Hititabel 2013

Kommerts.
Esiteks. Mulle meeldib Justin Timberlake. „Strawberry Bubblegum“ on parim lugu „The 20/20 Experience“ esimese osa pealt. Selles loos tuleb eriti hästi esile Timberlake'i veres olev musta muusika tunnetus.



Teiseks. Mulle meeldib Koit Toome. Kohati. "Võitleja" on super-hästi produtseeritud ja kaasakiskuv poplugu.



Kolmandaks. Mulle meeldib "Disclosure". Ed MacFarlane'iga koos tehtud "Defeated No More" albumilt "Settle" paneb kokku deep house'i ja tiinekate magusa lüürika. Tulemuseks on vastupandamatu tantsulugu.

 
Mitte-kommerts.*  Kümme selle aasta lemmiklugu.
10. Toro Y Moi „Say That“ albumilt nimega „Anything In Return“



9. FaltyDL „Uncea“ albumilt „Hardcourage“. See album tuli küll vist juba 2012 lõpus, aga mis siis.



8. ESTA re-work Disclosure’i loost „Latch“



7. Sampha „Without“ EP-lt „Dual“. Young Turks on üks sümpaatsemaid plaadifirmasid hetkel.



6. London Grammar „Flickers“ albumilt „If You Wait“. Kuna vabaltsaadavat lugu ei leidnud, siis panen siia albumi põhiloo „Hey Now“.



5. James Blake „Overgrown“ samanimeliselt albumilt.



4. Wbeeza - Perfect High. Aasta parim bassikäik. Siin ainult lühilõik.



3. koht
Machinedrum „Center Your Love“ albumilt „Vapor City“. Mõnus, helge.



2. koht
Dean Blunt'i "Redeemeri" jätkualbumilt "Stone Island" kolmas lugu. Blunti live "Sõpruses" oli mitte liiga magus balsam katkistele südametele.



1. koht
FKA Twigs "How's That" EP’lt „EP2“. Vapustav. Young Turks taaskord plaadifirmaks.



Häid jõule ja head aastavahetust kõigile!

*Eristus kommertsi ja mitte-kommertsi vahel on tinglik.

Probleemidest ja eesmärkidest

Käesolev postitus on teatud mõttes tausta- või paralleellugu minu kaheosalisele artiklile „Eesti nüüdisarhitektuuri iseväärtus“ (vt Sirp 13.12.2013 ja 20.12.2013). Võtsin sotsiaalmeedias hiljuti kritiseerida Eesti Arhitektide Liidu aseesimehe Kalle Vellevoogi artiklit "Arhitektuurist, elukeskkonnast ja riigist" (vt Sirp 06.12.2013) ning EAL-i kommunikatsiooni laiemalt. Facebookis peetud vestlus keskendus eelkõige riigiarhitekti teemale ning minu peamiseks sooviks oli juhtida arhitektide tähelepanu puudustele riigiarhitekti vajalikkust puudutavas argumentatsioonis ning kommunikatsioonis. Nii Vellevoogi artikkel kui EAL-i poolne kriisikommunikatsioon laiemalt (st need juhud, kui EAL väljendab oma jõulisemaid seisukohti probleemsetes olukordades) on minu arvates kaldu sinna suunas, et kirjeldatakse, mis on valesti, et mis ei toimi, aga ei sõnastata konkreetseid vajadusi ega põhjendata neid avalikkusele arusaadaval moel.

Minu kriitika taustal on soov osutada sellele, kuidas oleks võimalik seista arhitektuuri kui kultuuriliselt tähtsa tegevusvaldkonna eest ning juhtida arhitektuuriinstitutsioonide tähelepanu tõigale, et pelgast probleemide kirjeldamisest on siinse arhitektuurikultuuri arendamisel vähe kasu. Selle asemel oleks vaja sõnastada eesti praeguse arhitektuuri kultuurilised tugevused ning nende toel püüda formuleerida eesti arhitektuuri tulevikuvisioon ning kaugemad, kuid seejuures konkreetsed eesmärgid. Kutsun EAL-i ja ka teisi Eesti arhitektuurielu asjaosalisi senisest selgemalt sõnastama, mida konkreetselt ja miks oleks Eesti arhitektuurivaldkonnas lähiaastatel vaja teha. Vabandan ette, et allolev tekst läheb kohati retoorika nüanssidesse ning võib tunduda formaalne (pelgalt arhitektuurielu korralduslikku poolt, mitte arhitektuuri „kõva sisu“ puudutav), kuid mu eesmärk on juhtida tähelepanu positiivse kommunikatsiooni ja täpse argumentatsiooni tähtsusele arhitektuurielu edendamisel.

RIIGIARHITEKT KUI NÄIDISJUHTUM
Kalle Vellevoogi artikkel „Arhitektuurist, elukeskkonnast ja riigist“ (Sirp 06.12.2013) kujutas endast pikka kirjeldust Eesti arhitektuurielu hetkeprobleemidest ning osaliselt ka tegevustest, mida EAL on viimastel aastatel ette võtnud probleemide lahendamiseks. Täpsete eesmärkide sõnastamiseks ning nende vajalikkuse põhjendamiseks tekstis eriti mahti polnud jäänud. Nii öelda positiivne programm – konkreetsed ettepanekud miks ja mida, tasuks konstruktiivsuse huvides (näiteks mõnes uues artiklis) ehk samuti sõnastada. Arvan, et avalikkus tahaks näiteks rohkem kuulda, miks EAL-i arvates riigiarhitekti institutsiooni loomine ikkagi vajalik on, mis on selle institutsiooni sisulised tegevused ja vastutus, tema tegevuse konkreetne eesmärk. Võib küsida ka teise nurga alt. Milliseid positiivseid tulemusi peaks andma riigiinstitutsioonide omavahelise koostöö parem koordineerimine ning seadusandluse ühtlustamine (arhitektuurivaldkonda puudutava osas)? Mis konkreetselt sellega kaasnema peaks, kui arhitektuurivaldkonda puudutav tegevus paremini korraldatud saab?

Riigiarhitekti teemal on ehk senistest kõige selgem vandeadvokaat Jüri Raidla artikkel „Riigiarhitektiga ruumi reostuse vastu“ (vt Sirp 05.05.2011). Raidla artikkel annab mitmekülgse ülevaate riigiarhitekti institutsiooni loomise tagamaadest, kuid sel tekstil on üks puudus – see on eelkõige avaliku halduse ja seadusandluse vaatepunktist kirjutatud ning fookus on peamiselt sellel, KUIDAS riigiarhitekti funktsioon olemasolevasse riigiaparaati sobituks. Selle tähelduse valguses tõden, et halduslike ja juriidiliste protsesside ning võimusuhete kirjeldamine iseloomustab ka paljusid teisi riigiarhitekti teemalisi kirjatükke. Üsna vähe aga räägitakse riigiarhitekti institutsiooni loomise sisulistest eesmärkidest ehk sellest MIKS seda vaja on, ning laiemalt, milles seisneb kvaliteetne elukeskkond, millised on selle väärtused ja nende hoidmiseks-edendamiseks tehtavad sisulised tegevused.

Riigiarhitekti institutsioon ei peaks ju olema eesmärk omaette – see on pigem vahend millegi saavutamiseks (kvaliteetsem elukeskkond, mitmekesine kultuur, ühiskondlik rahulolu). Raidla markeerib oma artikli alguses, et „ruum on väärtus“ ja et seda „ei tohi reostada“. Ent seda, milles ruumi väärtused seisnevad, ta ei kirjelda ning tõdeb, et see on raske.

Arvan, et tegelikult tuleks rääkida just sellest raskesti sõnastatavast ehk ruumi väärtusest, püüda sõnastada, millised on kvaliteetse ruumi, kvaliteetse arhitektuuri omadused ja ilmingud. Tuleks rääkida nii nendest kvaliteetidest, mis juba on ruumis (või arhitektuurielu tegevustes, hoiakutes) olemas, kui nendest, mille tekkimiseks alles soovitakse eeldusi luua. Peaksime püüdma kirjeldada ja mõtestada eesti arhitektuurikultuuri tugevusi, selle väärtuseid.

Praegusel juhul on diskussioonis peamiselt keskendutud seadusandlusele, võimuvahekordadele, sellele, kes mille eest vastutab. Vaja oleks selgemalt sõnastada MIKS riigiarhitekti vaja on, mis on need alusväärtused ja konkreetsed hoiakud, mida ta kaitsma ja edendama hakkab. Väljendid ja ütlemised nagu „ruum on väärtuslik“ ja „kvaliteetne arhitektuur“ vajavad lahti kirjutamist ja läbi vaidlemist. Leian, et oleks vaja kirjeldada ning mingi piirini kokku leppida Eesti arhitektuurielu praegustes tugevustes ning siinse arhitektuurikultuuri väärtustes. See ei pea olema lõplik loetelu, kuid sõnastatud ja mõtestatud kujul annaks võimaluse palju konkreetsemal tasandil argumenteerida ka riigiarhitekti või mõne teise arhitektuurielu korralduslikku poolt mõjutava institutsiooni vajalikkuse teemal.

Riigiarhitekti teemalisi artikleid-intervjuusid lugedes jäi mulle ka mulje, et tegemist on liialt ühesuunalise kommunikatsiooniga. Enamik sõnavõtte riigiarhitekti teemal on kindlas kõneviisis ja jätab nö suletud diskussiooni tunde, mulje, et keegi on arhitektuurivaldkonnas justkui lõpliku otsuse juba langetanud, et riigiarhitekt kui institutsioon on parim viis eesti arhitektuurielu murede lahendamiseks. Seepärast küsisin Facebooki vestluses asjaosalistelt protsessi tausta kohta ning selgus, et riigiarhitekti kui institutsiooni kontseptsioon on sündinud pika valdkondliku debati järel, mis on kestnud rohkem kui kümme aastat. Kontseptsiooni väljatöötamise initsiatiivi on hoidnud EAL ning selle läbitöötamisel aitas lõppfaasis aktiivselt kaasa just vandeadvokaat ja endine justiitsminister Jüri Raidla. Kalle Vellevoogi sõnul on kontseptsiooni tutvustatud ka enamikule Eesti arhitektuurielus osalevatele institutsioonidele ning saadud nende heakskiit. Korduvalt olevat EAL-i esindajad ka erinevate ministrite jutul käinud, kuid seni pole riigiarhitekti reform valitsuserakondade toetust leidnud.

FINANTSPOOL
Samuti tekkis mul küsimus riigiarhitekti reformi finantspoole kohta. Kõrvaltvaatajana on mul tunne, et riigiarhitekti reform oleks päris mahukas ning vajaks tugevat poliitilist tahet ehitus- ja planeerimissektoris toimuv ümber korraldada, samuti avaliku sektori poolset finantseerimisvalmidust. Vellevoogi sõnul tugineb riigiarhitekti loomise kontseptsiooni majanduslik pool Jüri Raidla hinnangutel, mille kohaselt dubleerivate tegevuste vähendamine peaks andma riigile olulise avalike kulude kokkuhoiu.

Hetkel on minu jaoks siiski ebaselge, kas reformi kohta on tehtud täpsem finantsprognoos nii a) puhtalt reformi enda kulude kui b) reformi oodatavate tagajärgede kohta. Kardan ka seda, et kui riigiarhitekti reform viiakse riiklikul tasandil läbi poolikult, siis tekib lihtsalt juurde üks riigiinstitutsioon, mida tuleb maksurahast ülal pidada ning mis halvemal juhul kujuneb järjekordseks bürokraatlikuks takistuseks arhitektide töös. Võib-olla oleks efektiivsem püüda olemasolevate struktuuride kaudu asju parandada?

ERA- JA AVALIKU HUVI KÜSIMUS
Riigiarhitekti puudutavas avalikus diskussioonis on siiani selgelt eristamata ka arhitektuuri kui ettevõtlusvaldkonna ning arhitektuuri kui avaliku kultuurivaldkonna küsimused. Mis suhe on riigiarhitektil arhitektide majandustegevusega? Kas riigiarhitekt hakkab tegema lobitööd Eesti arhitektuuribüroode jaoks? Milline on riigiarhitekti suhe teiste arhitektuurivaldkonna institutsioonidega? Ülejäänud ühiskonnaga? Teisisõnu, millisel moel põkkuvad riigiarhitekti institutsioonis era- ja avalikud huvid? Kalle Vellevoogi kinnitusel ei ole riigiarhitekti institutsiooni loomisel mängus eesti arhitektide otsesed majandushuvid. Riigiarhitekt peaks tema sõnul olema valdkondi ühendav institutsioon, mis laiapõhjalisele koostööle tuginedes seisab terve ühiskonna huvide ning ruumikultuuri kvaliteedi eest.

Kui kõik riigiarhitektile esitatavad ootused, mida erinevates artiklites on kirjeldatud, kokku panna, siis näib tekkivat üks väga suurt mõjuvõimu omav riigiasutus. Ma ei ole kindel, et võimu ja valdkondliku kompetentsi ulatuslik tsentraliseerimine väga hea on, sest see sisaldab ohtu, et see satub mõne konkreetse huvigrupi kätte. Mulle kui mitte-arhitektile tundub, et riigiarhitekti – kui see koht luua – esmane roll võiks olla nõuandev (eelkõige siis planeerimise ja avaliku sektori arhitektuuri osas).

Ma ei ole hetkel ei riigiarhitekti institutsiooni loomise poolt ega vastu, vaid kutsun eelkõige üles selgemalt sõnastama ja sisulisemalt põhjendama Eesti arhitektuurielu puudutavaid eesmärke ehk seda MIKS teatud tegevusi või muudatusi on vaja (muudatus ise pole ju eesmärk nagu eelpool sedastasin, vaid eelduse loomine mingi konkreetse tagajärje ootuses). Pelgast probleemide kirjeldamisest ei piisa muutuste esilekutsumiseks. Usun, et me kõik soovime, et ruumiline planeerimine oleks paremini läbimõtestatud ning koordineeritum ning selle saavutamiseks on erinevaid võimalusi, riigiarhitekti institutsioon on üks võimalik nende seas.

ÕIGUSEST OSALEDA DISKUSSIOONIS
Sain Kalle Vellevoogi ja Margit Mutso (arhitekt, EAL-i eestseisuse liige) päris tugeva ja emotsionaalse kriitika osaliseks, et julgesin EAL-i kommunikatsiooni ning riigiarhitekti teemal Facebookis sõna võtta. Sõltumatu arhitektuurikriitikuna on mul praegu võimalus rääkida vabamalt, kui mõne asutuse töötajana. Saan aru, et võin mõnele tundlikule kohale vajutada, kuid teen seda arhitektuurivaldkonna tugevuse ja mitmekesisuse huvides.

Kui EAL räägib riigiarhitektist kui kogu Eesti arhitektuurivaldkonna eest seisvast institutsioonist, siis oleks ju igati õigustatud, et riigiarhitekti kui institutsiooni vajalikkuse teemal võivad oma arvamuse kõrvalt öelda ka teised arhitektuurivaldkonnaga kokku puutuvad isikud, sest arhitektuurivaldkond ei puuduta ainult arhitekte. Asjasse otseselt puutuvatel on ehk küll enam informatsiooni selle kohta, kuidas asjad nii öelda tegelikult on, kuid see ei peaks välistama kõrval seisvate, ent huvitatud osapoolte arvamusi.

Kutsuksin siinkohal üles hoiduma sellest, et kedagi diskussioonist ära lõigata. Ka vähem informeeritud asjaosalistel võib olla midagi asjakohast öelda. Villu Reiljan olevat kunagi käskinud kunstnikel oma liistude juurde jääda. Olgu meil vaimujõudu arhitektuuriringkondades samasugusest suhtumisest hoiduda. (Vabandage see demagoogiline nüke.)

Soovin tähelepanu juhtida kommunikatsiooni ühele alustõele: see, kui vastuvõtja ei saa sõnumist aru, pole mitte vastuvõtja, vaid sõnumi edastaja ja/või sõnumi (ebaselguse) süü. Kui ühiskond, poliitikud ja arhitektuurivaldkonnaga kokku puutuvad inimesed pole aru saanud näiteks sellest, miks riigiarhitekti vaja on, siis pole see nende probleem, vaid 1) selle teema kommunikeerija ning 2) sõnumi ebaselguse probleem. Üldiselt on süüdlase otsimine väheviljakas tegevus, eelistaksin ümber häälestuda pigem sellele, kuidas luua paremad eeldused sõnumi kohalejõudmiseks.

Selleks, et laiem avalikkus saaks arhitektide muredest aru, on vaja kasutada argumente ja näiteid, millest valdkonnavälised inimesed samuti aru saavad. Näiteks Raul Järg püüdis riigihangete problemaatikat oma viimases artiklis (Postimees 07.12.2013) suisa „puust ja punaseks“ teha, aga eks näeb, kas see tekst laiemalt levib ja vastukaja saab. Pooldan igatahes seda, et jäetakse diskussioon avatuks, et antakse mõista, et ka teised arvamused on võimalikud ja vajalikud juhul, kui need on hästi argumenteeritud.

VALVEKOER OMA RIIGILE?
Margit Mutso väljendas arvamust, et EAL peabki riigiinstitutsioonide suhtes kriitiline olema, justkui valvekoer. Minu arvates on EAL-i käsitlemine valvekoerana aga väheviljakas, sest selline hoiak tugineb vastandumisele. Kes tahaks valvekoeraga koostööd teha? Pigem tuleks võtta hoiak koostöövalmidusele – EAL kui partner, mitte valvekoer. Pealegi, kelle eest me end vabas Eesti riigis peaksime kaitsma, peaksid arhitektid kaitsma? Ühiskond ei ole homogeenne tervik, ka Eesti ühiskonnas on palju erinevaid huvigruppe, mis kõik loodavad, et neil paremini läheks ning et neid ja nende väärtusi enam arvestataks. Üldjuhul pooldan pro-aktiivset (pealehakkavat, konstruktiivset), mitte re-aktiivset (tagantjärgi reageerivat, vastanduvat) tegevusviisi ja hoiakuid nendes asjades, mis puudutab ühiskonna institutsionaalset korraldust. Kui me tahame midagi paremaks muuta, siis peaksime seda ka positiivses võtmes sõnastama. Sama soovitan EAL-ile ja kõigile teistele arhitektuurivaldkonnas tegutsejatele. Me kõik koos olemegi Eesti riik ning see riik ei asu meist väljaspool. Muidu oleks me kui pagulased oma kodumaal.

KELLE ÜLESANNE ON TEHA ÜMBERKORRALDUSI JA KOOSTADA VISIOONE?
Erinevate strateegiliste dokumentide, seadusandluse, konkreetsete tegevuste ning nende rahastamise omavahelised ebakõlad on nii ehitus- ja planeerimisvaldkonnas kui meie riigihalduses tervikuna tõepoolest üks suuremaid murekohti. Kes selle eest otseselt vastutama peab, on minu jaoks hetkel ebaselge. Hoiduksin sellest, et kõiki puudusi poliitikute või riigiasutuste süüks panna.

Väide, mis on riigiarhitekti teemalistes artiklites mitmel korral läbi jooksnud, et riik peaks omama või kujundama tervikpildi, lükkab kogu vastutuse poliitikutele ja riigiinstitutsioonidele. Ühest küljest arhitektuurivaldkond kurdab, et eksperte ja spetsialiste ei kuulata, teiselt poolt tahetakse, et riik kujundaks visiooni. Siin on loogika viga, sest mõlemad variandid korraga pole võimalikud.

Isiklikult pooldan seisukohta, et konkreetne valdkond (antud juhul arhitektuurivaldkond) omab tervikpilti, loob erinevaid stsenaariume ja visioone, ning seejärel tihedas suhtluses riigiametite ning poliitikutega selgub, millised nendest nägemustest on ellu viidavad. Ehitatava keskkonna visioonide loomise juures peaks olema mitte ainult arhitektid, vaid ka planeerijad, sotsioloogid, ehitajad, insenerid – kõik huvigrupid, kes meie elamise ruumi kavandamises osalevad. Nagu arhitektuuri- ja disainikriitik Karin Paulus Facebooki diskussioonis tähelepanu juhtis, ei ole arhitektid üksi need, kes võiksid tervikpilti omada, seda luua.

Kordaksin oma eelpool väljendatud seisukohta, et ma ei ole praegusel hetkel otseselt riigiarhitekti institutsiooni loomise poolt ega ka selle vastu. Tõsi, selline institutsioon on mitmel pool olemas, kuid on ilmne, et koduses kontekstis peaksime lähtuma siinsetest vajadustest ning et üks-ühene mudeli ülevõtt pole põhjendatud. Seda on EAL ja Raidla oma visioonis ka arvestanud.

FOOKUS VAHENDITELT EESMÄRKIDELE
Nagu eelpool tähelepanu juhtisin, ei peaks arhitektuurivaldkonna haldussuutlikkuse parandamine riigiarhitekti institutsiooni loomise kaudu olema eesmärk omaette, vaid vahend millegi olulisema saavutamiseks. Iseenesestki mõista, et bürokraatiat võiks olla vähem ning asjakorraldused laabuda paremini. Paraku on riigiarhitekti ja arhitektuurivaldkonna ümberkorraldusi puudutav arutelu olnud retoorilisel tasandil väga operatiivne, st haldusküsimuste ja võimusuhete keskne - tegelenud vahendite, mitte eesmärkidega.

Mõistan arhitektide raskuseid nende igapäevatöös ning seda frustratsiooni, mis tekib, kui ei saa head ideed kvaliteetseks lõpptulemuseks vormida puudulike haldusmehhanismide tõttu, frustratsiooni, mis tekib sellest, kui ei saa luua ühiskonnale paremat elukeskkonda. Ent võib olla pole võimuringkonnad riigiarhitekti ideed (muude põhjuste nagu poliitiline tahe, hulgas) just seepärast omaks võtnud, et arhitektkond ise pole suutnud sõnastada piisavalt tugevaid alusargumente, miks riigiarhitekti vaja oleks. Mu jutu iva on selles, et kui arhitektuurivaldkonna asjaosalised ise ei sõnasta fundamentaalseid väärtusi ning nendele tuginevaid argumente piisava selgusega, siis ei pruugi ka pelk riigiarhitekti institutsiooni loomine soovitud tulemust tuua.

Üks selge puudujääk, mis ilmneb juhul, kui rääkida arhitektuurielu korraldamisest (sh riigiarhitekti institutsiooni loomisest) pelgalt halduslikust ja võimurollide jaotuse vaatepunktist (nagu seda tegi nt Raidla), on see, et teised grupid võivad sellisel juhul arhitektkonna initsiatiivi pelga grupihuvina tõlgendada, näiteks mõttekäik sellises stiilis: „Võib-olla on arhitektide riigiarhitekti institutsiooni loomise soovi taga 1) majandushuvid: riigiarhitekti olemasolu looks paremad eeldused loomingule orienteeritud arhitektide tellimuste kasvuks; 2) alateadlik tunnustusvajadus, autoriteediiha. Arhitektide frustratsioon on suur, tuntakse end abituna, ehitussektori vaeslapsena, vaese kunstnikuna. Tugev arhitektuuriinstants riigiaparaadi sees looks sümboolset kapitali ning aitaks paremini arhitektkonna huvide eest seista.“

Selleks, et taolist suhtumist valitsejate ja ülejäänud ühiskonna poolt ennetada, tuleks minu arvates taktikat muuta ning teha kahte asja: 1) selgemalt sõnastada riigiarhitekti institutsiooni ühiskondlik tähtsus ehk mida konkreetselt meie ühiskond riigiarhitekti institutsiooni loomisega võidab; 2) arhitektkond peaks oma selja taha saama laiema toetajaskonna: näiteks erinevate loomevaldkondade erialaorganisatsioonid aga ka ehitussektori teised osapooled.

Enne suuremaid ümberkorraldusi peaksime defineerima need väärtused, hoiakud ja tegevused, mida peame eesti nüüdisarhitektuuris oluliseks, sõnastama need tugevused, millest uue institutsiooni loomisel ning seniste puuduste eemaldamisel kõige enam kasu tõuseb. Seejärel peaks püüdma veenda nii valitsejaid kui laiemat avalikkust neile mõlemaile mõistetavas keeles ning nende huvisid teadvustades. Kindlasti tuleks hoiduda probleemide kirjeldamisel erialaspetsiifilisest seisukohast (näiteks stiilis, et „Eestis on täna arhitektina võimatu töötada, ühiskond ja valitsejad on arhitektuurivaenulikud, keegi arhitekte ei tunnusta“) ning kirjeldada neid hoopis laiemas ühiskondlikus raamistuses (nt nagu Kalle Vellevoogi artikli viimane lõik).

VAJADUSEST SÕNASTADA VÄÄRTUSED JA TUGEVUSED
Miks ma väärtuste ja tugevuste kirjeldamist oluliseks pean? Tänane maailm on bürokraatia ja materiaalsete väärtuste poole kaldu, ühiskondlikud mehhanismid on üha enam taandatud palju kirutud Exceli tabelitele ning mõõdetavatele väärtustele. Siiski on säilinud teataval määral ka nähtus, mida ma nimetaksin sõna jõuks. Sõnal ja argumentatsioonil on kaalu, kui neid kasutada oskuslikult.

Arhitektuuri kultuurilise väärtuse eest seismine on bürokraatlike ja kvantitatiivsete meetoditega väga vaevaline, kuid hästi sõnastatud argumentidega ehk siiski võimalik. Ma usun, et arhitektuuri kultuurilise väärtuse täpsem sõnastamine ning oskuslike argumentide leidmine selle kaitseks, aitab kaasa eesti arhitektuurikultuuri säilimisele ja arengule. Kui me oskame oma valdkonna tugevused lihtsalt sõnastada, siis saavad ka poliitikud ja ülejäänud ühiskond sellest paremini aru (või on vähemalt suurem lootus selleks).

Ehitajatel ja teistel ehitussektori osapooltel võib võimuringkondades küll olla arhitektidest suurem lobitöö võimekus, ent just seepärast on oluline luua tugev argumentide baas ning otsida liitlasi nii valdkonna seest kui väljastpoolt. Luua tugevam meeskond, tekitada laiemapõhjalisem huvi ning formuleerida see, mida ka teised valdkonnad, ühiskond tervikuna näiteks riigiarhitekti institutsiooni loomisega võidab. „Kvaliteetne ehitatud keskkond“ on liialt üldsõnaline eesmärk. See ’kvaliteet’ on vaja sõnadesse panna, et seejärel oskuslikult selle kaitseks argumenteerida ning mitte piirduda pelga haldus-korralduslike tegevuste kirjeldusega.

Olen seisukohal, et riigiarhitekt on vaid üks võimalik lahendus konkreetsetele probleemidele. Asju, mis vajaks Eesti arhitektuurivaldkonnas ümbervaatamist on veel, ning mis peamine, praegu on mu meelest õige aeg mõelda visionäärselt ja suuremate eesmärkide tasandil. Institutsionaalsed ümberkorraldused peaksid järgnema alles siis, kui eesti nüüdisarhitektuuri visioon ning lähituleviku prioriteedid on sõnastatud. Peaksime küsima, mis on eesti nüüdisarhitektuuri suurimad väärtused ja tugevused. Kui suudame nendes valdkonna siseselt teatud maani kokku leppida, siis võiks see tugevuste komplekt saada aluseks tulevikueesmärkide sõnastamisel ning esmatähtsate rakendustasandi tegevuste planeerimisel. Nendest peaks siis omakorda lähtuma institutsionaalsed ümberkorraldused (olgu riigiarhitekt, arhitektuurikeskuse ja -muuseumi võimalik liitumine vm).

SIRBI ARTIKKEL
Oma artiklis „Eesti nüüdisarhitektuuri iseväärtus“ püüan Eesti arhitektuurielu hetkeseisule läheneda just selle kandi pealt, et mida oleks vaja teha selleks, et Eesti arhitektuurielu paremini ümber korraldada, milliseid eeldusi on selleks vaja luua. Nagu öelnud, peaksime esmalt senisest konkreetsemalt sõnastama eesti nüüdisarhitektuuri väärtused ja tugevused. Püüan seda oma artiklis teha ning loodan, et see saab ka vastukaja, mida emotsionaalsemat ja argumenteeritumat, seda parem.

Artikli kirjutamisel oli mul kaks peamist eesmärki: a) püüda kombata ja leida argumente arhitektuuri kui kultuurilise, loomingulise tegevuse kaitseks ning b) välja pakkuda eesti nüüdisarhitektuuri kui kultuuripraktika tugevused ja konkreetsed, rakendustasandi eesmärgid, mida ise pean tuleviku seisukohalt kõige tähtsamateks. Minu argumenteerimisviis, tugevuste loetelu ning väljakäidud eesmärgid pole loomulikult lõplikud, vaid üks tagasihoidlik katse arendada diskussiooni ning sõnastada seda tähendusvälja, mis laiub tolle poolmüstilise "kvaliteetse arhitektuuri" mõiste taga.

Artiklis määratlesin arhitektuur tähendusväljana, millel on neli peamist komponenti (1) kultuur, 2) teenus, 3) rakendusteadus, 4) avalik haldus ja planeerimine). Keskendusin neist esialgu vaid kultuurilisele mõõtmele, sest see on nii öelda kõige hapramas seisus, raskesti sõnastatav ning kipub kaduma teiste komponentide vahel. Selleks, et saada tervikpilt eesti arhitektuuri praegusest "tervisest", tuleks kriitiliselt analüüsida ka arhitektuuri tähendusvälja teisi mainitud komponente, sest neist igaühel on oma spetsiifilised väärtused, tugevused ning arengusuunad. Analüüsi tulemused võiks visualiseeruda ruumilise maatriksina, näiteks nagu see pildil olev Calabi-Yau muutkonna 3D mudel. :D Ehk aitaks see mudel kergemini aru saada, millises seisus Eesti arhitektuurielu hetkel on, ning äkki isegi otsustada, kuhu ja kuidas võiks see edasi areneda.

Vabadus mõelda arhitektuurist: arhitektuuriajakiri MAJA 2014-2018

Avaldan visiooni, mille esitasin arhitektuuriajakiri MAJA peatoimetaja konkursile. Olgu siinkohal õnnitlused ja tervitused saadetud arhitekt Katrin Koovile, kes minu ja veel mitme teise kandidaadi seast välja valiti.

1. tees: Arhitektuur on autonoomne loominguline distsipliin, mille tuumaks on ruumiliste vahenditega mõtestada ühiskondlikke ja kultuurilisi protsesse. Arhitektuur omab sisemist väärtust sõltumata sellest, milline on tema panus ettevõtluse, rakendusteaduste või elukeskkonna kavandamise valdkondadesse. Arhitektuurne mõte on vaba.

2. tees: Arhitektuuriteooria (kriitika, esseistika, ajalugu) on autonoomne loominguline distsipliin, mille tuumaks on sõnade ja mõistete abil mõtestada arhitektuuridistsipliini toimimist. Arhitektuuriteooria omab sisemist väärtust sõltumata sellest, milline on tema otsene mõju arhitektuuridistsipliinile. Arhitektuuriteoreetiline mõte on vaba.

Hiljuti küsis ameerika päritolu arhitekt Peter Eisenman: What is the project of intellection in architecture today?  ("Milline on nüüdisarhitektuuri intellektuaalne ülesanne?") Eisenman päris arhitektuuri ja teooria kooseksistentsi võimaluse järele, seda, kas on veel kohta, kus saaks arhitektuurist vabalt mõelda, et kas on veel inimesi, kes seda teeks. Too raskesti eesti keelde tõlgitav küsimus väljendas Eisenmani kirge näha paika, kus arhitektuurile ei seata piire, tegevusi, mis mõtestaks arhitektuuri tänast rolli ning inimesi, kes väärtustaks arhitektuuri loomingukeskse kultuuripraktikana. Eisenman ja tema vestluskaaslane Mark Wigley jõudsid järeldusele, et vahest on taoliseks sõltumatuks kohaks jäänud veel vaid arhitektuurikoolid, sest turumajanduse ja avalikkuse surve on seal leebem kui mujal (arhitektuuribüroodes, meedias, avalikus sektoris).

Jättes Eisenmani ja Wigley järelduse hetkeks mõttelistesse sulgudesse, küsiksin minagi, kas on tõesti nii, et arhitektuurist ei saa enam vabalt mõelda, mõelda moel, mis ei pihustaks arhitektuuri tuhande teise distsipliini haardes ja kaotaks tema identiteeti? Kas tänases maailmas on veel ruumi arhitektuurile, mis ei oleks allutatud säästlikkuse, teenusepakkumise, kogukondliku planeerimise, digitaalsete tehnoloogiate, kinnisvaraarenduse, kommertsmeedia ja muude valdkondade huvidele ning kas ei peaks me neid kõrvalerialasid käsitledes lähtuma eelkõige arhitektuuri kui distsipliini huvidest?

On arhitektuur kaotanud oma ruumilise, ideelise ja verbaalse pinnase? Kas saame veel rääkida arhitektuurist kui loomingust, kui kultuuri osast, mis ruumiliste vahenditega mõtestab meie tänast elu? Mina usun, et saame. Saame siis, kui anname selleks ruumi, ning usun, et just ajakiri MAJA võiks olla taoliseks paigaks. MAJA võiks olla kohaks, mida võiksime heatahtliku aedniku kombel harida, hooldada seda kui paika, mis jätab ruumi arhitektuurile. MAJA võiks olla koht, kus on vabadus mõelda arhitektuurist.

PROBLEEM
MAJA on Eesti arhitektuurikultuuris küll mõõdukalt prestiižses, kuid siiski suhteliselt passiivses rollis. See olukord võiks olla teisiti. Me võiks tihedamini kuulda inimesi küsimas „Kuule, kas Sa uut MAJA juba lugesid?“. MAJA ei pea olema arhitektuuri reklaambrošüür ning Triin Ojari juhtimisel on sellest viimase kümnendi jooksul suudetud ka hoiduda. Samas võiks MAJA senisest rohkem julgeid ja provokatiivseid seisukohavõtte pakkuda.

Ajakiri on diskussiooniplatvorm ning omab ülejäänud arhitektuurielu suhtes teistsugust vabadust, võimalust end kehtestada sõna, pildi ja joonise kaudu. MAJA ei ole mitte ainult ideede ja mõtete vahendamise, vaid nende genereerimise koht. MAJA on vaba arhitektuurimõtte paik.

MAJA ei peaks piirduma pelgalt arhitektuurimaailma peegeldusega, vaid olema müütide looja ja purustaja, võtma julgelt ette uusi teemasid, seadma sihte, provotseerima. MAJA vajab nii intellektuaalset kui vormikriitilist teravust, timmitud häälestust nagu Stradivariuse viiul. MAJA kuub tuleb tolmust puhtaks pühkida.

IDEOLOOGIA
Arhitektuuri ja teooria suhe, mis pürib neutraalse, tasakaalu suunas, lahustab teooria ning alandab arhitektuuri väärikust. Arhitektuuri ja teooria suhe peaks pigem olema dialektiline, lahendamatu, alati uusi tähenduskihte avav vastasseis, mis säilitab teatava positiivse, loova hõõrdumise. MAJA võiks olla selliseks pinnaks, mis talub toda dialektilist loovat vastaspinget, sest arhitektuuritekst, mis pelgalt kirjeldab ja serveerib arhitektuuri, on igav just nii, nagu hoone, mis liiga kujundlikult edastab oma ideed (Venturi part).

Minu sooviks on lasta arhitektuuril jääda arhitektuuriks ning teoorial teooriaks. Teooria, olgu siis lühikese arvustuse või pika süvaanalüüsi näol, ei saa arhitektuurile otseselt midagi lisada, kuid ta saab luua pinnase, mis laseb arhitektuuril paremini esile tõusta arhitektuurina. Teooria saab arhitektuuril sundida end justkui kokku võtma, ennast veenvamalt oma tões meile näitama (Heideggeri kreeka tempel). Ning vastupidi, arhitektuur sunnib ka teoreetikut end täppis-häälestama, leidma õiget diskursust ja väljendusviisi. Ei saa öelda, mida iganes.

Teksti alguses esitasin oma isiklikud „teesid“ arhitektuuri ja arhitektuuriteooria olemuse kohta. Noist alusteesidest  lähtuvalt näen MAJAl eesti arhitektuurikultuuri edendajana kahetasandilist rolli: olla nii arhitektuurse kui arhitektuuriteoreetilise mõtte viljeluspind. Näen MAJA ennekõike kultuuriajakirjana, mille eesmärk on väärtustada arhitektuuri loomingulise distsipliinina ning levitada arusaama, et arhitektuur on lahutamatu osa eesti nüüdiskultuurist, meie kaasaegsest mõttemaailmast, meie ruumilisest argipäevast.

TEGEVUSPLAAN
Detailsemad ideed pakun Solnessile välja siis, kui peaksin osutuma valituks, kuid olgu järgnevalt esile toodud valik konkreetseid mõtteid selle kohta, mida MAJAs sooviksin teha, milliseks ajakirja ja selle rolli muuta.

KÄSITLETAVAD TEEMAD
MAJAs võiks hakata regulaarselt ilmuma Eesti kaasaegseid arhitekte tutvustavad lood, justkui väikesed portfooliod ajakirja vahel (nt 12-14 lk). Kuivõrd väga vähestel siinsetel arhitektidel on olnud võimalus oma trükise väljaandmiseks, siis täidaks see kindlasti tühimiku Eesti nüüdisarhitektide loomingu tutvustamisel.

MAJA võiks tihedamalt siduda eesti ja rahvusvahelise arhitektuurielu temaatika. Senisest enam vestlusringe ning intervjuusid välisarhitektide ja kriitikutega on debati loomiseks väga olulised. Samas ei pea ma esmatähtsaks ei välismaiste sündmuste ega arhitektuursete projektide detailset tutvustamist. Välismaised objektid ja üritused saavad rahvusvahelises arhitektuurimeedias kajastusi niigi ning siinsele publikule on välisteemadest mõtet tutvustada ainult seda, mis siinse kontekstiga haakub.

Samuti võiks ärgitada teoreetilisema mõtte tihedamat sidumist vastvalminud hoonetega. Enamik eesti uuest, ka MAJAs ilmunud arhitektuurikriitikast on väga kirjeldava ja pealiskaudse loomusega, halvemal juhul kesised edasiarendused projekti seletuskirjast. Näiteks MAJAs nr 3-2013 oli ainult üks artikkel, mis aktiivselt teoreetilise tasandi sisse tõi (Ingrid Ruudi tekst TAB-i kuraatorinäitusest). MAJA võiks aga olla koht, mis seob arhitektuurse praktika tihedamalt teoreetilise raamistusega.  Ma ei pea silmas ülikeerukaid filosoofilisi arutlusi, vaid lähenemisviisi, mis suudab ühendada arhitektuurse idee mõne teise mõttehorisondiga. MAJA võiks olla koht kvaliteetse, oskuslikult ja vaimukalt kirjutatud arhitektuurikriitika jaoks.

PÄEVAKAJALISUS
Põhifookus peaks jätkuvalt olema nüüdisarhitektuuril, kuid eesti arhitektuuriajaloo temaatika võib mõõdukas koguses samuti kajastust leida. MAJAst ei saa kindlasti muinsuskaitse ega arhitektuuriajaloo valdkonna hääletoru ning ajakirja temaatiline fookus peaks ka tulevikus olema kaasajal. Ajalooteemadest võiks käsitleda vaid neid, mis on asjakohased tänase arhitektuurikultuuri vaatevinklist.

AVALIK IMAGO
MAJA peaks senisest jõulisemalt täitma Eesti tähtsaima arhitektuuriajakirja rolli. Kuluks ära teatav annus eneseteadlikku arrogantsust, julgust olla suunanäitaja ning debatilooja.

Senisest enam tuleks ennast keerata avalikkuse suunas. Kuivõrd enamik eelarvest tuleb avalikest vahenditest (Kultuurkapital), siis võiks ka ajakirja sisu olla kergemini kättesaadav (eelkõige veebilehel). See annaks Eesti avalikkusele positiivse signaali, et raha on läinud õigesse kohta. Suurem lugejate ja veebilehe külastajate arv omakorda annab Solnessile võimaluse müüa enam reklaami.

KRIITIKAPREEMIA JA JOONISTUSTE VÕISTLUS
MAJA võiks võtta initsiatiivi arhitektuurikriitika ning -esseistika populariseerimisel. Võiksime asutada MAJA arhitektuurikriitika preemia ning korraldada kord aastas avaliku võistluse nii professionaalidele kui muudele huvilistele, samuti võiks kaasata noored, näiteks gümnaasiumiastme õpilased.

MAJA võiks võtta korraldada ka arhitektuursete joonistuste ja graafika võistluse (renderdusest akvarellini). Visuaalne materjal on hea viis tõmmata suurema publiku tähelepanu, väärtustada ja teha põnevaks uut arhitektuuri. See annaks arhitektidele ja visualiseerijatele võimaluse vabal teemal oma ruumifantaasiaid realiseerida ning neid publikule näidata. Sedalaadi võistlusi toimub ka mujal maailmas ning enamasti on need publiku hulgas väga populaarsed. Töid võiks eksponeerida näitusel ning loomulikult ka ajakirjas ning veebiküljel.

VESTLUSRINGID
MAJA egiidi all võiks korraldada teisigi avalikke sündmusi. Solnessi või MAJA egiidi all võiks alustada näiteks vestlusõhtute ning arhitektidega kohtumiste sarja korraldamist. Vestlusringides võiks käsitleda aktuaalseid teemasid, mis ajakirjas kajastatud saavad. Kui vahendid selleks olemas, siis oleksin valmis peatoimetajana vestlusringe vedama. Usun, et see tõmbaks nii ajakirjale kui Solnessile positiivset tähelepanu.

AJAKIRJA KUJUNDUS
Arvan, et MAJA kujundus vajaks värskenduskuuri. Formaat võib jääda samaks ning kiiksuga, nutikate esikaante traditsioon väärib jätkamist. Samas võiks luua vaheldust dünaamilisema küljenduse ning kirjatüüpidega. Fotode ja graafika kvaliteet võiks olla senisest veel täpsemini ja elegantsemalt välja timmitud.

KEEL
Ajakiri võiks muutuda läbivalt kakskeelseks, et jõuda suurema rahvusvahelise publikuni. Keeletoimetaja tähtsus peab tõusma, sest MAJA viimaste aastate numbrites on tihtipeale olnud lihtsaid kirja- ning stiilivigu.

LEVI
Ajakiri võiks senisest atraktiivsemal ja aktiivsemal moel levida ka internetis (veebilehe uuendamine). Trükiversiooni ja veebiversiooni tuleks käsitleda teineteist täiendavatena. Eesmärgiks võiks olla eestikeelse auditooriumi kahekordistamine ning ingliskeelse auditooriumi viiekordistamine aastaks 2018.

FINANTSIDEST
MAJA perspektiivseks eesmärgiks võiks olla senisest suurem omatulu teenimine nii reklaamimüügi kui läbimüügi kaudu.

TAGASISIDE JA SUHTLUSPLATVORMID
Pean tähtsaks lugejate tagasisidet nii ajakirja sisulise arendamise kui publiku kasvatamise ja nende eelistuste seisukohast. Juhul, kui seda pole tehtud, siis sooviksin, et Solness telliks põhjaliku lugejauuringu, mille tulemusi 2014. aasta II poolest ajakirja koostamisel juba arvestada.

Tagasiside osas on fundamentaalse tähtsusega veebiplatvormide arendamine (koduleht, sotsiaalmeedia). Kuigi maailmas on viimase 5-6 aasta jooksul tekkinud mitmeid lokaalseid, kultuurilise orientatsiooniga arhitektuuriajakirju (vt nt näitust Archizines, mis eksponeerib originaalseid arhitektuuriajakirju),  on nende kättesaadavus tihti piiratud, postikulud suured ning kvaliteetne sisu ei jõua seetõttu suurema lugejaskonnani.

MAJAs võiksime püüda ühendada kvaliteedi ja senisest laiema auditooriumi. Trükiversiooni ja veebilehte käsitleksin ühe terviku kahe osana, mündi kahe küljena. Peaksime püüdma kaardistada ja defineerida trükiväljaande publiku ning samamoodi ka veebipubliku.

On ilmne, et veebis on kergem läheneda keskmisest nooremale ning mitte-spetsialistist arhitektuurihuvilisele. Ajakiri ja veebileht võivad nii sisu kui vormi osas seetõttu teatud määral erineda. Mulle isiklikult on väga sümpaatne Domuse ajakiri, mille trükiversioon on suhteliselt traditsiooniline, kuid koduleht  väga värske ning pole infoga üle koormatud (Tõsi, Domuse puhul on veel see eriline, et neil on erikeelsed väljaanded, mis sisu poolest osaliselt erinevad. Domuse veebikülg on siiski ainult kakskeelne.)

MAJA POSITSIOON SOLNESSIS
MAJA võiks ennast ambitsioonika, regulaarse ja aktuaalse arhitektuuriajakirjana kujundada Solnessi lipulaevaks, trükiseks, mis seab positiivsesse valgusesse kogu kirjastuse tegevuse. Hetkel on MAJA Solnessi tuhm teemant, mis ootab läikima löömist. Usun, et ühtse meeskonnaga suudaksime seda nelja aasta jooksul teha. Õigupoolest võiks seada pikemaidki eesmärke (vähemalt 2020), sest inimeste meediakäitumine on inertne ning uuendused vajavad mõjule pääsemiseks aega.

ISIKLIK AMBITSIOON
Soovin ennast teostada MAJA toimetajana, sest soovin olla rollis, kus saan olla kontaktis suurema publikuga, kuid vahendada ja sõnastada publiku soove ka arhitektidele. Mulle meeldib olla teooria-praktika telje keskel, seal, kus toimub intensiivne suhtlus eri keelte, maailmade, väärtushinnangute ja eluhoiakute vahel. MAJAs näen end  arhitektuurikultuuri tõlgi ja vahendaja, aga ka probleemipüstitajana. Arvan, et ajakirja ühiskondlik ja kultuuriline roll peaksid senisega võrreldes kasvama. Soovin ajakirjal aidata seda rolli täita julgel, poleemilisel ja avatud moel.

TÖÖLE ASUMISE AEG
Kuivõrd olen hetkel lõpetamas magistriõpinguid Helsingi Ülikoolis, siis saaksin MAJAs aktiivse tööga alustada juunis 2014.

Pakuksin 2014. aasta kahe esimese numbri võimalike külalistoimetajatena välja Johan Tali, Johanna Jõekalda ning Siim Tuksami, kes on Veneetsia 2014. aasta arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorid. Nemad võiksid teha numbri, milles kajastavad ja käsitlevad Eesti ekspositsiooni temaatikat, püstitavad probleemi enne näituse algust. Võib kaaluda topeltnumbri 1-2/2014 tegemist ning kui kuraatorid ja Eesti Arhitektuurikeskus sellega nõustuvad, siis seda ajakirjanumbrit biennaali raames aktiivselt levitada.

Juhul, kui tegemist ei oleks topeltnumbriga, siis teiseks külalistoimetajaks soovitaksin Veronika Valku, kes on peatselt lõpetamas oma doktoriõpinguid ning võiks oma teemast lähtuvalt ühe temaatilise numbri koostada.

Lugupidamisega,
Carl-Dag Lige,
novembris 2013

Kultuurirahvas kõverpeegli ees

Ma eile NO99 teatris ei käinud, kuid selles jutusaates sõnastati mitmed teemad, millele olen ise viimase 10 päeva jooksul palju mõelnud. Näiteks võimu ja vaimu vastandamise tinglikkus. Tegelikult on ka vaimul ehk kultuuriinimestel oma võim, olgugi, et teistsugune, ning see eeldab samuti vastutamist.

Ka on saates tabav võrdlus loomeliitude ja parteide vahel. Kuidas on näiteks Eesti Arhitektide Liidus või Eesti Kunstnike Liidus asi sisedemokraatiaga? Või värske vere, arvamuste paljususe, teovõimega? Milline on loomeliitude mandaat esindada kogu kultuurivaldkonda? Selliseid teravaid küsimusi on veel.

Üks teema, mis raadiosaates otseselt jutuks ei tulnud, on must-valged vastandamised, demoniseerimine, häbimärgistamine. Milleks pilgata Sven Grünbergi ja teisi, kes on avalikult julgenud sõna võtta, kuid pole diskussiooni lukku löönud, üheselt poolt valinud, Langi ja Kenderit hukka mõistnud vmt?

Kuidas saab poliitikule ette heita sisulisest dialoogist loobumist, kui ise tehakse sedasama vestluskaaslase häbimärgistamisega? Võiks ju arvata, et tänases maailmas on võimalik valida rohkem kui kahe arvamuse vahel. Aga vahel - eriti sotsiaalmeedias ringi vaadates - tundub, et mitte. Võiks ju ometi arutleda kirglikult, ent sisuliselt, mitte teisi sildistades ja spekulatsioone tekitades, neid võimendades.

Mul on kahju neist inimestest, kes said Sirbi skandaalis teenimatult kannatada, kuid ma olen kaugel sellest, et näiteks Kenderit või Langi kõiges ja üheselt hukka mõista. Kaugel sellest, et Sirbis endise olukorra täielikku taastamist taga igatseda, kaugel sellest, et loomeliitudega kõiges kaasa ujuda. (Täpsuse huvides - kuulun ka loomeliitu, olles Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu liige.)

Praegust olukorda võiks võtta kui võimalust kultuurielu üle järele mõelda, võtta kui võimalust ka kultuurirahval endal peeglisse vaadata ning oma hoiakute ja suhtumiste üle järele mõelda. Kas meil ikka on alati ja kõiges õigus? Kas vaim ja võim on alati nii üheselt defineeritavad? Kas eksisteerib tõesti ainult üks tõde? Õigupoolest millised on need teemad, millest oleks vaja, kuid me tegelikult ei taha, rääkida?

Fotol Ateena agoraa. Allikas: Wikipedia.

Lauttasaari Water Tower: in Defence of the Cultural and Architectural Landmark

Having heard from a friend that the municipality of Helsinki has decided to demolish the elegant Lauttasaari water tower, I felt severely disappointed. As an architecture historian I would hereby like to argue against the municipality’s decision. In my opinion, demolition of the water tower doesn’t make sense in neither cultural nor economic terms, because the building, despite its current condition, is architecturally and culturally valuable.*

Reasons to save the water tower
The Lauttasaari water tower was designed by architect Ossi Leppämäki and engineer Paavo Simula in 1956-57 and put into use exactly 55 years ago, on 13 November, 1958. A mushroom-shaped building has two large reservoirs which during their use ensured water pressure and supply for the neighbouring areas. The water tower’s main architectural value comes from its innovative building technique. According to Ville Elomaa, it is one of the first buildings in Finland built with pre-stressed reinforced concrete. The tower is also valuable because of its futuristic form – it is a modern and elegant architectural icon which designates Lauttasaari in the wider urban landscape of Helsinki.

The water tower is not only a visual symbol in landscape but also a cultural icon that has become part of the local identity and folklore. At least three generations of local citizens have grown up in Lauttasaari, having the water tower as a silent and friendly witness to their daily routines and personal lives. After its removal from the water supply system, the tower has been used as a venue for art events, most remarkable of which has been the light installation “Water Flower” (2000) by the Dutch artist Harry Hollands. The water tower has also become part of popular culture through different cartoons, logos and even comedy shows. Through the years guided tours have provided occasional access to the tower. Therefore, one could say that the cultural importance of the now 55-year-old water tower has grown in time and could provide a good basis for its future use not only as a building but also as a cultural symbol of Lauttasaari.

Positive scenario for the future
Allow me a small side-step to the southern bank of the Gulf of Finland. Last year, a newly renovated building of the Estonian Maritime Museum opened in the former seaplane hangars at the Seaplane Harbour in Tallinn. Before the renovation, the historical reinforced-concrete structure of the hangars was in a terrible condition. Yet, architects (KOKO Architects) and engineers (from the Technical University of Tallinn) found an excellent solution to save the building and after three years of intensive renovation the museum opened its doors in May 2012. There was a lot of scepticism before the renovation works began but the newly opened museum building stood up to the critique. It has turned out to be an international success not only in terms of architectural and engineering solutions but also in terms of its cultural significance and visitor numbers.

The water tower in Lauttasaari is of course a very different building in terms of size and possible use if compared to the Maritime Museum in Tallinn. Yet, the success of the museum in Tallinn shows that even a building in a bad condition can have a chance not only to survive but provide new cultural as well as economic value for the local area. In order to do that, you just need a good idea and willingness to implement it.

In order to save the Lauttasaari water tower as architecturally and culturally important building, it certainly needs a new function. Mere conservation is probably not enough, because it fails to provide functional flexibility and add new cultural as well as economic value. To get the water tower back in use, it needs not only conservation or renovation, but a severe reconstruction by adding newly designed spaces.

I’d personally suggest the Helsinki municipality to cancel the demolition plan and instead organize a two-phase architectural competition. The first phase could be an ideas’ competition in order to find a suitable function as well as a broader vision for the building and its surroundings. The second phase should focus on architectural design and implementation of ideas from the winner(s) of the first phase. It is important that local inhabitants are included and have the possibility to envision the future of the Lauttasaari water tower. Therefore I suggest the first, ideas’ phase of the competition to be also open to non-professionals.

Lauttasaari doesn’t have many architecturally interesting buildings. Demolition of the water tower would impoverish its local surroundings and urban environment. If the currently closed water tower was reconstructed and opened to public, it could establish itself as one of the cultural and architectural landmarks of Lauttasaari.

Further information
Ville Elomaa “Lauttasaaren vesitorni”. Lauttasaari-Seura, 2009.
Lauttasaaren vesitorni puretaan keväällä. Helsingin Sanomat, 9 September 2013.
Seaplane Harbour in Tallinn, KOKO Architects.

*This article was originally published in the Lauttasaari newspaper on 21 November 2013. Photos for the current blogpost were taken from Wikipedia.

Water tower in the landscape of Lauttasaari. Photo: Wikipedia

Friction in Public Space

Reflections to the lecture by Pier Vittorio Aureli, AA, London, 13.11.2013

We should consider public space not only as a representation and platform of the common, i.e. as a (relatively) free and neutral, consensus-defined space for public activities, but also as a governmental tool to boost economic development and implement social control.

Friction between 1) the necessity of investments (financial capital), 2) a degree of social consensus (collective) and 3) methods of control (governance) seems to constitute the defining matrix of the (capitalist) urban condition to this very day.

Can we recognise the contemporary tools, technologies and methods meant to boost economy and implement social control? What is the role of the digital in relation to the collective vs. the capital & control aspects of our contemporary city?

Konsensuskultuur

Tänase Eesti Arhitektuurikeskuse välkloengu põhjal võiks arvata, et Eestist ongi saanud turvaline põhjamaa, riik, kus kõik on ühel meelel ja õnnelikud. Mitte arhitektuur ja REVOLUTSIOON, vaid arhitektuur ja KONSENSUS oleks pidanud õhtu pealkiri olema. Isegi Visible Solutions'i tööde kapitalismikriitiline sisu hakkab oma üle-estetiseeritud vormi taha ära kaduma. Arhitektuurist otseselt ei räägitud, avalik ruum ja kodanikualgatus jäid märksõnadena kõlama.

Olukord meie riigis "normaliseerub", vabakond teostab ennast, üksteise vastu ollakse viisakad, liialdusi ja ekstravagantsusi ei soosita, sest see on piinlik ja ebasünnis. DIY mentaliteet ja vintage esteetika on ülevoolav. Kas selles olukorras on revolutsiooni üldse vaja? Kui jah, siis milles see seisneks? Ma ei tea. Aga ma igatahes igatsen neid tüüpe, kes oskavad esitada küsimusi asjade sügavamate põhjuste kohta. Seada olemas olevat kahtluse alla.

Le Corbusier' "Vers une architecture"'i (1923) tööpealkiri oli "Arhitektuur või revolutsioon". Raamat lõpeb lausetega: "Arhitektuur või revolutsioon. Revolutsiooni on võimalik vältida." Corbu rääkis sellest, et arhitektuur kui ruumikultuur peaks vastama moodsa inimese elutunnetusele ja tema vajadustele. Kui arhitektuur selles ebaõnnestub, toimub revolutsioon.

Kas meie kaasaegne ruumikultuur vastab meie elutunnetusele? Mis nägu on vabakonna võitu manifesteeriv arhitektuur? Kas pole ohtu, et vabakonna arhitektuur piirdubki pelgalt ajutiste ruumihõivamistega? Lauake iseküpsetatud koogikestega keset Soo tänavat.

Vabakond kaaperdab avaliku ruumi oma õnneterroriga. Konsensuskultuuri põhiomadus - inimesed peavad olema õnnelikud. Või vähemalt välja paistma õnnelikuna.

Corbu tahtis ka mingis mõttes, et inimesed oleks õnnelikumad, et valitseks konsensus uue ruumikultuuri osas. Aga sel agendal oli oma tugev arhitektuurne väljendus. Milline on tänase konsensuskultuuri nägu, milline on vabakonna arhitektuur?

Aalto University Campus by Verstas Architects

This is the site plan from the winning entry of the recently finished architecture competition of the Aalto University's new central campus in Otaniemi (Espoo, Helsinki). The site is located next to the former TKK’s well known main building and its library, both designed by Alvar Aalto himself. Scheduled to open in 2015, the new central building will, among others, accommodate The School of Arts, Design and Architecture.

The winners from Verstas arkkitehdit (Finland) seem to have been focused on finding a spatial formula, an algorithm or code if you like, which would be attributable to infinite number of urban situations. Yet, its “DNA” (as referred to in Verstas’ texts), is developed considering the particular context in Otaniemi.

What seems to make this formula or DNA distinct, is its ability to adjust not like a parasite or virus, but like an “intelligent immigrant” respecting the existing context. Unlike some of the parametricists’ architecture e.g., which also follows a particular set of formulas/algorithms for generating spaces, the winning entry by Verstas modestly assimilates itself into the existing environment, accentuating the qualities of the neighbouring buildings and adding its own contemporary character.

Unlike the parametricists’ algorithms, it seems not only to use a wider set of defining parameters, but to combine those abstract, generative principles with human agency and authorship. For me, the Verstas’ entry seems to implement those formal generative principles without abandoning the sensitivity of neither the human eye nor his critical mind.