Lemmiklugu 2014

Maxwell Fry to Ove Arup, 5 March 1952

Le Corbusier, Jane Drew and Maxwell Fry in Chandigarh
© FLC/ADAGP

One of the most remarkable personal confessions of an architect I've ever read must be Maxwell Fry's letter to Ove Arup, written on 5 March 1952. Maxwell Fry together with Jane Drew, Le Corbusier and Pierre Jeanneret were working in Chandigarh. Having seen rural life in India for some time and having followed Le Corbusier's way of working and his grand ideas, Fry became increasingly disillusioned with architectural Modernism and industrial building. The fact that Corbu possibly had romantic liaisons with Drew – Fry’s wife since 1942 – while working in Chandigarh, might also shed some light to Fry's sensitive, existentialist musings in his letter to Arup.

The text is somewhat ambivalent and seems to express a dialectict between Fry's personal, and Modernism’s general failure. Fry appears naked in his honesty of realising his personal as well as architecture's shortcomings. And yet, as a consequence, there is something revelatory, a particular strength in this letter. Fry seems to have realised something about himself (admitted his loss?), about architecture (disillusioned with Modernism) and maybe about humankind in general. The letter was published in Peter Jones “Ove Arup. Masterbuilder of the Twentieth Century”, Yale University Press, 2006, p. 147-148.

Le Corbusier (Charles-Édouard Jeanneret). Capitol Complex, Chandigarh, 1951-1965. © Fondation Le Corbusier, París.

Digiühiskonna Martin Luther

Pilt: @thesenanschlag (Twitter)

Väide: tehnoloogia ja selle areng, mis väljendub muuhulgas ka niinimetatud asjade interneti levikus, ei oma väärtust iseeneses. Tehnoloogia oli minevikus ja on ka tulevikus vahend olgu siis heade või halbade eesmärkide saavutamiseks, tehnoloogia ise ei ole väärtus, tehnoloogia on vahend väärtuse loomiseks või midagi, mis võimaldab ligipääsu hüvele.

Võimalik, et tervet moderniseerumise ajalugu saab vaadelda kui tehnofetišistlikku tormijooksu, mis on keskendunud küsimusele kuidas, mitte küsimusele miks. Mida tehnoloogia-kesksemaks (masinate, vidinate, mitte alusprotsesside tähenduses) on meie argielu muutunud, seda enam oleme keskendunud vahendite maailmale, vahendamisele kui protsessile, mitte selle protsessi kujuteldavatele eesmärkidele. 

Tehnoloogia on ühiskonna silmis muutunud/muutumas väärtuseks iseeneses, asjaks, mis ei ole väärtuslik seepärast, et suudab mõnd kõrgemat, ülevat, inimlikku, vaimset eesmärki täita, vaid on väärtuslik sellisena nagu ta on, iseendana. Nutiseade ei ole pelgalt vahend argielu hõlbustamiseks, sõpradega suhtlemiseks või bussiaegade vaatamiseks. Nutiseadme olemasolu/omamine on muutunud väärtuslikuks iseeneses, sest muudab meid ümbritseva elu oma „asjaühendusvõime“ kaudu tähenduslikuks.

Digitehnoloogia ja asjade internet on muutumas filtriks, kanaliks, mida võib võrrelda vaimulikkonna staatusega erinevates religioonides – see on kanal, mis võimaldab osa saada hüvest, mille tuum on tavainimesest (lõpptarbijast) distantseeritud. Kui seda analoogiat edasi arendada, siis võiks väita, et uue tehnoloogiaga võib halvemal juhul minna samamoodi nagu juhtus katoliiklusega enne Martin Lutheri ja protestantismi jõulist esiletõusu. Kirik ja vaimulikkond olid tolleks hetkeks usu justkui monopoliseerinud enda isiklike, tihti maisete hüvede tarbeks, loonud komplekssed rituaalsed mehhanismid, mis hoidsid inimest jõuliselt enda kütkes ja takistasid lihtinimese ja Jumala vahetut suhtlust. Vaimulikkond oli loonud kujutluse, et tõeline osadus on võimalik vaid religioosse rituaalkäitumise ja vaimulike endi kaudu. Luther tõstis selle vastu mässu ja väitis, et inimesel on õigus otsesuhtlusele Kõigekõrgemaga ehk saada vahetult osa tõelisest hüvest.

Pole midagi uut siin päikese all. Selles artiklis viidatakse korporatiivsetele ärihuvidele ning jälgimisühiskonnale. Niinimetatud asjade internet näib olevat eelkõige suurkorporatsioonide huve teeniv moodne, algoritmiline tarbimisgeneraator, mis meenutab mitmeti toda varauusaegset, katoliku kiriku vaimulikkonna poolt peale surutud rituaalkäitumismehhanismide kompleksi, mis oli toonastele inimestele ainsaks teeks tõelise hüve juurde.

Nagu eespool viidatud, on tehnoloogia käsitlemine iseväärtusena olnud võib-olla omane kogu läänemaailma moderniseerumise ajaloole. Meie aega ja lähitulevikku ilmestab aga see, et tehnoloogia on jõulisemalt kui kunagi varem tungimas argipäeva. Elame maailmas, mis on üha enam operatsioonipõhine ja instrumentaalsete väärtuste keskne.

Siinkohal võiks küsida, kas meil on õigus ja vabadus osa saada nendest hüvedest, mis on teispool toda digitehnoloogilist filtrit ilma, et peaksime läbima represseerivaid tarbimisrituaale ja loobuma õigusest privaatsusele? Kelle käes on tänapäeval võtmed tõelise hüve, õnne, lunastuse juurde? Mis või kes on see digiühiskonna Martin Luther, kes kaitseks meid suurkorporatsioonide ja võimuesindajate omavoli eest ning annaks võimaluse kasutada tehnoloogiat nii, et me ei peaks pidevalt keskenduma sellele kuidas see töötab ja mida see võimaldab, vaid jätaks ruumi ka küsimusele miks me seda kasutame?

Kiire

- Kuidas Sul läheb?

- Meeletult kiire on.

- Kuidas Sul päriselt läheb?

- Mis mõttes?

- Kuidas Sa end tunned?

- Kiire on, noh!

- See ei ole tunne.

- Ma ei saa aru...

- Mis Sa praegu tunned?

- Ma olen segaduses... Mis Sa silmas pead?

- Mida Sa tunned, et Sul praegu vaja on?

- Aega, et saaks asjad tehtud.

- Proovime veel. Mida Sa hetkel kõige rohkem tahad?

- Et mind rahule jäetaks.

- Kes Sind tüütab?

- Ma ei tea... Kõik koguaeg tahavad, nõuavad, ootavad. Ja pidevalt jutt, et asjaga on kiire.

- Nii et teised on selles süüdi, et Sul on kiire?

- Ei, mitte otseselt, eks ma ise tahan ka tegus olla, teen valikuid, otsuseid. Aga...

- Mis aga?

- Selline tunne, et see seisund... see, et kõigil on kiire... See oleks nagu inimestest väljaspool, ent samas kõikjalolev. Midagi, mille eest ei saa põgeneda. See ahistab, sunnib pingutama...

- Nii et Sa tunned ahistust?

- Võimalik, abstraktset kui siis. Pigem väsimust. Selline tunne, et siht kaob silme eest. Või õigemini et sihte on liiga palju.

- Mida Sa silmas pead?

- Tunnet, et oled unustanud, kas need on su enda või kellegi teise seatud sihid... Ja seda, et on raske aru saada, mis on päriselt oluline... Ühesõnaga otsuste langetamine nõuab meeletult energiat.

- Kuidas see Su elu mõjutab?

- Ma ei tea. Ma arvan, et inimesed jäävad kaugemaks. Suhtled küll tihedalt, aga nad on nagu eemal. Või oled hoopis ise eemal, sest ei jaksa...

- Kuidas Sa seda seisundit kirjeldaksid?

- Jäine jahedus, mis vaheldub paanikaga. Tõelist lähedust nagu ei suudaks kogeda...

- Tõelist lähedust?

- No ma mõtlen sellist... kosutavat lähedust, kus saab lahti lasta... Kuule, ma pean minema, kiireks läheb, mul on kokku lepitud. Pealegi, miks Sa küsid selliseid asju üldse?

- Tahtsin teada, kuidas Sul läheb.

 

Kui ambitsioonikusest on saanud alalhoid

EKA ajalooline kinnistu, Tartu mnt 1, Tallinn. Maa-ameti kaardiserveri väljavõte

Neil päevil tähistab Eesti Kunstiakadeemia (EKA) oma sajandat sünnipäeva. Viimastel aastatel on kõrgkool laiema avalikkuse tähelepanu pälvinud mitte kui Eesti tähtsaim kunstihariduse kants, vaid peamiselt oma uue maja saaga tõttu.

EKA ajaloolisel krundil Tallinna südalinnas vaatab meile praegu vastu argise linnaelu banaalseim vorm – autoparkla. Millegi tähtsa puuduolek on käegakatsutav. Vast pole liigne võrrelda seda tühjusega, mis oli omane Tallinna kesklinnale veel aastaid pärast II maailmasõda. Krundi kultuurikiht nii ainelises kui vaimses mõttes on tihke, õigemini oli tihke. Põhjalikud arheoloogilised kaevamised tõid ilmsiks palju uut ainelist informatsiooni Tallinna eeslinnade ajaloo kohta. Kunstikooli hoone jõudis sellel kultuuripinnasel seista ligi sada aastat. Kuigi hoonet ehitati 20. sajandi jooksul korduvalt ümber, kujunes sellest Eesti kunsti- ja kultuurielu üks alustalasid.

Praeguseks on see Tartu maantee 1 krundilt kõik kadunud. Kinnistu ootab müüki ning tõenäoliselt muutub see ärimaaks, andes ruumi mõnele uuele kaubanduskeskusele või büroopinnale. EKA ambitsioonikas ja julge plaan rajada endale uus, silmapaistvalt värske arhitektuuriga õppehoone, on läbi kukkunud.

Arhitektuurikonkursid kui ühiskonna arengu peegel
EKA majasaaga peegeldab ilmekalt Eesti ühiskonna arenguid viimase kümnendi jooksul. Majandus- ja finantskriisiga kaasnenud ühiskondlik keeristorm tõi kaasa radikaalseid otsuseid, sundis muutma paljude meelt, taganema oma seisukohtadest, tegema kompromisse.

EKA majale on viimase kuue aasta jooksul korraldatud kaks arhitektuurikonkurssi. 2008. aastal valiti välja särav, ülimalt moodne, kuid kallis idee. Taani arhitektuuribüroode SEA ja EFEKT ühistöö nägi ette kõrget, silmapaistvalt värske arhitektuuriga õppehoonet ning selle ees laiuvat avalikku väljakut. See oli ambitsioonikas plaan manifesteerida Eesti uue kultuuri kohalolu avalikus ruumis. See oleks olnud tugev signaal ka väljapoole, et Eesti ühiskond väärtustab ja hindab nii oma uut kultuuri kui ka kunstihariduse järjepidevust.

Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Arhitektuurivõistluse render

Aasta tagasi otsustati, et EKA jätab igaveseks hüvasti oma ajaloolise krundiga ning kolib teisele poole vanalinna, Kalamaja serva, ajaloolisesse Rauaniidi tehase kompleksi . Äsja lõppenud uue arhitektuurikonkursiga otsiti parimat võimalust kohandada olemasolev tööstushoone EKA õppetööks. Võrreldes 2008. aasta konkursiga on sel korral tegemist mikrotasandi sekkumistega. Kuna raha on vähe, siis tehakse minimaalselt muudatusi ning püütakse maksimaalselt kasutada olemasoleva hoone võimalusi. KUU arhitektide võidutöö, mis tehtud koostöös filosoof Eik Hermannniga, peegeldab meie riigi võimekust ja ühiskondlikku tegelikkus AD 2014. 2008. aasta ambitsioonikusest on 2014. aastaks saanud alalhoidlikkus. Ühiskond tervikuna on justkui mõistnud, et meil ei ole jaksu, inimesi, kompetentsi ega rahalisi vahendeid suurteks žestideks, jõulisteks manifestideks.

Ent Kalamaja serva kolimine ei ole tingimata halb valik. Kindlasti elavdab EKA oma uue asukohaga sealset linnaruumi ning loob tihedama sideme vanalinna, kesklinna ning Kalamaja asumi vahel – toob sinna juurde nii tavalinlasi kui turiste. Kunstiakadeemia enda jaoks on oluline see, et aastatepikkuse killustatuse järel tuuakse kõik osakonnad, õppejõud ja üliõpilased ühte hoonesse. Tekib taas tihedam erialade ja inimeste vaheline kontakt. Kokkukolimine pole mitte ainult praktiline, vaid annab ühiskonnale ka tugeva imagoloogilise sõnumi – EKA-l on taas oma päriskodu, üks hoone, üks kindel asukoht.

Eesti Kunstiakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribüroo KUU koos filosoof Eik Hermanniga, 2014. Arhitektuurivõistluse render

Kasutamata võimalus
Sellele vaatamata, on hinges tunne, et EKA majasaaga märksõnaks on „kasutamata võimalus“. Kuidas ikkagi läks nii, et kadus kogu see füüsiline pärand ja suur osa vaimsest kultuurkihist, mis oli seotud tolle ajaloolise Tartu mnt krundiga? Süüdlasi on otsitud, kuid siiani vähetulemuslikult. Oma vastutus on nii poliitikutel kui ka ametnikel, kindlasti ka EKA enda juhtkonnal, kus aastaid valitsenud sisevastuolud pole lubanud teha piisavalt selgeid, kiireid ja ülikoolile kasulikke otsuseid.

Ent kui tahta osutada kõige suuremale süüdlasele, siis võib olla on selleks hoopis terve Eesti avalikkus – Sina ja mina, meie. Miks me ei kaitsnud õigel hetkel piisavalt tugevalt EKA tegevuse järjepidevust ja tegutsemist oma ajaloolisel krundil? Miks me ei nõudnud poliitikutelt ja EKA juhtkonnalt paremaid otsuseid? Miks me lasime EKA ajaloolise maja kergekäeliselt lammutada? Miks me ei nõudnud toonaselt valitsuselt jõulisemat EKA toetamist? Või tegime me seda siiski ja meid ei kuulatud…

Et asi ei kisuks nutulauluks – kõik ei ole ju veel kadunud: EKA on ülikoolina alles ning eksisteerib kindel plaan kolida uude majja. Mitmed erialad on läbinud värskenduskuuri ning õppejõudude hulgas tegutseb suur hulk meie helgemaid päid. Välistudengite jaoks on EKA üha ihaldusväärsem sihtkoht. Loodetavasti saab kõrgkool endale ka uue, energiast pakatava rektori, konkurss kohale hetkel käib.

Usun, et seal Kalamaja servas saame järgmiste kümnendite jooksul näha veel palju positiivseid arenguid. 2016. aastal, mil EKA loodetavasti oma uutesse ruumidesse kolib, saab majasaagale lõplikult joone alla tõmmata ning EKA saab puhtalt lehelt oma teist tegevussajandit alustada. Samm haaval, alalhoidlikult.

Ettepanek vabariigi valitsusele
Lõpetuseks ettepanek vabariigi valitsusele ja Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile. Ärge müüge Tartu maantee 1 kinnistut erakätesse, vaid jätke see avalikku kasutusse. See kesklinna paik väärib kultuuri ja kunsti kohalolu ning annaks tugeva sümboolse signaali nii Eesti ühiskonnale kui meie külalistele. Olgu tulevikus seal siis EKA asemel mõni teine kultuuri- või haridusasutus, kasvõi ooperiteater või kaasaegse kunsti muuseum. Mõelge sellele, kui mingil põhjusel oleks tulnud lammutada Estonia teatrihoone ning selle asemel kõrguks nüüd kaubanduskeskus või büroohoone. Mõelge sellele.

Tekst ilmus Eesti Päevalehes 07.11.2014

Mitu logo mahub Eesti arhitekti suusamütsile?

28.-29. juunini toimusid Saaremaal Mändjalas Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Sisearhitektide Liidu suvepäevad. Ilus männimets, nõuka-aegsed modernistlikud kämpinguhooned ja mustmiljon plastikust reklaam-bännerit metsa all. Keskseks sündmuseks seminar „Avalik ruum kunstiks!“, kus said müügimeeste kõrval sõna kirjanik Valdur Mikita, sisearhitekt Hannes Praks ning briti arhitekt Mark Lemanski.

Peaesinejaks hõigatud britt Mark Lemanski mõjus pehmelt. Konsensuspõlvkonna paipoiss, kelle ettevõtmised on küll seotud avaliku ruumiga, kuid jäävad üsna turvalistesse raamidesse. Uni kippus peale, mõned projektid olid siiski sümpaatsed. Samas, võib-olla polnud tal lihtsalt esinejana piisavalt karismat, et end suvepäevade melus kehtestada. Piiridest välja astumise vajadusele viipas sisearhitekt Hannes Praks, kes tutvustas niinimetatud sekkekunsti – võimukriitilisi sotsiaalse kunsti teoseid, mis ei valmi protsendiseaduse tiiva all, vaid, mis tõukuvad avaliku ruumi puudulikust toimimisest. Näidetena EKA sebra, grafitiga kaunistatud Elroni porgand, sissemüüritud „Korstnapühkija“ jt.

Puudulik helisüsteem, esinejate kohmakus mikrofoniga ning publiku pidev saalimine kõmisevas nõuka-hõngulises kämpingu peamaja saalis tekitas minu-suguses linnavurles rahulolematust. Nii mulle kui mitmele teisele jäi arusaamatuks, miks pandi seminari peaesinejad rääkima müügimeestega vaheldumisi. Seminari esimese ettekande pidas müügimees, kes esindas peasponsorist segistitootjat. Esinemine oli nii ehmatav, et väliskülalised küsisid, kas tegemist on palgatud koomikuga… Pärast pausi istusin taas publikus, kuulasin Valdur Mikita ettekannet ning kujutlesin, kuidas semiootikust kirjamees endamisi mõtiskleb, et "ise veel arhitektid, aga sellise simmani püsti pannud. Laadatolad ja peenem rahvas kõik omavahel segamini..."

Karjuv oli vastuolu suvepäevade ruumilise misanstseeni ja seminari teema „Avalik ruum kunstiks!“ vahel. See, mille arhitektid ja sisearhitektid Saaremaa mändide alla püsti pani, meenutas pigem simmanit või laata. Enamikel sponsoritest oma letike, nänni ja reklaamtrükiseid igal sammul. Imalatest müügimeestest rääkimata. Viimaste vastu ei aidanud ei ussi- ega püssirohi. Sattud müügimehe jutu lumma ja saad kui nuiaga pähe, loits on peal... Kõige veenvam oma esituses oli seejuures endisest tippsportlasest kraaniekspert, kes tutvustas tõelist võlumasinat – puutetundlikku köögikraani. Tegi seda niisama sujuvalt, kui voolas jahe veinijuga segisti kahest torust. Veinikraanimees tegutses kui šamaan, valdas oma personaalset tehnikat perfektselt; otseside teispoolsusega oli tajutav. Kõik kuiva kurguga arhitektid (ka kriitikud) said oma janu kustutatud. „Mulliga või mullita“ kujunes õhtu käibefraasiks.

Võib nautida golfi, võib nautida veini, võib nautida sööke. Ent on sel kõigel teine maitse, kui teha seda sponsori raha eest? Mitu sõrme, hea arhitekt, oled Sa müünud põranda- ja aknatootjale, valgusti- ja katusetootjale, imesegisti maaletoojale? Kas Sa ei karda, et oma järgmist maja või interjööri kavandama asudes oled endiselt loitsu mõju all, veinikraanišamaani sügavsiniste silmade meelevallas?

PS. Olgu mainitud, et suusadresse ma kellegi seljas Mändjalas ei näinud. Silmasin siiski üht suusamütsi – asja iroonia – Valdur Mikita peas.

Nüüdisarhitektuurist Tallinna avalikus ruumis: bastionaalvööndi potentsiaal

Tallinna vanalinna ümbritsev bastionaalvöönd. Joonis: Alver Arhitektid (?) via www.publicspace.org

Käesoleva teksti kirjutasin XIV Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni "Interspace / Vaba ruum" (kuraatorid Johan Tali, Johanna Jõekalda ja Siim Tuksam) esseekogumiku jaoks. Tekstis keskendun Tallinna bastionaalvööndi ja selle lähiala uuele arhitektuurile, tutvustan nii olulisemaid ehitatud kui ehitamata projekte.

Tallinna südames paiknevat keskaegset vanalinna ümbritseb nagu paljudes teisteski Euroopa linnades muldkindlustuste vöönd, niinimetatud roheline vöö, kus omal ajal paiknesid bastionid. Tallinnas on selle territooriumi kui avaliku ruumi värskendamiseks ja mitmekesistamiseks tehtud viimase kümnendi jooksul mitmeid projekte ja ettepanekuid. Väljapakutud arhitektuursed ja linnaruumilised ideed, mis bastionaalvööndit või selle vahetut lähedust puudutavad, iseloomustavad ka Eesti viimase kümnendi üldisi arhitektuuritendentse.

Kuivõrd Tallinna vanalinn on UNESCO maailmapärandi nimekirjas, siis peavad bastionaalvööndis tehtavad muudatused olema kooskõlas rangete muinsuskaitseliste nõuetega. Praegu domineerivad seal rohealad, peamiselt pargid, mis rajati järkjärguliselt peale bastionitesüsteemi militaarotstarbe kadumist ning bastionite osalist lammutamist. Lääne-Euroopa linnades on selle territooriumi potentsiaali kasutatud väga erinevalt. Mõnel pool on muldkindlustusi tasandatud ning ala hoonestatud, teisal on panustatud parkidele ning hajushoonestusele, mille hulgas enamasti avaliku funktsiooniga esinduslikud hooned (muuseumid, kontserdi- ja ooperimajad, linnapaleed jm). Üks suuremaid probleeme on tekkinud moderniseerumise ja autostumisega – mitmel puhul on endise bastionaalvööndi territooriumile rajatud ringtee, mis lõikab vanalinna ülejäänud linnast teravalt ära. Tallinna bastionaalvööndis on samuti mitmerealised autoteed, kuid need ei ümbritse kogu vanalinna.

Osa Tallinna bastionitest jäeti omal ajal lammutamata ning nendevahelised rohealad ning vallikraavide süsteemid muudeti parkideks peamiselt 19. sajandi II ning 20. sajandi I poolel. Tallinna vanalinna ümbritsevad Hirvepark, Harjumägi, Musumägi, Tammsaare park, Kanuti aed, Tornide väljak, Snelli park on kõik kavandatud rohealad, mis ümbritsevad keskaegset vanalinna. Nende kõrval ja vahel paiknev linnaruum võiks aga senisest palju mitmekülgsemalt siduda vanalinna ja sellest väljapoole jäävate, aktiivse kasutusega Rotermanni kvartali, sadamaala, Kalamaja, Balti jaama ja teiste lähipiirkondade omavahelist kudet. Käsitlegem mõnesid tähtsamaid projekte ja ettepanekuid, mis bastionaalvööndi ja selle lähiala kui linnakoe mitmekesistamisele on hiljuti kaasa aidanud või seda pärssinud.

Skoone bastioni ümbrus 19. sajandi lõpul. Repro postkaardist via Wikipedia

Avalik ruum kui konfliktne, dialektiline sündmusruum
Arhitekti ja linnateoreetiku Panu Lehtovuori sõnul on avalik ruum dialektilise loomuga assamblaaž, mis kujuneb mittelineaarsel ajateljel ning erinevate tegurite koosmõjul. Avaliku ruumi kujunemist mõjutavad nii inimeste kogemused, mälu, taju kui ka ruumiobjektid ise, nende materiaalsus ja sümboolsed tähendused. Lehtovuori, kes toetub oma ruumikäsitluses teiste seas ka Henri Lefebvre’i teooriatele, arvab, et taolisele dialektilisele ruumile on omane konfliktsus. Avalik ruum on hõõrdumiste ruum, mille tähendused ja loomus muutuvad kõige intensiivsemalt avalike sündmuste ning tiheda kasutuse tagajärjel. Vastaspinged ei ole siin tingimata negatiivse märgiga, sest genereerivad loovaid hoiakuid ja ruumikasutusviise, tekitavad uusi ruumitõlgendusi ning tähendussõlmi. See sündmusruum on avalik, kuid subjektiivne ja isiklik, vahetult seotud iga üksikkasutajaga. Kvaliteetseks ja heaks avalikuks arhitektuuriks tuleks pidada niisuguseid keskkondi, mis sallivad ja toetavad seda positiivset konfliktsust ega dikteeri kasutusfunktsioone liiga kitsalt. (1)

Viimase kümnendi jooksul valmis ehitatud avaliku ruumi projektidest Tallinna bastionaalvööndis on silmapaistvaim Vabaduse väljak. Keskaegse vanalinna lõunaküljel paiknevat väljakut peetakse nii Eesti pealinna kui kogu riigi esindusväljakuks. Pika planeerimisprotsessi järel valmis 2009. aastal väljaku põhjaliku ümberehituse esimene järk (siin) – arhitektideks Andres Alver, Veljo Kaasik ja Tiit Trummal –, mis sidus platsi senisest tihedamalt linnaruumiga ning vabastas selle jalakäijatele. Väljaku ümberehitusega samaaegselt rajati palju vastuolusid tekitanud monumentaalne Eesti Vabadussõja võidusammas (siin), autoriteks Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi.

Uus Vabaduse väljak koos Vabadussõja võidusambaga peegeldab paljusid vastuolusid nüüdisaegses Eesti ühiskonnas. Väljaku arhitektuurses lahenduses on tunda arhitektide soovi luua kõigile avatud linnaruum, mida vastavalt vajadusele saab täita erineva sisu ja sündmustega. Väljaku tasapind pakub justkui demokraatlikku ruumi eneseteostuseks nii kodanikele kui ka linna külalistele. Vabadussõja võidusammas seevastu väljendab rahvuslik-konservatiivseid poliitilisi väärtusi ja sellega resoneerivat esteetikat ega loo – erinevalt väljakust endast –  võimalusi tähenduste, tõlgenduste dialoogiks. Väljaku arhitektuurses lahenduses peegeldub soov sünteesida ajalookogemus ja luua hübriidne mittehierarhiline ruum. Selles hetketi peegelduv ajaloopilt sünteesib Eesti erinevad ruumi- ja ajalookogemused ning loob sündmusruumi tänastele ja tulevastele linlastele. Sõjamonument seevastu monumentaliseerib ajaloo, esitab sellest range, hermeetilise tõlgenduse ning sunnib linlase endale justkui alistuma.

Väljaku ja samba vahel on terav väärtuskategooriline konflikt, mida alateadlikult kogeb iga väljakul viibija. See on paik, kus kogetakse uhkuse ja vabaduse, piinlikkuse ja ülevuse tunnet samaaegselt. Väljaku tähendusele vajutab oma reljeefse pitseri ka riiklike ja linnainstitutsioonide võimu põlistav rituaalne käitumine: vabariigi aastapäeva paraadid, sümboolsed pärjaasetamised, mälestuskoosolekud, valimisüritused. Viimastel aastatel on siiski märgata ka väljaku kasutusviiside mitmekesistumist: seal on toimunud mitmeid meeleavaldusi, mis vastanduvad olemasolevale võimuhegemooniale. Väljakuruumi ja selle arhitektuuri tegelik potentsiaal, võime genereerida ja toetada linnalisi sündmusi, erinevaid kasutusviise, ilmneb täiel määral arvatavasti alles siis, kui valmib ka väljaku teine järk.

Kui Ingeri bastioni külje all paikneval Vabaduse väljakul on igal sammul tunda Võimu kohalolu – olgu sümboolses või reaalruumilises mõttes (väljaku ühes servas asub ka Tallinna linnavalitsus), siis Salto arhitektide ideeplaneering (siin) vanalinna teisel küljel asuva Skoone bastioni ja selle lähiümbruse rekonstrueerimiseks toetab sümboolselt justkui pehmeid väärtusi. Selle näiliselt depolitiseeritud ruumi keskmes on vaba aeg ja meelelahutus.  Arhitektide peamine idee seisneb massiivse bastioni, millel hetkel asub räämas park, ja selle lähiümbruse sujuvas liitmises avaliku linnaruumiga, mis kulgeks vanalinnast läbi bastionaalvööndi Kalamaja eeslinna – viimastel aastatel nii noorte kui ka loomeinimeste seas populaarsesse linnaossa. Arhitektide idee on rõhutada bastioni mahtu ning luua selle ümber endise vallikraavi territooriumile hulk vabaaja ja spordi funktsioone sisaldavaid ruume, mis autoliiklusele suletud territooriumina ääristaks vookleva lindina ajaloolist, massiivset eskarpmüüri. Tegemist on näiliselt analoogse linnaruumi situatsiooniga kui Vabaduse väljakul (vanalinna serva bastionaalvöönd,  „eeslinna“ ja vanalinna vaheline ruum), kuid erinevalt viimasest, puudub Skoone ideeplaneeringu puhul rahvuslik-rituaalne ja representatiivne mõõde. Selles ruumis võiks pigem näha karakteerse sündmusruumi esiletõusu võimalust.

Skoone bastioni ja lähiümbruse detailplaneeringu kavand. Salto Arhitektid, 2005-08. Maketifoto: Salto

Viimastel kümnenditel on palju kritiseeritud üledisainitud, geneerilisi tarbimisruume, mis pigem normeerivad inimeste käitumist, kui võimaldavad loovkasutust (kaubanduskeskused ja meelelahutusasutused). Salto ideelahenduse proovikiviks Skoone planeeringu puhul saabki see, kuivõrd sallitakse määramatust ning ruumikasutusviiside mitmekesisust. Kohvikud, restoranid, poed, spordiasutused, mänguväljak, parkla ja teised nendega liituvad funktsioonid võivad kergesti luua linnaruumilise olukorra, mis hoolimata sellest, et maa kuulub linnale, on tugevalt allutatud kommertshuvidele. Loova, positiivselt konfliktse sündmusruumi loomiseks ja ülalhoidmiseks on kommertsfunktsioonide tasakaaluks vaja ka sotsiaalset ja kultuurilist ruumiprogrammi (näiteks noortekeskus, galerii, muuseum jm).

Viimaste aastate üks ambitsioonikamaid avaliku sündmusruumi loomise katseid Tallinnas oli Eesti Kunstiakadeemia uue hoone ja selle esise väljaku projekt. 2008. aastal võitsid Taani arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT rahvusvahelise arhitektuurivõistluse, mille idee nägi Tallinna kesklinnas, endise bastionaalvööndi läheduses paikneva krundi jaotamist vertikaalseks tahukaks ning selle esiseks kunstiväljakuks (siin). Kesklinnas ilmneb arhitektuurile tugev ärisurve, mis peegeldub kõrghoonete rajamises, ökonoomses ruumikasutuses ning arhitektuursete lahenduste väheses loomingulisuses. Kunstiakadeemia püüdis sellele tendentsile jõulise žestiga vastukaaluks seada aktiivse avaliku sündmusruumi, loomeväljaku, mis mõeldud kõigile linnakodanikele, mille foonil kõrguks efektne, valgusküllane uus õppehoone.

Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavandi makett. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Maketifoto

Praeguseks on kunstiakadeemia uue õppehoone projektist erinevate vaidluste ja rahastusprobleemide tõttu loobutud. Sümboolne lahing kultuuri kohalolu eest kommertshuvidest tihkes linnasüdames on kaotatud. Süüdlasi alles otsitakse, kuid kriitikat on jagunud nii ministeeriumite kui ka kunstiakadeemia enda otsustuste suunas. Võimalus, mis kunstiakadeemia uue õppehoone ning selle esise väljakuga kasutamata jäi, realiseerub lähiaastatel väiksemal moel teiselpool vanalinna, endises tööstushoones Kalamaja serval, kuhu kunstiakadeemia kolib.

Eesti ühe olulisema kõrgkooli kaotatud lahing linnaruumis markeerib Eesti kultuuri ja hariduse üldist olukorda neoliberaalse ideoloogia ja parempoolse poliitika ajastul. Uue õppehoone asemel laiub kunstiakadeemia ajaloolisel krundil praegu autoparkla ning selle nurgas „Kuupmeetri galerii“ nimeline kuupmeetrisuurune klaasvitriin, kus eksponeeritakse kunstiakadeemia tudengite töid. Mõni võib selles klaaskuubikus näha tragikoomilist sümbolit kogu protsessile, mälestusmärki Eesti Kunstiakadeemia sajandipikkusele ajaloole.

Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Arhitektuurivõistluse render

Tarbimisruum ja selle puhvrid
Kunstiakadeemia ajaloolise krundi vastas Tallinna kesklinnas asub Viru Keskuse kaubanduskompleks (siin). Arhitektide Vilen Künnapu ja Ain Padriku kavandatud ning 2004. aastal avatud hoone on ilmekas näide taasiseseisvunud Eesti neoliberaalsest keskkonnast, kus kommertshuvid domineerisid linnaehituses ühiskondlike ja kultuuriliste väärtuste üle. Viru Keskus poogiti modernistliku Viru hotelli külge, mis oli nõukogudeaegse Eesti esimesi kõrghooneid ja avas uksed 1972. aastal. Hotelli kõrval asunud avar plats otsustati 1990. aastatel täis ehitada. Arhitektuurivõistluse võidutöö moondus planeerimis- ja projekteerimisprotsessi käigus tundmatuseni. Selle ülepaisutatud maht ning ebamäärane vorm ei hooli ümbritsevast linnakeskkonnast ning kogu hoone karakter kujuneb siseruumide paigutusest lähtuvalt. Palju kritiseeritud kompleksi puhul on positiivselt esile toodud vaid keldris asuva bussiterminali funktsionaalsust ning seda, et üürnikena tegutsevad ka raamatupood ning vabaõhukino. Viimase paigutamine parkimismaja kõrgeimale korrusele loob suvehooaegadel suurlinliku meeleolu ning on kaubanduskeskuse hoonesse viimastel aastatel toonud ka kultuurisõbralikumat publikut. Viru Keskus ei anna Tallinna kesklinna avalikule ruumile arhitektuurses mõttes midagi juurde. Hoone loob siiski teatava linnalise kontsentratsiooni ning tõmbab ligi arvukalt inimesi, keda jagub seepärast ehk rohkem ka naabruses asuvasse Tammsaare parki.

Tammsaare park rajati bastionaalvööndisse endise turuplatsi territooriumile peale II maailmasõja lõppu ning avati 1955. aastal. Park on stalinistlikule klassitsismile omaselt regulaarse ülesehitusega ning selle iseloomu kujundavad ka kolm eri aegadel paigaldatud monumentaalskulptuuri. Park paikneb mitmete käiguteede ja tänavate sõlmes ning seda läbib ka talvisel ajal arvukalt inimesi. Hiljuti otsustas Tallinna linnavalitsus, et park vajaks uuendamist, ning korraldas arhitektuurikonkursi. Selle võitnud arhitektuuribüroo Kadark Tüür Arhitektid (KTA) pakkus välja lahenduse (siin), mille kohaselt rajatakse sõjas hävinud turuhoone vundamendile kohvikuhoone, luuakse läbikäiguteedest kõrval paiknev privaatsem ala ning uuendatakse haljastust ja valgustust. KTA ideeprojekt jagab pargi eri tsoonideks ning püüab praegust mürarikast keskkonda mitmekesistada nüansseerituma haljastuse, mahuliste paviljonide ning kohvikuhoonega. Stalinistliku klassitsismi kihistus küll kaob, kuid püütakse tekitada värskem, selgemini defineeritud ja vabas õhus olekut soosiv keskkond. Arhitektuuril on siin sekundaarne, toetav roll. Põhifookus peaks koonduma pargi sõõrjasse keskmikku, mida läbivad pea kõik pargi kasutajad.

KTA on loonud linnalava, kus potentsiaalselt saaksid kohtuda ja põrkuda erinevad ruumipraktikad. Siiski on tegemist linnasüdames oleva väga kontrollitud ruumiga ning üllatuste või ootamatute juhtumiste võimalus on madal. KTA disain on teadlikult nüüdisaegne ega vaeva ennast ajaloo tõlgendamisega. Kontseptuaalsel tasandil on tegemist suhteliselt naiivse ideega, sest ruumi ja liikumisteid struktureeriv päikese motiiv on arusaadav vaid pealtvaates, seda ikoonilist kujundit jalakäija ei taju. Juhul kui see projekt peaks valmis ehitatama, saab selle (maastiku)arhitektuurse lahenduse kvaliteedikriteeriumiks see, kas ala muutub läbikäigutsoonist paigaks, kus veedetakse aega praegusest rohkem ja senisest loomingulisemalt. Kui realiseeritakse mitmekesine ja aastaaegadest lähtuv haljastuseidee, siis saab kesklinna taimestik mitmekülgset täiendust ning kujuneb väärtuseks omaette. Tegemist oleks positiivses mõttes ebatüüpilise olukorraga, sest maastikuarhitektuuris ja haljastuses kasutatav taimestik on Tallinna uute avaliku ruumi objektide puhul väga ühekülgne. Uus Tammsaare park ei ole dialektiline ja provokatiivne ruum, see on turvaliseks ja kenaks disainitud keskkond, mis ei esita oma kasutajale ei intellektuaalseid ega reaalruumilisi väljakutseid, pigem pakub kasutajale kergesti kogetavat sensoorset meelehead.

Sensoorset meelehead mitmekülgse materjalikasutuse, erilaadsete vormide ja linnaruumilise tihedusega pakub ka Rotermanni kvartal, bastionaalvööndi kontaktsoonis paiknev endine tööstuskvartal, mida on rekonstrueeritud viimase kümnendi jooksul uute funktsioonide tarbeks. Eestis esimest korda on eraarendaja väärtustanud samaaegselt nii ajaloolist konteksti (mitmed hooned on muinsuskaitse all) kui ka tundlikku uut arhitektuuri. Teiste seas on Rotermanni kvartali ümber- ja uusehitiste kavandamisel osalenud arhitektid Villem Tomiste, Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Emil Urbel, Andres Alver, HG Arhitektuur ja Koko Arhitektid. Tegemist on peamiselt jalakäijatele suunatud alaga, kus domineerib kaubandus.

Rotermanni kvartali mahuline arhitektuur nagu ka linnaruumilised väikeobjektid on küll kvaliteetse disaini ja ehituslaadiga, kuid keskkond tervikuna on paljuski allutatud omanike ärihuvidele. Kvartali kihilises ja kompleksses arhitektuuris on siiski olemas potentsiaal, mis võiks tulevikus toetada senisest loovamat suhet nii ajalukku kui ka ruumikasutusviisidesse. Kvartali uus arhitektuur peegeldab minevikku ja tõlgendab tööstuspärandit. Mitme projekti puhul on taotletud industriaalset robustsust (paekivi, roosteteras, jõulised mahud). Samas on kohati tajuda ka majandustõusu aegset koketset edvistamist, mis võib konservatiivsele ja nõudlikule arhitektuuriaustajale pealiskaudsena tunduda. Juhul kui omanikud suudaksid kaubandus- ja büroofunktsioonide kõrval teha rohkem ruumi kultuurile ja sotsiaalse orientatsiooniga pindadele, siis võiks sellest lähiajal kujuneda kirev ja pulbitsev linnaelu kants, mis pakuks alternatiivi Tallinna vanalinna õdususele ja ülejäänud kesklinna laialivalguvusele. Rotermanni kvartali ruumiline rikkus ja arhitektuurne kvaliteet tõuseb esile siis, kui on võimalus spontaanseks ruumikasutuseks ning sallitakse käitumisviiside rivaliteeti.

Rotermanni kvartali uushoonestus Tallinnas. Arhitektid Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür, 2004-07. Foto: Martin Siplane / Eesti Arhitektuurimuuseum

Rotermanni kvartali naabruses, samuti bastionaalvööndi servas, paikneb historitsistliku paearhitektuuriga endine Rotermanni soolaladu, praegune Eesti Arhitektuurimuuseumi. Selle esisele platsile on arhitekt Villem Tomiste kavandanud muuseumi väliekspositsiooni (siin). Siiani realiseerimata projekt näeb ette süvendisse paigutatud väljaku, kuhu laskub kaldpindne astmestik. Väljaku servades on muldkehandisse paigutatud abiruumid ning vitriinid. Liiklusmagistraalide vahel paiknevana on Tomiste kavandatud väljakule küll ebamugav pääseda, kuid tulevikus võiks platsi väljaehitamine anda tõuke ka liikluskorralduse muutmiseks. Projekti suurim väärtus seisneb selles, et see võimaldaks arhitektuurimuuseumil laiendada oma tegevust ka aktiivsesse linnaruumi – hetkel on muuseum justkui suletud oma paksude müüridega kindlusesse.

Moodsat, kuid tugevalt kontrollitud avalikku ruumi tõotab ka Bjarke Ingels Group’i (BIG) Tallinna uue administratiivhoone kavand (siin). 2009. aastal rahvusvahelisel arhitektuurikonkursil võitjaks osutunud töö koondab ühte hoonesse kõik Tallinna linnavalitsuse erinevad allasutused. Siiani paberil oleva – ja sinna arvatavasti ka jääva – projekti kohaselt paigutatakse ruumid omavahel ühendatud ebaregulaarse geomeetriaga kuupjatesse mahtudesse. Nende alla, maapinna tasandile, jääks avatud linnaväljak, niinimetatud teenuste turg, kus linnakodanikele munitsipaalteenuseid osutatakse. Hoone paikneks reisisadama lähedal bastionaalvööndi servas vanalinna vahetus läheduses ning kurikuulsa nõukogudeaegse kultuuripalee – praegu tühjana seisva Linnahalli – ja peatselt avatava kultuuritehase vahel.

BIGi ultramoodsa büroohoone rajamine rikastaks seni äärmiselt aeglaselt kulgenud Tallinna kesklinna avamist merele ning selle tihedamat sidumist sadamaterritooriumiga. Samas mõjuks sedavõrd eksklusiivse büroohoone rajamine praeguses majandussituatsioonis avaliku raha raiskamisena. Juhul kui oleks tegemist muuseumi, ooperiteatri või mõnd muud avalikku funktsiooni täitva ehitisega, siis võiks ehitus tõenäolisem tunduda. Tallinn on põhjamaise linnana suutnud siiani üsna edukalt vastu panna ikoonilise arhitektuuri kiusatustele ning enamik uuest arhitektuurist püüab end olemasolevasse konteksti paigutuda kas kriitilis-poleemiliselt või anonüümselt. BIG raehoone projektil puudub aga sügavalt läbitunnetatud side nii Tallinna linnaruumilise kui ka ajaloolise kontekstiga. Hoolimata sellest, et lubatakse hoonet linlastele ja selle igakülgset demokraatlikku kasutust, on ikkagi tegemist (pelgalt) büroohoonega. Maapinna tasandil paiknev „linnaväljak“ oleks välisperimeetril klaasseintega suletud ega võimaldaks tõeliselt dünaamilist ja vaba ruumikasutust, nagu BIG oma reklaamtekstides välja on pakkunud. Tallinna sadamaala väljaehitamisele annaks see hoone siiski positiivse tõuke. Projekti linnaruumiline mõõde ning jõuline karakter mitmekesistaks mereäärset keskkonda ning tooks sinna arvukalt inimesi.

Tallinna uus raehoone, lõige. Bjarke Ingels Group, 2009. Joonis: BIG via plusmood.com

Tallinna uus raehoone. Bjarke Ingels Group, 2009. Render: BIG

Ajutiste ehitiste funktsioon
Salto AB ja NO99 teatri koostöös kavandatud Põhuteater (siin) rajati ajutise kultuuriasutusena hüljatud ja räämas Skoone bastionile, mis asub alal, mille planeeringut ülalpool tutvustatud sai. Puitkonstruktsioonidest ja põhupakkidest ehitatud ajutine teatrihoone kehtestas ennast jõuliselt visuaalse ruumiobjektina, aga ka mitmekesise kavaga, kujunedes kultuuripealinna aasta üheks keskseks sündmuspaigaks. Arhitektuurses mõttes juhtis hoone tähelepanu Tallinna kesklinnas oleva alakasutatud avaliku ruumi potentsiaalile. Skoone bastioni avalik ruum ja park jõudsid üle aastate tallinlaste ja selle külaliste teadvusesse.

Põhuteatri must kuupjas maht ja selle tundlik paigutamine bastioni reljeefile lõi ambivalentse, mängulise olukorra. Üheltpoolt püüdis ajutine teatrihoone ennast linnaruumis atraktiivselt esile tõsta, teisalt rõhutas materjalikasutuse ja ajaliselt piiratud eksistentsiga oma kaduvust. Põhuteater toimis arhitektuurse objektina mitte kui distsiplinaarne, vaid diskursiivne objekt. Täpsemini oli ajutise teatrihoone näol tegemist arhitektuurse lausungiga selle foucault’likus tähenduses.

Foucault’ jaoks on lausung diskursuse „ehituskiviks“. Lausungite grupid moodustavad dünaamilisi diskursiivseid formatsioone, teadmiste konfiguratsioone, mida iseloomustavad diskursuse sisesed suhted ning nende koostoimel ilmnev kord. Lausungid ei ole diskursiivses süsteemis mitte iseseisvad objektid, vaid funktsioonid. Lausung kui funktsioon ei ole käsitletav diskursusest väljaspool, ta saab ilmneda ainult diskursuse osana, suhetes olevana. Lausung kuulub alati tervikusse, on suhetes diskursuse teiste lausungitega, on osa lausungite võrgustikust. Lausung on seotud konkreetse ajaga ning on seepärast sündmuselaadse loomuga. (2) Ka Põhuteater ei olnud mitte niivõrd iseseisev ajaülene arhitektuurne objekt, kuivõrd konkreetses hetkes esitatud lausung linnaplaneeringulise olukorra, ruumikasutuse ja üldise kultuurikonteksti diskursiivsel väljal. Teisisõnu oli Põhuteater pigem kommentaar või kriitiline allmärkus linnaruumiliste ja linnaplaneeringuliste hierarhiate ja toimimisviiside puudustele. Põhuteatri sarnaste, end linnaruumis jõuliselt kehtestavate ajutiste hoonete kõrval omavad kriitilist potentsiaali ka väiksemad, installatiivset laadi linnaruumilised objektid, mida Tallinnas sai näha näiteks LIFT11 festivali raames 2011. aastal.

NO99 Põhuteater, Tallinn. NO99 ja Salto Arhitektid (Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg), 2011, lammutatud. Foto: Martin Siplane / Salto

Ajutiste rajatiste abil, mis suunatud linna kasutajatele või nende tähelepanu võitmiseks, on kergem võtta kriitilisi seisukohti kehtivate linnaruumi hierarhiate, „kivistunud“ arhitektuuri- ja ruumipraktikate suhtes. Ajutiste objektide suurim potentsiaal võib-olla seisnebki nende lausungilises loomuses (nagu Põhuteatri puhul kirjeldatud sai), täites kriitilist funktsiooni arhitektuuri ja linnaplaneerimise diskursuse korras. Need on jokkerid, mis võivad esile tuua uusi võimalusi või naeruvääristada ja tühistada autoriteete ning nende tähenduslik mõju võib kesta kauem kui pelk füüsiline eksistents.

Ent avalikus ruumis paiknevad ajutised, installatiivsed objektid võivad lausungile omase poleemilise funktsiooni kõrval täita ka vastuolusid sünteesivat rolli. Arhitekt Indrek Peil on kirjutanud nüüdisarhitektuuri stereofoonilisest ruumiidentiteedist, mis on ruumimudelina vajalik polürütmilise, kiiresti muutuva, vastandlikke impulsse genereeriva keskkonna käsitluseks. Stereofooniline ruumiidentiteet viitab ruumi heterogeensusele, multisensoorsusele ning taju ja mõistmise omavahelisele suhtele. Arhitektuur sekkub taolise ruumikäsitluse puhul eelkõige kommunikatsioonivahendina, mis püüab erinevaid impulsse sillata, ei paku aga tingimata lõplikke lahendusi, mis rahuldaks kõiki huvigruppe ja neutraliseeriks jõujooni. Siit ka Peili viide arhitektuurile kui vastuolude distsipliinile. (3)

LIFT11 festivali jaoks lõid Indrek Peil ja Siiri Vallner installatsiooni „Kai“ (siin), mille käigus kaeti mereäärse laguneva kai raudbetoonrahnud lihtsa puitlaudisega. Kalaranna piirkond, mis on aastaid seisnud tühermaana, on viimastel aastatel  leidnud üha populaarsemat kasutust lähipiirkonna elanike, aga ka turistide seas. Vahetult vanalinna külje all paiknev mererand on avalikkuse teadvusest olnud pikalt väljas. „Kai“ on delikaatne ja veenev, näiliselt tagasihoidlik, kuid ruumiliselt kaalutletud. Arusaam stereofoonilisest ruumiidentiteedist on arhitektidele andnud võimaluse käsitleda väärtusliku impulsina nii olemasolevat näilist kaost (lagunevad sadamarajatised, võsa, aladefineeritud ruumikasutus) kui ka kujutlust alternatiivsetest ruumikordadest ning kasutusviisidest. Vallner ja Peil juhtisid oma installatsiooniga tähelepanu nii sellele, et linnavõim võiks teha samme piirkonna mugavamaks kasutamiseks, kui ka sellele, et olemasolevas, näiliselt räämas ja lagunevas keskkonnas on peidus mitmekesise ruumikasutuse potentsiaal, mida on võimalik isegi väikeste arhitektuursete sekkumistega realiseerida, ilma et lihvitaks siledaks kõiki nurki.

Bastionaalvööndi potentsiaal avaliku ruumina
Bastinaalvööndi ja selle lähiala linnaruumiline ja arhitektuurne potentsiaal on Tallinnas siiani suuresti kasutamata. Ühest küljest on see ala kops, mis filtreerib kesklinna õhku, teisalt võiks see olla ka katalüsaator, mis nii vanalinna suunas kui ka sealt välja genereerib mitmekülgseid, dialektilisi avaliku ja poolprivaatse ruumi praktikaid. Ajaloolist bastionaalvööndit võib oma vahelduva maastiku ja linnakoega vaadelda seepärast kui tavapärasest palju mitmekesisema karakteriga avalikku linnaruumi. See ei ole pelgalt väljak või tühi plats rahvakogunemisteks. See on väljakute, parkide, hoonete, paviljonide, peidupaikade, ajaloo, mälu,ja ideoloogiate kude, dünaamiline süsteem, mis tänases päevas aktiivselt haaratud ka digitaalsetesse võrkudesse – bastionaalvöönd füüsilise ruumina on aktiivselt seotud avaliku ruumi digitaalsete kihtidega. Virtuaalne ja reaalne on siin tagasisidestatud suhtes, muutes ajas teineteise loomust. Kõige suurem bastionaalvööndi kui avaliku ruumi potentsiaal võib-olla peitubki selles, millisel moel ja kui mitmekülgselt suudab see kohaneda digitaalkultuuri ja tehnoloogia arenguga.

Ajalooline ruum on nii füüsiliselt kui ka tähenduste osas killustunud just nii nagu ka tänane infotehnoloogiline avalik ruum. Ajalooliste väärtuste, mälukihtide säilitamine on oluline ning digitehnoloogiad on siin pigem toetav kui pärssiv faktor. Läbimõeldud ja paindlik linnaplaneerimine, mis põimib digimaailma võimalused ja bastionaalvööndi ajaloolise koe kõigi oma tähenduskihtidega, võib luua uusi ruumilisi kvaliteete. Kaob oht, et ajalooline ruum muutub pelgaks muuseumiks ning tekib võimalusi uute ja alternatiivsete ruumikasutusviiside tekkeks. Bastionaalvöönd ja selle lähialad, mis moodustavad territoriaalselt suure osa Tallinna kesklinnast, võiks tulevikus kujuneda omalaadseks hübriidkeskkonnaks, mille arhitektuur on läbi mõeldud nii reaalses kui ka virtuaalses ruumis. Tähtis on säilitada teatud lõtk, vabadus tegevusteks ja protsessideks, mis ei ole lõplikult defineeritud, säilitada ruumiline olukord, mille tähendus- ja kasutuskihid saavad eksisteerida samaaegselt. Funktsioonide, hoiakute, väärtuste paljusus on see huumus, mis hoiab linnakudet elavana. Tallinna kesklinna avalik ruum ning bastionaalvöönd selle keskse osana võiks lähitulevikus kujuneda aktiivse kasutusega rekreatsioonialaks. See oleks samaaegselt linnalava, kultuuriväli, suhtluspaik ja digitaalne turuplats – linliku, aktiivse eluviisi pide nii digitaalsel kui ka füüsilisel kujul, väli, kus habras ruum ja killustatud ajalugu oma risoomest kudet põimivad.
__
(1) Lehtovuori, Panu. Experience and Conflict: The Dialectics of the Production of Public Urban Space in the Light of New Event Venues in Helsinki 1993–2003. Espoo: Helsinki University of Technology, 2005, lk 131–170.

(2) Foucault, Michel. The Archaeology of Knowledge. London, New York: Routledge, 2002 (esmatrükk 1969), lk 89–132. Vaata ka Foucault, Michel. Teadmiste arheoloogia. Tõlkinud Kaia Sisask. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 73-106.

(3) Peil, Indrek. Arhitektuur kui vastuolude distsipliin: dialoogiline praktika ehk stereomõtlemise poole. – Ehituskunst , 2005, nr 41/42, lk 50–55. Vaata siin.
__

Interspace / Vaba ruum: Esseed digitaalsest ja avalikust
Eesti / inglise keeles, 288 lk, 110 x 165 mm, tiraaž 500 (EST) + 500 (ENG). Koostajad: Johanna Jõekalda, Johan Tali, Siim Tuksam. Tekstide autorid: Johanna Jõekalda, Johan Tali, Ranulph Glanville, Leonhard Lapin, Mart Kalm, Roemer van Toorn, Carl-Dag Lige, Toomas Tammis, Mark Foster Gage, Marjan Colletti, Mario Carpo, Walter Nicolino, Ülar Mark, Siim Tuksam. Disain: Indrek Sirkel. Kirjastajad: Eesti Arhitektuurikeskus ja Lugemik. Ilmumisaasta: 2014. ISBN 978-9949-9182-7-0 (EST) / ISBN 978-9949-9182-6-3 (ENG). Müük: Lugemik

Kuraator kanalis, Koolhaasist rääkimata

Ripplagi kui dekoratsioon, ripplagi kui eksponaat. Näitus "Elements of Architecture". Foto CDL

Päeviku vormis muljeid 14. Venezia arhitektuuribiennaali avanädalalt. Seekordne biennaal vaatab küll tagasi, kuid hoidub nostalgiast. Eesti väljapaneku sisu kipub tehnoloogilise vormi taha peitu jääma.
___

Lahkun Tallinnast ülikonnas ja uue reisikohvriga. Kompromisside kunst. Krediidilimiit on miinustes. Odavlennufirma saab seekord hästi hakkama, lennukis on kolleege. Keset sõitu saan aru, et olen transporti planeerides teinud masendava vea ega jõua õigeks ajaks Eesti näituse avamisele. Täielik läbikukkumine: Bergamost tuleb sõita Bresciasse, mitte Milanosse. Palun vaata kaarti, enne kui pileteid ostad! Kaotan kaks tundi, avamise aja. Sellegipoolest panen rongipeldikus musta lipsu ette ja lükkan uue pintsaku tolmukübemetest puhtaks. Valin Grand Canalis aeglasema vaporetto-liini – teine valearvestus. Kuid hing heliseb, palju ilusaid inimesi. Aga ka higistavaid turiste. Venezia tänavatel on seksi ja surma hais. Nii biennaali näituste avamistel kui ka nende külalistel on oma hierarhia. Bisnis ja fame, keep smiling ja küüniline üleolek. Aga ka sõbralikud taaskohtumised, Prosecco sõprade ja uute tuttavatega kanali kaldal. Miks mul on must ülikond, kui ilm on nii soe? Bella figura…

Arsenale päev: Eesti ekspositsioon
Tänavuse Venezia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsioon käsitleb virtuaalse ja füüsilise ruumi suhteid. Nii seda, kuidas reaalne ruum mõjutab meie nutiseadmetes ja arvutites olevat avalikkust, kui ka seda, kuidas too digitaalne väli kujundab omakorda ümber meie füüsilist argiruumi. Interaktiivne paviljon kutsub külastajaid aktiivselt liikuma ja põrandale kuvatud ruutudele astudes otsaseintelt lisainfot ammutama. Näidisjuhtumiks, mille kohta infot ekraanidele kuvatakse, on võetud Tallinna vanalinna ümbritsev rohevöönd, ajalooline kaitserajatiste ala, kus viimase 100–150 aasta jooksul on toimunud suured linnaehituslikud muutused. Ekspositsiooniga kaasnev kataloog annab tugeva teoreetilise tausta ja keskendub peamiselt digitaalse kultuuri arengule arhitektuurimaailmas.

Kahjuks ei anna Eesti ekspositsioon end kergelt kätte. Peab pingutama, et sisuni jõuda. Kuraatorite ja nende meeskonna töö on olnud põhjalik ning kes jaksab süveneda, saab ammutada infot mitmest kihist. Avalik ruum ja selle seos virtuaalse tegelikkusega on ülimalt aktuaalne, kuid Eesti ekspositsioonis on liiga palju energiat kulutatud tehnoloogilisele lahendusele. Ekspositsiooni eri osad ei moodusta küllalt sujuvat tervikut. Presidentide Pätsi ja Ilvese sõnavõtud kõrvalruumis annavad justkui raamistuse muutustele, mis on Eesti ühiskonnas viimase 80 aasta jooksul toimunud. Ent tehnoloogilise lahenduse intensiivsus matab nende sõnavõttude mõju ja bastionivööndi muudatusi kajastava maketi ning pearuumi otsaseintele kuvatava info enda alla. Vorm domineerib sisu üle ja sellepärast ei mõju ekspositsioon oma atraktiivsusest hoolimata terviklikult. Teatav tehnofetišistlik hoiak väljendub ka keerukates kuraatoritekstides. Ekspositsioonis justkui kajaks arhitekt Cedric Price’ile omistatud ütlus: „Vastus on tehnoloogia. Aga mis oli küsimus?” Tehnoloogiast on justkui saanud eesmärk omaette, suuremad ühiskondlik-kultuurilised tähendused on jäänud tagaplaanile.

Kus on publik?
Kriitikast hoolimata tuleb tõdeda, et Eesti ekspositsioon tõuseb tänavusel biennaalil teiste näituste, eriti rahvuspaviljonide hulgas esile. Kui peakuraator Rem Koolhaas kutsus üles vaatama tagasi ajalukku, viimase saja aasta ja modernse arhitektuuri pärandile, siis eestlased haaravad oma näitusega ka tuleviku järele. Enamik ekspositsioone peegeldab või tõlgendab ajalugu, kuid ei ütle midagi tuleviku kohta. Eesti ekspositsioon tõstatab seevastu väga olulise probleemi: milline on lähituleviku avalikkus ja selle suhe ajalooga? Olgugi et vastus on ekspositsiooni puhul kompav ja hägune, on tegemist julge sammuga. Eesti ekspositsioon astub jõuliselt üle arhitektuuridistsipliini kitsastest piiridest ja kutsub üles nii e-riigi fenomeni kui ka kogukondlike tavade ja käitumisviiside muutustega senisest selgemalt ja kriitilisemalt suhestuma.

Eesti ekspositsiooni avamisele järgnenud päeval toimus temaatiline seminar, mis tõi pea kahesajakohalisse saali napilt paarikümnepealise publiku. Esinejad olid tasemel ja teemad olulised. Tekkis küsimus: kus on publik? Isegi kõiki Venezias viibivaid eestlasi ei olnud kohal, kuigi korraldajad olid paneeli toonud nii Eesti kui ka välismaa tippasjatundjaid. Mario Carpo, keda võib praegu pidada üheks olulisemaks digitaalse arhitektuurikultuuri teoreetikuks, rääkis sellest, et digitaalne intelligentsus on viimase 20 aastaga oluliselt teisenenud ja tehnoloogia areng on muutnud ka digitaalse arhitektuuri olemust. Mark Foster Gage kritiseeris peakuraator Kool­haasi ja tema biennaali avamiskõnes esitatud kriitilist väidet digitaalse režiimi jõulise tuleku kohta. Gage’i arvates on füüsiline ruum ise üks suuremaid digirežiimi totaliseeriva tendentsi takistusi. Kosutav oli Gage’i suust kuulda, et meie postpostmodernsel ajastul on vastupanu veel siiski võimalik. Isegi üllatav, et ruum ise võib olla ühtaegu vastupanu sisu ja vorm.

Seminar "Interspace", kus käsitleti arhitektuuri ja infoühiskonna vahelisi seoseid. Udufoto CDL

Öösel ei saanud magada, võõrad inimesed, palav katusekamber. Meeleolu mõnusalt loid. Olemise ilu. Tõusen varakult, keha õhtust veel hell. Laske mind õue, tahan hingata! Sajanditevanune uks sulgub mu selja taga, madal päike ja niiske sume soojus. Tuleb palav päev. Kohalikud ruttavad tööle mööda kitsaid käänulisi tänavaid, majade vahel sammude kaja. Venezia on helide linn. Naerul suud, kohalike esimene espresso kell 6.50. On helge olla. Söön kohvikus puuviljasalatit, joon värsket apelsinimahla kõrvale. Siis singisai ja caffè latte. Kärme, naeratav, iseäralikult kaunis ja veidi rohmakas teenindaja. Ostan teistele hommikusöögiks mõned saiakesed. Ja uus päev algab.

Giardini päev: peanäitus „Elements of Architecture”
Seekordne biennaal jätab arhiivis käimise tunde. Alates peakuraator Koolhaasi koostatud näitusest „Elements of Architecture”, kus eksponeeritakse 12 arhitektuuri aluselementi (aken, sein, trepp jt), kuni mitme rahvuspaviljoni ja linna peal olevate lisanäitusteni on tegemist justkui muuseumi- ja ajaloofestivaliga. Eksponaadiks on muudetud arhiiv kui selline, mitte üksikobjektid, mis selles peituvad. Sellepärast võiks põhitõdede biennaali nimetada ka metaarhiiviks: see on näituste ja lisasündmuste kollaaž, mis käsitleb küll üht konkreetset ajajärku ja ainest (modernsus ja modernism), kuid kus üksikobjektid kaotavad oma tähenduse. Akende, seinte, koridoride, treppide, rõdude saalid ei ole Koolhaasi peanäitusel ülevaatlikud ja objektiivsed arhiivid, vaid nende representatsioon. Moodustub populaarteaduslik entsüklopeediline, aga ka kaleidoskoopiline kogum. See ei anna hinnanguid, vaid küsib viimase saja aasta jooksul nii ühiskonnas kui ka arhitektuuris olnud muutuste kohta.

Modernist Koolhaas
Koolhaasi suhe ajalooga on ambivalentne, sellel on paralleele Walter Benjamini Teise maailmasõja aegsete ideedega. Koolhaas sedastab, et tema eesmärk on mõista, miks on arhitektuur viimase saja aasta jooksul nii intensiivselt ühtlustunud, miks on kadunud või kadumas ehituskunsti piirkondlikud eripärad. Kas läinud sajandi jooksul kuhjunud varemetele üldse saab enam rajada midagi, mis oleks vääriline kandma arhitektuuri kui ruumikultuuri nimetust? Koolhaasi positsioon on analoogne Benjamini kirjeldatud ajalooingli omaga. Ajalooingel, kelle avatud tiibadesse puhub tugev progressituul, lendab selg ees tuleviku poole, nähes enda palge ees üha uuesti kuhjuvaid varemeid.

Nii Benjamin kui ka Koolhaas suhtuvad modernsusse kaheti: näevad selles nii võimaluste kui ka hävingu alget, nii sündi kui ka surma. Nende hoiakutes näib siiski olevat üks fundamentaalne erinevus. Kui Benjamini meeleheide tsivilisatsiooni hävimise ja kultuuri allakäigu pärast tundub siiras, siis Koolhaas näib oma silme all kuhjuvaid ajaloo ja tsivilisatsiooni varemeid käsitlevat vahendina. Teisisõnu küsib Koolhaas meilt oma probleemipüstituse ja näituste kaudu: mis on meil neist varemetest kasu? Just siin tuleb ilmsiks Koolhaasi latentne huvi tuleviku, tuleva, saabuva vastu. Kuigi peakuraator on paljudes intervjuudes korranud, et seekordne biennaal ei ole tänapäevast ega tulevikust, peitub just tema ajalukku suhtumises ka jõuline pilk tulevikku. Selles hoiakus puudub üksühene hinnang ja nostalgia. Näiteks kriitikaga kohalike arhitektuuriilmingute hääbumise kohta ei taha Koolhaas regenereerida rahvuslikke arhitektuuristiile, vaid pigem küsida mitmekesisuse võimalikkuse kohta uues arhitektuuris. Koolhaasi rinnus tuksub modernisti süda, mis ei talu nostalgiat. Jäägu teiste otsustada, kas see on tänases retrokultuuriküllases argipäevas anakronistlik või mitte.

Pärast Eesti seminari toimub Eesti pidu. Publikut on õnneks palju rohkem kui seminaril. Seminaril mõtlesin: selleks et publik saali tuleks ja näitusel kõik killud õigesse paika loksuksid, on võib-olla vaja 15–20-aastast biennaalide korraldamise kogemust. Veidi on veel aega. Võib-olla peakski pidusid rohkem korraldama, küll näituste korralduslik tase tuleb järele. Peol on alkohol meeletult kallis. Olen väsinud. Vindised naised ujuvad külje alla, veider nukrus, meeleheide mõnede silmis. Tahan ära, aga ei julge lahkuda. Äkki midagi juhtub veel? Järgmisel hetkel on üks purjus Eesti kuraator kanalis ja viimaseid peole jäänud inimesi läbistab õuduse ja ehmatuse kramp. Õnneks on redel õiges kohas. Kõik läheb hästi. Järgmise korrani. Arrivederci Venezia!
___

XIV Venezia arhitektuuribiennaal „Põhitõed: modernsuse omaksvõtt 1914–2014”
7. juuni - 23. november 2014, Venezia, Itaalia. Peakuraator arhitekt Rem Kool­haas. Eesti ekspositsioon „Interspace / Vaba ruum”, kuraatorid Johan Tali, Johanna Jõekalda, Siim Tuksam, komissar Ülar Mark, produtsent Lill Sarv, korraldaja Eesti Arhitektuurikeskus. Lisainfo www.enterinterspace.ee ja http://www.labiennale.org/en/architecture/

Tekst ilmus Eesti Päevalehes 16.06.2014

Giardini näitusealal paiknev peapaviljon, kus eksponeeritakse Rem Koolhaasi kureeritud näitust "Elements of Architecture". Foto CDL

Kiri Andresele

Sirje Runge illustratsioon Silver Vahtre ja Urmas Mägi artiklile "Värvusmuusika kodus", ajakiri "Kunst ja Kodu" nr 1/1979. Repro

Teisipäeval, 20. mail kaitses kunstiteadlane Andres Kurg Eesti Kunstiakadeemias oma doktoritööd. Tulin kaitsmiselt koju ja hakkasin Andresele kirja kirjutama. Tekkis tunne, et samahästi võiks selle blogisse panna. Kirja mõistmisel võib, kuid ei pruugi kasuks tulla töö lugemine. Kui pole viitsimist, siis soovitan vähemalt eestikeelset resümeed lk 225-242.

Tere Andres,

Palju õnne eduka kaitsmise puhul!

Mul jäi kummitama paar nüanssi, ei suutnud saalis küsimust nii kiiresti formuleerida. Tegu ka pigem kommentaari kui küsimusega.

Rebeka (Põldsam) küsis Sult eetika ja Krista (Kodres) esteetika kohta. Need jutulõngad ja Sinu enda arutlus viisid mind mõttele, kuidas neile mõlemale oleks saanud vastata. Või õigemini, kuidas nad oleksid võinud hoopis küsida. Mul on tunne, et Rebeka tahtis sisuliselt kuulda Sinu poolt käsitletud kunstnike ja arhitektide loomingu poliitilise mõõtme kohta ("missioon") ning Krista kunsti autonoomse mõõtme kohta ("esteetika").

Kõrvalhüpe. Võime kunsti, või ka loomingulisi praktikaid üldisemalt, kujutada teljel, mille ühes servas on totaalne politiseeritus (propaganda, s.t. autonoomia puudumine) ja teises otsas l'art pour l'art (s.t. täielik autonoomia). See, mida Sa oma töös mu meelest teed, on justnimelt selle telje lõhkumine. Diversioon, mitte konfrontatsioon.

Mis ma tahan öelda, on see, et Sinu argumentatsiooni loogikat ja käsitletud materjali arvestades pole ehk asjakohane küsida ei eetika ega esteetika kohta eraldiseisvalt. Saab ehk küsida ainult nii, et need kategooriad omavahel põimuvad. Tõdemus elu ja kunsti põimumisest kõlab võib-olla liiga klišeelikult, kuid see võiks ehk tähistada Sinu poolt käsitletud praktikate "perekondlikku sarnasust".

Niisiis küsigem selle järele, milles seisnes nende (kunsti)praktikate poliitilisus? Ning teisipidi, kuivõrd sisaldus nendes vähem või rohkem radikaalsetes sekkumistes esteetiline mõõde? Oma tööga vastad Sa osaliselt mõlemale küsimusele, kuid siit annaks veel edasi arutada, s.t. esteetikat ja eetikat mõlemat silmist laskmata. Jäägu see edaspidiseks.

Jäin targutama. Igatahes veelkord palju õnne!
Carl

PS. See, mis kaitsmise käigus esile ei tulnud, on see, et Sa ju tegelikult tõmbad sümboolselt vaiba alt kogu meie nüüdisaegselt rahvuslikult kunstiajalookirjutuselt ja selle heroiliselt (vastuhaku)narratiivilt. Saab nüüd näha, kas sellele ka mingi reaktsioon järgneb. Sa oled nagu ajaloolane, kes julgeb välja öelda, et metsavendlus polnud tingimata heroiline ja üdini eetiline rahvusliku asja ajamine, vaid võis võtta ka pelga röövelliku redutamise kuju. Või siis see paari aasta tagune debatt muistse vabadusvõitluse üle. Jne.

Intervjuu arhitekt Siiri Vallneriga

Arhitekt Siiri Vallneri arvates peaks arhitektuur korrastama keskkonda ja andma sellele tähenduse, emotsionaalse sisu. Foto Tarvo Hanno Varres

Eesti nüüdisarhitektuur on oma loomult mitmekülgne. Siit leiab nii Taani ja Hollandi mõjulist särtsakust ja värskust, kui põhjamaise modernismi traditsioone jätkavat konservatiivsust. Kolmanda suunana võib eesti nüüdisarhitektide loomingus esile tõsta kontekstitundlikku lähenemist ehitatavale keskkonnale, kus erilist rõhku pannakse nii ajaloolisele, ühiskondlikule kui ruumilisele kontekstile. Just sellesse viimasesse gruppi võib paigutada arhitekt Siiri Vallneri loomingu. Vallneri kavandatud hooneid ei ole küll palju, kuid oma ruumiliste ideede ja lahendustega on need tugevalt mõjutanud ja rikastanud siinset arhitektuurikultuuri.

Siiri Vallner tegutseb aktiivselt kahes arhitektuuribüroos: Head Arhitektid (koos Indrek Peiliga) ning Kavakava (koos Katrin Koovi, Kaire Nõmme ja Heidi Urbiga). Vallnerit on viimastel aastatel tunnustatud mitmete preemiatega. 2013. aastal sai ta koos Indrek Peili, Katrin Koovi ja sisearhitekt Hannes Praksiga riikliku kultuuripreemia Tartu ülikooli Narva kolledži arhitektuurse lahenduse eest. Samuti pälvis ta hiljuti rahvusvahelise tunnustuse naisarhitektide konkursil „arcVision Prize – Women in Architecture“ („arcVisioni Auhind – Naised Arhitektuuris“) Itaalias, kus kuulus kolme äramärgitud arhitekti hulka. Uurisime Siiri Vallnerilt nii tema töö kui loomingu kohta.

ARHITEKTUUR KUI DISTSIPLIIN
Carl-Dag Lige (CDL): Sinu Noore Arhitekti Preemia (2008) puhul välja antud kataloogis (Eesti Arhitektide Liit  2010) on üks Indrek Peili tsitaat, kus ta ütleb nii: "Siiri teab juba viimased kümmekond aastat väga täpselt, mida ta arhitektuuris saavutada tahab," ning tõstab esile Sinu kontseptuaalset lähenemist, seda, kuidas Sa iga projekti puhul alustad "puhtalt lehelt". Eeldusel, et Sa tema toonaste väidetega nõustud, siis milles see "puhtalt lehelt" alustamine seisneb? Mida tähendab kontseptuaalne lähenemine arhitektuurile?

Siiri Vallner (SV): Iga projekt algab õigete küsimuste leidmisega ja alles seejärel tulevad ruumilised vastused. See küsimise faas on hästi oluline ja seda ei tohi vahele jätta, ehkki mõnikord on kiusatus varasema kogemuse baasil lihtsalt midagi ruttu ära teha.

CDL: Palun räägi veidi lahti, milles need õiged küsimused seisnevad. Puudutavad need ruumi tulevast kasutajat ja selle otstarvet, sotsiaalset, ajaloolist, linnaruumilist konteksti? Või on need küsimused seotud hoopis arhitektitöö metodoloogilise poolega, sellega, kuidas Sina ja Su kolleegid konkreetsele tööle lähenete?

SV: Umbes nii jah. Igal projektil on oma teemadering, millele tasub keskenduda. Kui seda üles ei leia, võib pärast küll ilusaid lahendusi teha, aga tulemus jääb ikkagi keskpäraseks.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Arhitektid Indrek Peil, Siiri Vallner, 2006-09. Foto Martin Siplane

CDL: Soovin Sult küsida arhitektuuri piiride kohta. Teeksin esmalt eristuse arhitektuuri kui ehitatud keskkonna (majad ja ruum nende ümber) ning arhitektuuri kui distsipliini vahel. Kas oled enda jaoks suutnud sõnastada arhitektuuri kui distsipliini sisemise tuuma, nii öelda kõva sisu?

SV: Arhitektuur peaks korrastama keskkonda ja andma sellele tähenduse, emotsionaalse sisu.

CDL: Millised teadmised on arhitektuuri kui distsipliini jaoks unikaalsed (ehk sellised, mida muud distsipliinid ei oma)? Mis on need väärtused, mida arhitektuur distsipliinina kannab? Või lihtsamini – miks on meil vaja arhitekte? Milliseid probleeme suudavad nad lahendada paremini kui keegi teine?

SV: Arhitekte treenitakse mõtlema üheaegselt väga üldiselt ja ülimalt detailselt. Loovust ja ratsionaalsust peetakse vastanditeks, aga arhitekt peab oskama need ühte mõttesse kokku panna. Kuna inimestele meeldib tihedalt koos elada, peab seda keegi puht praktiliselt korraldama. Samal ajal on meil kõigil kuskil vajadus mingi sügavama mõõtme järele. Kui seda vajadust poleks, siis piisaks ka headest reeglitest ja saaks hakkama ilma arhitektideta.

CDL: Jeffrey Kipnis on arhitektuurse teadmise jaotanud kolmeks: 1) arhitektuur kui rakendusteadus, mille aluseks on reaalteadused, 2) arhitektuur kui teenus, mille aluseks on turumajanduse mehhanismid, ning 3) arhitektuur kui kultuuriline praktika, mille aluseks on loomingulisuse väärtustamine ning veendumus arhitektuuri valdkondlikus autonoomias. Millises vahekorras on need põhimõtted olnud Sinu arhitektitöös?

SV: Kipnise jaotus on hea selge, põhimõtteliselt ta tõlgib Vitruviuse kuulsa firmitas, utilitas, venustas tänapäevasesse keelde. Praktikas on need kolm osa lahutamatud. Meie töid vaadates oleme punkt kolme suunas kaldu, aga see ei tähenda, et me esimest kahte kuidagi alavääristaks.

EMOTSIOON JA INTELLEKT
CDL: Tallinnas asuva Okupatsioonide muuseumi (valm. 2003) puhul on olulised nii ruumi kasutaja vahetu kogemus kui tema suhe ajalukku, lisaks on selle hoone puhul esile toodud arhitektide teadlikku vastandumist linnaruumilisele kontekstile. See hoone on üks Sinu esimesi realiseeritud töid ning mulle näib, et siit said alguse mitmed protsessid, mida oled hiljem edasi arendanud. Mida see hoone Sulle kui noorele arhitektile kõige enam õpetas?

SV: Kontekstile vastandusime põhiliselt seepärast, et polnud otstarbekas muuseumi mitmele korrusele laiali jagada ja hoone sai ühekordne. Igal muul juhul oleksime teinud korrektse nurgamaja. Me ei tahtnud, et arhitektuur illustreeriks muuseumi sisu otse, vaid kuidagi maandaks seda kannatuste ja viha temaatikat. Mitmes esimeses projektis oli meil teemaks loodusnähtuste ühendamine arhitektuuriga. Muuseumi algne idee oli siseõues kasvavate puude varjude projitseerimine klaasidele, puulehtede värelus oleks muutnud maja justkui elavaks. Kui ma midagi õppisin, siis seda et loodus ei ole ehitusmaterjal ja sellega töö nõuab rohkem eksperimenteerimise aega, kui tavaline ehitamine võimaldab.

Okupatsioonide muuseum, Tallinn. Arhitektid Indrek Peil, Siiri Vallner, 2001-03. Foto Kaido Haagen

CDL: Sinu töödes näib tähtsal kohal olevat taotlus suunata inimeste meelelist kogemust. Näiteks Rakvere Vallimäe trepi (valmis 2005) tegelik iseloom ilmneb alles siis, kui seal astuda, seda oma kehaga kogeda. Kuivõrd pöörad Sa tähelepanu inimeste emotsioonide teadlikule suunamisele?

SV: Lõpuni ei tahaks inimeste emotsioone või kogemusi kontrollida, aga tuleb avada mõned võimalikud suunad. Sellega peab olema delikaatne. Ma ise tunnen end üsna kergesti ahistatuna kui ruum on liiga kontrolliv või ühemõtteline.

CDL: Kas selleks, et meie tajukogemus mingist ruumist ei oleks pelgalt ühekordne, kiiresti ammenduv elamus, pinnapealne emotsioon, vaid looks ka sügavama tähenduse, tuleb arhitektina kuidagi eraldi häälestuda, vajab see täiendavat mõttetööd? Kui jah, siis oskad Sa seda veidi lahti rääkida?

SV: Oluline on minna 2-mõõtmelisest pildimaailmast edasi. Mõelda päris ruumis ja päris materjalidega. Minu meelest see ongi arhitekti töö sisu, sellele kulutatud aeg ei ole kunagi raisatud. Kõike ülejäänut võib nimetada täiendavaks.

CDL: Pinnapealsete efektidega on emotsiooni kerge tekitada, ent kuivõrd Sa usud sellesse, et ruum suudab kasutajale edasi anda ka sügavamaid väärtusi, suunata inimese intellekti?

SV: Kogen seda ise iga päev, nii et usun. Ei tahaks seda teemat kuidagi müstifitseerida. Inimestel on vajadus oma elu mõtestada ja keskkond peab neid sellel teel toetama.

Vallimäe trepp Rakveres. Arhitektid Heidi Urb ja Siiri Vallner, trepi matemaatiline valem Taavi Vallner, 2004-05. Foto Meelis Meilbaum

CDL: Mida saad Sa arhitektina teha, et ruumi kasutaja avastaks ümbritseva maailma, aga ka iseenda kohta midagi uut?

SV: Kasutajat ei tohiks suruda ruumis passiivsesse rolli - äärmuslik näide oleks supermarket, kus su trajektoor ja soovitav käitumine on välja timmitud müügieesmärkidest lähtuvalt. Olen seda meelt, et tihtipeale ei ole üldse palju vaja teha. Igasugune liigne kujunduse kuhjamine ja üledisainimine ei tule igatahes kasuks.

CDL: Milliseid objekte (või ka üksikuid ruumifragmente) pead oma töödes sedalaadi õnnestumisteks, kus oled suutnud ruumilise emotsiooni ja sügavama tähenduslikkuse terviklikult põimida?

SV: Arhitekt ja kasutaja näevad seda ilmselt täiesti erinevalt. Mul endal on huvitavam jälgida lühikeste ja kiirete projektide tulemusi. Näiteks Lift 11 installatsioon Kai, Rakvere trepp või eelmise aasta Kumu näituse “Mood ja külm sõda” kujundus. Lühemad projektid on rohkem nagu 1:1 mõõdus katsetused, kus kohe näeb tulemust ja alati jääb mingi hulk juhust ning spontaansust sisse. Neid on lihtsam ka kõrvalt vaadata. Pikad projektid mis kestavad aastaid, seal kaob kõrvalpilguks vajalik distants ära.

Installatsioon "Kai", Tallinn. Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, 2010-11. Foto Grete Veskiväli

CDL: Viimasel ajal on Eestis palju räägitud nii meie lähema kui kaugema ajaloo ümbermõtestamise ja uuesti tõlgendamise vajadusest. Tartu Ülikooli Narva Kolledži puhul on lokku löödud mitte ainult tema ruumilise idee, vaid ka selle üle, kuivõrd mitmekihiliselt tõlgendab hoone kohalikku ajalugu. Kuidas Sa ise kirjeldaksid Narva kolledžihoone puhul arhitektuuri ja ajaloo suhet?

SV: Konkursi töö seletuskirjas ütlesime, et lahendus peaks jäädvustama üheaegselt linna hävingu ja uuesti ehitamise. See positiivne, tulevikku vaatav pool on mulle arhitektina oluline. Tänapäeva ajaloolaste sõnum on, et rohkem kui üks lugu korraga on võimalik. Arhitektuuris on see kindlasti nii.

Vaata lisaks:
www.kavakava.ee

Tekst ilmus ajakirjas ERAMU & korter, suvi 2013. Fotosid kasutatud Kavakava OÜ loal.

Tartu ülikooli Narva kolledž. Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, Katrin Koov, 2005-12. Lõikejoonis

Tartu ülikooli Narva kolledž. Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, Katrin Koov, 2005-12. Foto Kaido Haagen