingulist isikupära, mis kindlasti mitmekesistab Eesti arhitektuurivälja.

Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) lõputöid, mida oli tublisti üle kahekümne, eksponeeriti rahvusraamatukogu 6. korruse kitsukestes fuajeeruumides ja koridorides. TTK lõputööde tase oli kolmest siin käsitletavast kõrgkoolist kõige kõikuvam – oli nii detailideni läbi töötatud kui ka väga lihtsakoelisi projekte. Positiivne näide on Mark Grimitlihti tundlikud, kontekstuaalsed väikeobjektid ja installatsioonid Eesti looduslikesse pühapaikadesse (juhendajad Kai Süda, Tomomi Hayashi). Töö, mille eri osades võis märgata kontseptuaalsust, detailset materjalikäsitlust, kohati ka vaoshoitud huumorit, lõi silla siinse pärandkultuuri ning kaasaegse väikevormilise arhitektuurse keskkonna vahel. Sümpaatne ja kontekstitundlik oli ka Andres Mägi Tartu välituru projekt (juhendajad Kai Süda, Tomomi Hayashi), mille keskmes südalinnas oleva turuhoone ümbruse ja jõekallaste aktiveerimine. Vilen Künnapu juhendatavad Roomet Helbre ja Ahti Sepsivart tõusid TTK tudengitest esile oma julge, et mitte öelda totaalse arhitektuurikäsitlusega, milles oli selgelt tajutav ka tööde juhendaja enda mõju. Helbre ambitsioonikas, Anne kanali äärne Tartu termide projekt teeb oma ruumiprogrammi ja vormilise struktuuriga silmad ette enamikule Eesti sanatooriumitele ja spaadele. Antiik-Rooma, Louis Kahni, võib-olla ka Reima Pietilä arhitektuurile viitav fantaasiarikkus peegeldus nii vormikeeles kui ka projektigraafikas. Fantaasiaküllase visuaalse keele ja graafikaga oli ka Sepsivarti Eluaia kvartali projekt Tallinnas – endise tööstus- ja kaubanduskvartali mastaapne regenereerimisettepanek Kristiine linnaosas.

Arhitektuuri- ja disainigaleriis eksponeeriti Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) kaheteistkümne arhitektuurimagistrandi töid. Kõigil polnud paraku planšette, mitmel puudusid maketid. Tööde temaatika oli seinast seina: Pärnu ajalooliste kvartalite taashoonestamisest kõrghooneni Tallinna südalinnas. TTÜ arhitektuuriõpe on alles välja kujunemas – toores pedagoogikapinnas ja sissetallamata rajad peegelduvad ka tudengite töödes. Torkas silma ebaühtlane tase nii teostuses kui ka teemavalikus ja probleemi fokuseerimises. Objekti osas ambitsioonikas, kuid linnaruumiliselt piisavalt läbitöötamata oli Linda Veski laeva- ja rongiterminali projekt Tallinna sadamasse (juhendaja Rein Murula). Rail Balticu lõppjaam/stardijaam linnahalli ja praeguse kruiisikai vahel toimiks sümboolse väravana Tallinna nii rongi ja laevaga saabujatele kui ka siit lahkujatele.

TTÜ on mitmel puhul deklareerinud, et insenertehniline ja eriti energiakasutust puudutav temaatika on nende pakutava arhitektuurihariduse üks alustalasid. Näitusel eksponeeritud lõputööde planšettidel see siiski kuigi selgelt välja ei tulnud. Erandina võib välja tuua Ain Kalbergi kavandatud kõrghoone Tallinna Maakri kvartalisse (juhendaja Emil Urbel), mille katusel suur tuulegeneraator, ning mis lähtub nii vormi kui ka funktsionaalsuse poolest tuule- ja teiste ilmastikumõjude analüüsist. See pilvelõhkuja, mis sobiks pigem Dubaisse või mistahes teise geneerilise arhitektuuriga kõrghoonestusega linna, võiks ehk peegeldada RKAS-i kujutlust ideaalsest kõrghoonest. Tallinna kontekstis mõjuks see ehitis ruumiliselt siiski kunstliku ja kontekstivälisena.

© Maria Freimann

Taseme ja variatiivsuse poolest olid sel aastal kõige paeluvamad Eesti Kunstiakadeemia (EKA) magistrantide tööd, kuigi nendegi kaheksateistkümne hulgas olid mõned altminekud. Töid eksponeeriti EKA lõputööde näitusel TASE endises „Rauaniidi” tehases, tulevases EKA peahoones. Tehnilise, ruumiprogrammilise ja ka esteetilise teostuse poolest tõusis teistest esile Maria Freimanni kavand USA saatkonna hoonele Tallinnas (juhendajad Martin Melioranski, Renee Puusepp). Gonsiori tänava otsas, Lasnamäe alguses paeklindi sisse paigutatud hoone puudutas nii oma päevapoliitilise aktuaalsuse kui ka linnaruumilise provokatiivsusega. Ajal, mil geopoliitiline olukord on pingeline ning riigisisesed arutelud tekitavad suuri mullistusi, mõjub Freimanni ettepanek suurest maastikulisest ja ülimalt turvatud hoonest mitte ainult intellektuaalselt, vaid peaaegu füüsiliselt erutavana. Kui kaitsmisel vihjas retsensent Ralf Lõoke Vene saatkonna näiliselt osavale maskeeritusele Tallinna vanalinna südames (muinsuskaitsealuselisel historitsistlikul saatkonnahoonel on siiani sildid „Galerii” ja „Apotheca”), siis Freimanni projekt, vastupidi, domineeriks linnaruumis jõuliselt ning oleks otsekui manifest Eesti riigi poliitilistest valikutest. Iseasi, kas me ka tegelikult tahame linnahallilaadset maastikmaja, mille iga ruutsentimeeter kuulub välisriigile, sümboolselt valvama kogu pealinna, kogu meie riigi üle.

© Maria Freimann

© Maria Freimann

© Maria Freimann

© Maria Freimann

Täiesti teistsuguse, kuid samuti paeluva tööna Kunstiakadeemiast toon välja Maria Alneki projekti Põltsamaa linnuse regenereerimise teemal (juhendajad Andres Alver, Indrek Rünkla). Väikeasula ajaloolises keskkonnas on muinsuskaitsealusele keerukale ehitisele raske uut funktsiooni leida; näiliselt kõige lihtsam on säilitada konserveeritud varemeid. Alnek astus oma tööga siiski sammu kaugemale kui pelk uue otstarbe leidmine. Oma üsna keeruka, samas tehniliselt läbi töötatud „majamasina” projektiga küsis ta arhitektuuri piiride ja olemisvõimaluse järele. Spekulatiivne projekt, mis tekitas paljudes vastakaid tundeid, mõjus enesekriitiliselt, et mitte öelda -irooniliselt; justkui materialiseerunud tühik, millele raske konkreetset tähendust omistada. Ometi peitus selles töös ennekõike arhitektuurne kvaliteet, mis ühendas nii tehnilised, funktsionaalsed kui ka esteetilised aspektid terviklikult ühe fantaasiaruumi piires.

Lõputöö potentsiaal ja arhitektuuri autonoomia
Hea arhitektuuriteemaline lõputöö sisaldab minu arvates kolme olulist komponenti: a) tehnilist taipu ehituslikes ja konstruktiivsetes küsimustes, b) praktilist meelt ruumiprogrammi lahenduste väljatöötamisel ning c) esteetilist, loomingulist tundlikkust. Suurepärane lõputöö suudab need komponendid mitte ainult sünteesida, vaid lisada sinna midagi, mis ületab nende kolme komponendi summa. See imaginaarne ülejääk on midagi, mille poole arhitektuur ja arhitektuuriharidus võiksid pürgida.

Ebaühtlust on kõigi kolme kooli töödes. Eriti TTÜ ja TTK tööde puhul paistab silma probleemi vähene fokuseeritus ning sellega kaasnev laialivalguvus, mida kohati asendab väga lihtsa, tüüpse ruumiprogrammi läbimäng. Ilma probleemi selgelt defineerimata on ka analüüsi raske teha ning järelduste (kui neid üldse tehakse) kvaliteet ei kannata kriitikat. Üks tüüpprobleeme näis olevat see, et lõputööde teoreetilises osas tehtud järeldused ei jõudnud arhitektuursesse projekti; uurimistööst tehtavad järeldused olid teisisõnu kas puudulikud või oli tudengitel raskusi nende ülekandmisega ruumikavanditesse.

Kriitika poolelt tooks esile veel tõiga, et makettide tase oli paiguti kahetsusväärselt nõrk. TTK tööde puhul tundus, et enamik makette oli tehtud käsitsi ja vähese vilumuse pealt. Kuigi oli üksikuid silmapaistvaid makette – eriti EKA tudengitel –, siis mitmete puhul ei artikuleerinud makett lõputöö peateemat. Ometi peaks nii graafiline materjal kui ka maketid keskenduma just kõige olulisema väljatoomisele.

EKA arhitektuuriharidus tõuseb tänavusi lõputöid vaadates esile eelkõige temaatilise fokuseerituse ja selgepiirilisusega – lõputöödes püüti leida ruumilisi lahendusi aktuaalsetele, ühiskonnaga resoneerivatele teemadele. Kõigi koolide tööde puhul jääb siiski puudu ruumilisest ambitsioonikusest. Kohati jääb mulje, et tegeletakse alalhoidliku, väikses mõõtkavas pragmaatilise toimetamisega, mille laiem mõju ühiskonnale on minimaalne. Ent arhitektuurikooli lõputöö kui üks noore arhitekti võib-olla viimaseid võimalusi demonstreerida oma fantaasiat ja kujutlusvõimet, võiks ju olla ruumiliselt ambitsioonikas, väita midagi praeguse ühiskonna ja lähituleviku kohta vähem või rohkem provokatiivselt. Arhitekt võiks olla see, kes sõnastab (ruumilisi) probleeme, mitte ei sörgi sotsiaaltöötajana kogukonna sabas. Loomulikult peab see protsess olema tagasisidestatud, kuid oma kõneõigusest loobumine vähendab arhitektuuri kui loomingulise valdkonna autonoomiat. Valdkond peab ise oma piire kaitsma, neid kehtestama, sest keegi teine ühiskonnas seda ei tee.

Ühiskond vajab arhitektuuri kui sõltumatut loomingulist distsipliini, sest selle kaudu käib ruumilise keskkonna mõtestamine. Kui arhitektuurivaldkond pihustub naaberdistsipliinide hulgas, kaob võimalus enesereflektsiooniks ja väheneb kultuurivälja mitmekesisus. Arhitektuurikooli lõpetajad võiksid demonstreerida võimekust sõnastada probleeme ise, panna paika arhitektuurne mänguruum ja -reeglid, teha lõputööga isikupärane ruumiline žest. Tegelik elu projekteerijana on niikuinii sedavõrd piiritletud ja raamidesse surutud, et kärbib loomingulisust - pole mõtet astuda vabatahtlikult nendesse kitsastesse raamidesse juba koolipingis olles.

Käesolev artikkel ilmus algselt arhitektuuriajakirjas MAJA, nr 2/2015, lk 82-85. Kõik siinsed illustratsioonid pärinevad Maria Freimanni magistritööst „Saatkond kui kaasaegne kaitstud keskkond linnaruumis”, juhendajad Martin Melioranski ja Renee Puusepp (Eesti Kunstiakadeemia, 2015). Illustratsioone on kasutatud autori loal.

© Maria Freimann